Heh, kurda veel, et palav on. Hommikul sadas ning oli üsna jahe. Ning see EI OLNUD parem, kohe üldse ei olnud parem. Kes on vihmase ilmaga telgis ärganud, teab millest jutt käib. Kuumus on reisimisel ikka eelistatum kui jahedus ja vihm. Positiivne oli see, et ei olnud laussadu, negatiivne aga see, et täna pidime edasi liikuma s.t. pidime telgi kokku panema. Märja telgi toppimine kotti vallandab seal teatud protsessid ning kui piisavalt kiirelt seda ära kuivatada, ei saa, siis aidaa telgike. Meie lootus oli sellel, et ehk jääb ikka järgi ja ehk saame telgi õhtul kusagile kuivama panna.
Millegipärast on nii, et kui on ilus ilm, siis on tunne, et see niikuinii läheb üle ja varsti tulevad kusagilt vihmapilved. Aga kui on vihmane ilm, siis on tunne, et see ilmselt kestab igavesti ja päikest lähiajal ei näe. Võib-olla on see mingi isiklik pessimism, aga sellel hommikul oli küll selline tunne, et ilmselt nüüd nende paari päevaga meie reisi päikeselised ilmad ka piirdusid. Ehk siis koos temperatuuri langusega langes ka tuju. Veidi tusasena laadisime kraami autosse ära, sõime hommikusöögiks eelmisel õhtul poest soetatud provianti ning panimegi leegid peale.
Suund oli Triglavi Rahvuspark (edaspidi ka Triglavi RP), esiti seal asuv Krajnska Gora piirkond. Triglav on Sloveenia sümbol igas mõttes. Seda rahvusparki sõidab kaema enamus Sloveeniasse saabuvatest turistidest, rahvuspargis asub Triglavi mägi on riigi kõrgeim tipp (2864 meetrit) ning ka rahvuslipul on kolmetipulise mäe (tri glav = kolm tippu) kujutis. Seda olen vist ka varem maininud, kuid kordan üle, et seda Alpide osa, kuhu ka Triglavi RP kuulub, nimetatakse Julia Alpideks (Julijske Alpe). Täiesti erapoolikud andmed kohapealt väidavad, et Julia Alpid on üks kauneimaid mäestikke Alpides. Meie ei osanud tollel hommikul seda väidet ei kinnitada ega ka ümber lükata. Sest me lihtsalt ei näinud neid udu ja vihmapilvede seest! Lihtsalt nime peale me ka hosiannat laulma ei hakka, isegi kui mäed on nimetatud Julius Ceasari auks.
Mägedes on vihmase ilmaga nukker sõita, sest vahepeal justkui aimad, et siin lagendiku taga kõrguvad kindlasti ägedad mäed, kuid… kuid sama hästi võivad olla ka igavad ja koledad mäed (enda lohutuseks võib seda ju kinnitada). Nagu sellest kõigest veel vähe, siis ka temperatuurinäidik muudkui kruttis allapoole – 17->16->15->14->13… Vahepeal tegime meeleheitlikke katseid võtta pakutavast viimast ja kui natukegi kusagilt pilvede vahelt mõni mäekülg paistis, pidasime auto kinni, üritasime pilti teha ja ülejäänut vaadet juurde kujutleda. Ei tulnud sellest midagi tarka, nautida sai vaid neid kauneid pilte, mida olin paiga illustreerimiseks reisikavasse tõstnud. Peagi olime olukorras, kus maailm tõmbus veelgi koomale ja soov mingeidki vaateid näha asendus sooviga teed näha. Sõitsime päris pikalt pilve sees – libe ja käänuline tee, nähtavus 10-30 meetrit.
Sellises situatsioonis jõudsime ka Krajnska Gora asulasse. See oli koht, kus tee keeras mägedesse. Just-just, siiani oli olnud pigem selline B-kategooria magistraal, mis ühendab erinevaid väikeasulaid ja suundub Itaaliaasse. Siit edasi aga läks tee otse Triglavi RP südamesse, kus suuri inimasulaid enam polnud ja kus teeks oli kümneid kilomeetreid kestev serpentiin. Aga valikuid meil polnud. Itaaliasse ei tahtnud minna ja lõunapoole (Horvaatiasse minekuks) muud teed polnud – tagasi ka ei viitsinud sõita, et kiirteed pidi minna. Lootsime, et ehk veidi klaarub päeva peale, mägedes võib ilm olla üsna muutlik. Esimene positiivne märk oli see, et vihm jäi järgi. Väljas oli küll jahe, udune ja tuuline, kuid vihma enam ei sadanud. See andis meile tagasi võimaluse mugavamalt ringi vaadata.
