11.09 - Minek

Teekonna kaart

Pärnu. Hommik. Kell on 05.00. Väljas on üsna karge õhk, september ikkagi. Paneme autole hääled sisse ning peagi keerame rataste sahinal praktiliselt inimtühjale Riia maanteele. Vaid üksikud unetud on sellel pühapäeva varasel hommikutunnil ringi tatsamas. Võib näha rusutud olemisega noorsande, kellele ilmselgelt oli möödunud öö pidu üle jõu ja mõistuse käinud ning samas võib silmata ka mõnda sülekoera pissitavat/jalutavat pensionäri, kelle pilk neid ööklubi kangelasi aplalt hävitab. Aga kõik see jäi peagi selja taha. Pärnu linnapiir, Uulu, Võiste, Eesti-Läti piir, Salacgriva, Riia ümbersõit, Bauska, Läti-Leedu piir, Kaunas. Vahepeal sai tehtud küll mõned lühikesed söögi-joogi peatused, kuid edenesime päris kiirelt, sest teel liiklust sisuliselt polnud ning ka teetöid oli väga vähe. Eks see mineku aeg oligi nii planeeritud, et pääseks ummikutest ja eriti raskeveokite kolonnidest. Meie teada oli Poolas nädalavahetuseti rekkatega sõit tugevalt piiratud, mistõttu olid ka Baltikumi teed tühjad. Ja nii jõudsimegi poole 12 paiku päeval Leedu-Poola piirile. Piiri ületamisel tundus nagu oleks ületanud ka parasvöötme joone ja jõudnud lähistroopikasse, sest temperatuur hüppas mõnekümne kilomeetriga üle 10 kraadi. Sombune ja 15-16 kraadine Leedu asendus 27-kraadise kuumusega ja pilvitus taevas siras päike. See tõstis ka meeleolu lakke. Ootasime seda suvesooja natuke lõunapoolsemates maades, aga no kui juba põhja-Poolas, siis põhja-Poolas. 
Meie unistus rekkavabast Poolast siiski ei täitunud. Neid oli vähem kui tavapäeval, kuid neid siiski oli. Kes on sealmail sõitnud see teab, et mida tähendab veokite rohkus nendel kurvilistel ja pigem kitsastel teedel. Frustratsioon, pikad autokolonnid ja keskmine kiirus ca 60-70km/h. Seekord nii hull ei olnud ja möödasõite sai suhteliselt rahulikult teha ning oli ka pikki mitmekümnekilomeetriseid lõike, kus ei jäänud veoki taha toppama. Seetõttu edenesime pigem kiiresti.
Pärastlõunane söögipeatus ühes „umbkeelses“ toidukohas oli naljakas. Vene, inglise ja saksa keele peale vaatas meile leti tagant otsa rõõmus, aga tühi teenindaja pilk. Hoolimata nendest udupeentest vihjetest, et me ei ole kohalikud, jätkus vestlus poola keeles. Teenindaja (hääletooni järgi aimates) kogu aeg küsis midagi, aga meilt ta vastuseid välja ei pressinud. Võtsime lihtsalt menüü ja läksime välja istuma. Lugedes oli keel kordades lihtsam. Mulle Szazlyk ja kaasale Eskalop ning kõrvale Frytki ja Pomidori-Cebula Salat ja Woda. Mis saaks olla lihtsamat, tuleb ainult hääldada nii nagu loed – woda pole mitte vadaa vaid ikka vooda. Sõna „vadaa“ tekitas jälle selle tuttava tühja pilgu. Vene keele mitteoskajale: šašlõkk, eskalopp, friikad, tomati-sibula salat ja vesi. Toit ise oli selline harju keskmine, söödav, kuid mitte midagi säravat. Edasi jätkus sõit Varssavi suunas. Maastikuvaateid vürtsitasid ettevõtlikud inimesed, kes magistraalide ääres oma kaupa pakkusid. Oli välja kujunenud 2 koolkonda, kes võitlesid sisuliselt samade müügiplatside pärast. Nimelt oli Poola kaetud ühtlase seenemüüjate ja lõbunaiste võrgustikuga. Kuigi kaup (inimliha vs seeneliha) oli erinev, siis klientuuris võis aimata kattuvusi. Loomulikult võis esineda ka sünergiat – saad oma ihuliku vajaduse rahuldatud ning siis ostad koju seenesousti jaoks ka mõned metsaannid kaasa. Enamasti siiski võis tunnetada konkurentsi, sest magusamad müügikohad olid sellised, kus oli väike sissesõidutee, kuhu saaks auto parkida. Ei oskagi öelda, et keda rohkem oli, aga igatahes tundus väga hea seeneaasta olevat. 
Warszawast (Varssavist) saime kiiresti läbi (ca kell 3 päeval), kuid pealinna ja Katowice vaheline tee oli endiselt remondis, nagu ka 1,5 kuud tagasi, mil siit viimati sai läbi sõidetud. Ning teeremont Poola moodi tähendas seda, et korraga oli üles kaevatud üle 100 kilomeetri teed ja seal sai liigelda suhteliselt aeglaselt. Niiviisi me õhtuks sinna 2,2 miljoni elanikuga Sileesia linna jõudsimegi, kuigi algselt oli soov sellest mööda saada (et vältida linnast läbisõitmist esmaspäeva hommikul). Kella 7 paiku õhtul oli mõlemal väsimus sees, mistõttu sai ühe Etap nimelise hotelli parklasse keeratud. 105 PLN (ca 25€) eest võimaldati meile korralik tuba, mis sobis magamiseks ideaalselt (lisateenuseid Etap-kett väga ei evi, isegi kui on, siis on iga teenus eraldi tasu eest). Üheksast magama…