Tee peale jäi üks inimtekkeline kaskaad, seda sai lähedalt kaeda ning kohe Krajnska külje all oli ka selline mõnus matkaala, kust ei puudunud järved ja park ning taamal ühe suure jõe säng ja mäed, mille vahele üks vihmapilv oli kinni jäänud. Marulisest tuulest hoolimata, ei saanud me jätta seda jõesängi lähedalt vaatamata. Kodumaal on ka vahest juhtunud, et kuival suvel jõgedes veetase langeb väga palju või siis kuivab mõni väiksem jõgi lausa nireks ära. Aga mägistes piirkondades muutuvad vahest kraaviks nii laiad jõed nagu neid Eestis üldse pole. Seda olime näinud juba Argentiinas, kui Andides ringi sõidetud sai ning nüüd siis ka siin. Suur ja lai kruusaväli, mis mingil hetkel aastas on täidetud veega, kuid hetkel võis seal rahulikult ringi tatsata. Mitte küll nii, et sai joonelt minna „teisele kaldale“, sest teatavad kiirelt liikuva jääkülma veega täidetud vaod olid olemas, kuid kui otsida, siis leidis peaaegu alati koha, kus nendest üle saaks hüpelda. Peaaegu kuiva jalaga.
Urrh! Tegelikult hakkas seal ikka üsna külm. Kiiresti autosse tagasi ja padavai edasi. Tee läks nüüd serpentiiniks ära ja kurv kurvi haaval rühkisime vaikselt ülespoole. Kuna oli udu ja veidi ka tibutas, siis kõikvõimalikud vaated piirdusid halli seinaga. Kuni selle hetkeni kui GPS näitas kõrguseks 1611 meetrit. Siis muutus kõik. Esiteks ei sõitnud me enam ülesmäge vaid liuglesime allapoole. Momentaalselt tõusis temperatuur (ning mitte 1-2 kraadi vaid ühe ropsuga ca 10 kraadi) ning oh imet, pilvede vahelt piilus päike ja paistis sinist taevast. Vaat niipalju loeb see, kui sa jõuad mäe teisele küljele. Sellega oli muidugi sõit tehtud kah. Kõik see, mis varem oli varjul olnud, avanes nüüd täies hiilguses. Täiesti haigelt kaunid vaated! Üha jälle ja jälle ja jälle pidasime auto kinni ning jõllitasime vaikides. Triglavi Rahvuspark ja Julia Alpid on tõepoolest äärmiselt fotogeenilised ning silmailu pakkuvad (nagu seda Interneeduses reklaamiti). Antud teel oli õnneks ka mitmeid kohti, kus sai auto kinni pidada ja nillida oma isikliku pilguga erinevaid orge, mäeseljakuid ja –tippe, siugteid (vaadake ÕS-st järgi kui ei usu, et selline sõna olemas on) ja palju muud. Siin sai proovitud ka mitut panoraamvõtet teha ja tuli välja kah! Vähemalt ise olime rahul.
Selle suhteliselt tagasihoidliku pikkusega teelõiguga läks meil niipalju aega, et jõudsime natuke siledamale maale alles pärastlõunasel ajal. Tühja kõhuga jõudsime sinna! Kus häda kõige suurem, seal WC kõige lähem. WC küljes juhtus olema ka suur pubi-võõrastemaja, mis lahkelt meile süüa pakkus. Sloveenia toiduhindade üle vingusin juba varem, seega ei hakka end kordama. Üheselt turistide teenindamiseks loodud asutus (peale meie olid seal söömas veel saksa vanurmootorratturid, paar tšehhi ja 4 ameeriklast) pakkus kokkuvõttes maitsvat toitu (loosi läks ahjulõhe ja grillitud lihavalik) ning terrassilt hunnituid vaateid.
Pärast sööki tee veidi muutus, serpentiinide asemel sõitsime nüüd peamiselt mägede jalamil orus, kärestikulise ja kristallselge veega mägijõe kaldal. Inimasustust praktiliselt ei märganud, kui kohatised rippsillad välja arvata. Ühe sellise juures pidasime ka kinni ja testisime selle päevinäinud ja lahedalt õõtsuva sillakese tugevust. Pidas vastu küll, kuigi mede jalad on tallunud ka tugevamaid jõeületuseks loodud ehitisi. Kuna jõepõhjaks oli valge kivim, siis see vee kristallselgus võimendus ning jõgi paistis sügavamates kohtades türkiissinisena. Nagu Kariibi mere ääres oleks olnud. Ainus vahe oli selles, et siinne vesi oli ehk kraadi seitse-kaheksa üle nulli. Ja seda tingimustes, kus välistemperatuur oli (taas) 30 kraadi ligi.
Edasine tee jätkus endiselt piki tasasemat pinda, ümber endiselt kaunid mäed. Tolle päeva järgmine sihtpunkt oli kava järgi Kozjaki kosk. GPS leidis selle oletatava kohe kergelt üles, kuid allakirjutanu pidas oma isiklikku sisetunnet ja arvamust (kuigi ma polnud mitte kunagi siinkandis viibinud) tehnilisest seadmest ülemaks ja me sõitsime mööda järsku serpentiini sellest arvatavast kohta edasi – Drežnica külla. Loomulikult oli see täiesti vale mõte ning õige koht oli seesama parkla, kuhu me juba auto korraks ära parkisime. Aga ma lihtsalt arvasin, et Kozjaki kosk on kuidagi paremini märgistatud. Ei olnud. Seega tuli need kilomeetrid uuesti mäest alla siksakitada. Plussina toon ära selle, et nägime üht väga kaunist mägiküla (selle tõestuseks ka foto), mistõttu täiesti luhtunuks seda vales suunas sõitmist pidada ei saanud.
Niisiis – parkisime auto UUESTI parklasse, kus olime ligikaudu pool tundi tagasi olnud. Tee koskedeni läks esmalt põldude vahelt ja siis siugles läbi metsa. Metsas tekkis rajale ka väike tõusunurk, mistõttu niisama „jalutuskäik pargis“ see ka polnud. Eks ta ole loogiline kah – selleks, et oleks kosk, peab vesi kusagilt langema. Ning selleks, et seda langust lähemalt näha, peab esmalt sinna languspaika ronima. Pärast pikka sõidupäeva oli tegelikult just paras üks selline 1-1,5 tunnine jalutuskäik teha. Tegelikult auhinnati meid sellel teekonnal päris mitme kosega. Esmalt oli selline suuremate ja kõrgemate jugadega kaskaad, mis suubus otse Soča jõkke.
Rosinaks keeksi sees aga oli Veliki Kozjaki kosk, mis oli 15-meetri kõrgune kitsas veejuga ühes looduslikus koopas. Targad raamatud väidavad, et Krnčica mäest (mäe nime väljahääldamisest tulenevate tervisekahjustuste eest autor ei vastuta) lähtuval Kozjaki ojal on tegelikult 6 erinevat koske, kuid ainult viimased 2 kaskaadi on nähtavad külastajatele. Veliki Kozjak oli aga kindlasti külastamist väärt. Pilt kahjuks mastaape edasi ei anna, võrdluseks vast niipalju, et see oli 2 korda kõrgem kui eestlaste au, uhkus ja südametunnistus e Jägala juga.
Nüüd kui kellaaeg hakkas juba õhtutunde näitama, otsisime kaardilt endale välja paiga, kus võiks öömaja otsida. Arvestades järgmise päeva plaane, tundus mõistlik peatuda Itaalia piiri ääres Nova Goricas. Tegemist oli kaksiklinnaga – Itaalia poolel oli linn nimega Gorizia ja Sloveenia poolel siis Nova Gorica (Uus-Gorizia). Aga enne veel üks drive-by (sõida-mööda?) vaatamisväärsus. Solkani sild.
Et mis sellest sillast vahtida? Aga miks mitte? Solkani sild on 220 meetri pikkune uhke kivist kaarsild üle Soča jõe, kaare ulatus 85 meetrit. Tegemist on maailma suuruselt teise kivist kaarsilla ja suurima omalaadse raudteesillaga maailmas. Valmis ta veidi üle 100 aasta tagasi ja tollal oli see tõeline suurehitis, avamisel käis Austria ertshertsog Franz Ferdinand isiklikult. Austerlased ta avasid ja austerlased ta ka 10 aastat hiljem Esimese Maailmasõja ajal õhku lasid. Õnneks sild taastati, et me saaks seda tollel õhtul loojuva päikese taustal pildistada. Päris kena. Selle pilditegemisega meie kontakt Solkani sillaga ka piirdus, ei läinud teda lähemalt näppima ega kivisid üle lugema.
Läksime hoopis Nova Gorica suurde kaubakeskusesse. Seal veeres aeg nii, et uksest välja astudes oli väljas pime. Nonii, viimane aeg endale öömaja leida. See ei kujunenudki nii lihtsaks kui võis arvata. Meie esialgne eeldus oli õige – Itaalia piirilinnas peaks majutuspaiku olema. Küll aga ei oodanud me seda, et need on kõik kas täiesti täis või siis liiga fäänsid. Iva oli selles, et Sloveenias oli kasiinopidamine täiesti legaalne, Itaalia poolel mitte nii väga. Ehk siis praktiliselt kõik hotellid olid sellised hotell-kasiinod, niisama majutust väga ei leidnud. Ja isegi kui oli, siis oli kasiino kohe kõrval ning hotell oli jällegi täis. Pendeldasime seal pidevalt Nova Gorica ja Gorizia vahel – pöörad ühest tänavast paremale, oled Itaalias, pöörad sellest jälle vasakule, oled Sloveenias.
Lõpuks andsime alla – sellest kaksiklinnast me endale öömaja ei saa. Lootsime, et midagi jääb tee peale kui lõuna poole sõidame. Ning meil oli õnneks õigus – üks teeäärne hotell-kasiino pakkus tube 50€ eest. Arvestades seda, et selle raha eest sai väga normaalse toa, eeldati klientidelt ilmselt täiendavat raha investeerimist allkorruse kasiinosse. Meiega see neil ei õnnestunud, aga me olime ka suur erand. Pakun, et 99% külastajatest olid Itaalia kasiinoturistid, hotelli vastuvõtus vähemalt räägiti küll ainult kaht keelt – Sloveenia ja Itaalia. Inglise, saksa, prantsuse ja vene keele peale kehitati õlgu. Tuba oli nii suur, et me saime rahulikult kuivama riputada ka oma märja telgi. Hommikul nii halli ja tusasena alanud päev oli tegelikult olnud järjekordselt vägevaid elamusi ja kogemusi täis. Seega lõpp hea kõik hea.
 |
| Inimtekkeline kaskaad |
Suund oli Triglavi Rahvuspark (edaspidi ka Triglavi RP), esiti seal asuv Krajnska Gora piirkond. Triglav on Sloveenia sümbol igas mõttes. Seda rahvusparki sõidab kaema enamus Sloveeniasse saabuvatest turistidest, rahvuspargis asub Triglavi mägi on riigi kõrgeim tipp (2864 meetrit) ning ka rahvuslipul on kolmetipulise mäe (tri glav = kolm tippu) kujutis. Seda olen vist ka varem maininud, kuid kordan üle, et seda Alpide osa, kuhu ka Triglavi RP kuulub, nimetatakse Julia Alpideks (Julijske Alpe). Täiesti erapoolikud andmed kohapealt väidavad, et Julia Alpid on üks kauneimaid mäestikke Alpides. Meie ei osanud tollel hommikul seda väidet ei kinnitada ega ka ümber lükata. Sest me lihtsalt ei näinud neid udu ja vihmapilvede seest! Lihtsalt nime peale me ka hosiannat laulma ei hakka, isegi kui mäed on nimetatud Julius Ceasari auks.
 |
| "Vihmapilv oli mägede vahel kinni" |
 |
| Udusse mattunud mäed |
 |
| Ilm on paranemas |
 |
| Triglavi Rahvuspark |
 |
| Triglavi Rahvuspark |
 |
| Triglavi Rahvuspark |
 |
| Türkiissinise veega mägijõgi |
 |
| Triglavi Rahvuspark |
 |
| Drežnica küla |
 |
| Veliki Kozjaki kosk |
 |
| Triglavi Rahvuspark |
Et mis sellest sillast vahtida? Aga miks mitte? Solkani sild on 220 meetri pikkune uhke kivist kaarsild üle Soča jõe, kaare ulatus 85 meetrit. Tegemist on maailma suuruselt teise kivist kaarsilla ja suurima omalaadse raudteesillaga maailmas. Valmis ta veidi üle 100 aasta tagasi ja tollal oli see tõeline suurehitis, avamisel käis Austria ertshertsog Franz Ferdinand isiklikult. Austerlased ta avasid ja austerlased ta ka 10 aastat hiljem Esimese Maailmasõja ajal õhku lasid. Õnneks sild taastati, et me saaks seda tollel õhtul loojuva päikese taustal pildistada. Päris kena. Selle pilditegemisega meie kontakt Solkani sillaga ka piirdus, ei läinud teda lähemalt näppima ega kivisid üle lugema.
 |
| Solkani sild |
 |
| Öömaja - hotell-kasiino |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar