21.09 - HR - Paklenica RP, Šibenik

Suurepärane suveilm ja kivine maa

Hommikul avasin silmad üsna varakult. Kiired tähelepanekud – pea oli veel keha küljes, samas seisus olid ka kõik jäsemed, kuuliauke kerest ei leidnud ning ärkasin samas voodis, kuhu olin õhtul magama läinud. Seega nende kaudsete tõendite abil võis järeldada, et midagi hullu ikkagi selles kummitushotellis öösel ei toimunud. Ning isegi kui toimus, siis nende toimingute tagajärjed koheselt ei avaldunud.

Paklenica Rahvuspargi sissepääs

Kui nüüd selliseid negatiivseid arenguid isiklikus plaanis ei esinenud, siis samas oli olnud palju positiivseid arenguid väliskeskkonnas. Akna ja aknaluukide tagant leidsime suurepärase suveilma – pilvi polnud, oli kuum ja täiesti tuulevaikne hommik. Suurepärane! See tähendas seda, et olime teinud eile ikkagi õige valiku, et jätsime rahvuspargi külastuse tänaseks. Tegime kiirelt termosetäie kohvi ning ostsime üle tee asuvast ärist pirukaid ja saiakesi ning peale kiiret linnupetet vurasimegi Paklenica Rahvuspargi sissepääsu poole. Sealt soetasime endale pileti ja teadmise, et ilmaennustus tänaseks lubab rahvuspargi territooriumil päikest, päikest ja veelkord päikest. Selles mõttes on lokaalne ilmaennustus äärmiselt oluline, et siin mägedes võib matkata mitu päeva järjest ning lisaks lihtsatele trekkimisradadele on Paklenicas hulgaliselt võimalusi ka mägironijatele.

Paar kilomeetrit sissepääsust edasi sai autotee otsa ning algasid mägirajad. Pakkisime siis ennast võimalikult kergeks (no fotokat, vett ja söögikraami ei saanud maha jätta) ning asusime teele. Vaated olid kohe väga vinged – kõrged kaljud ümberringi, sinine taevas ja kohatised metsasalud. Rohelust oli tegelikult ikka üsna palju. Kusjuures panime kohe alguses tähele, et suurem mass ei asutanud end mitte matkarajale vaid hakkas hoopis end piki kaljuseinu üles vinnama. Neid kohti, kus seda teha (st kus olid nöörikinnitused kaljus juba olemas) oli kümneid – erinevate raskusastmete, pikkuste ja võimalustega. Sama erinevad olid ka „ämblikmehed ja –naised“. Osad sõna otseses mõttes käisid veel ringi raamatuga ja eesmärk oli vallutada 15-20 meetri kõrgune sein, endal jalad värisemas ja mitu köit küljes (julgestaja nii all kui ülal). Teised võtsid selliseid madalaid obstaakleid pool joostes, ilma nööre kinnitamata ja sihtisid kaljude kõrgemaid tippe. Mingi hulk kaljuronijaid oli oma päeva alustanud ikka väga vara, sest meie sinnajõudmise ajaks (enne kella 10-t hommikul) kannatas neid vaadata ainult binokli abil – juba nii kõrgele olid nad jõudnud.

Paklenica Rahvuspark

Kuna meis sellist kaljuseinal nööri otsas kõlkumise pisikut ei leidu, siis jäime sissetöötatud teeradadele. Ärge arvake, et need nüüd ülemäära lihtsad olid – tõusunurk oli ikka päris kõva ja seal kividel kõndimine vajas olulisel määralt ettevaatust, et jalga ära ei nikastaks. 15 minutiga tõmbas ikka klapi korralikult kinni, nii et tuli iga natukese aja tagant teha väike paus. Aga miks mitte – kui ümbrus muutus ühe kaunimaks ja kaunimaks. Võib ju puhata küll.

"...ümbrus muutus ühe kaunimaks ja kaunimaks."

Tänu kuumusele läks vett meeletus koguses ja peagi hakkasime muretsema, et seda nii vähe kaasa võtsime (kokku 3 liitrit). Õnneks oli pärast esimest rängemat tõusu üks allikakoht, kus sai veevarusid karge mägiveega täiendada. Pärast seda läks tee mõneks ajaks ka oluliselt laugemaks, mistõttu sai (loe: oli jaksamist) rohkem hakata ka ümbrust jälgima ja eluslooduse märke otsima. Siin rahvuspargis peaks ju leiduma üle 1000 taimeliigi (millest ca 100-t näed ainult siin), üle 100 linnuliigi, hulgaliselt erinevaid roomajaid ja kahepaikseid ning ka imetajaid (lubati muuhulgas ka karu). Need viljakad Mala Paklenica ja Velika Paklenica kanjonid on elusloodust enda suunas tõmmanud juba väga pikka aega – esimesed inimeselaadsed olendid möllasid siin ringi juba paleoliitikumi ajal.

Balkani rohesisalik

Esialgu jäi mede saak lindude-loomade nägemise osas suhteliselt tagasihoidlikuks. Binokliga mõningaid nägime, kuid pildile väga ei saanud. Ühel hetkel muutus tee kaldenurk taas väga järsuks ning just see lõik tõi loodusehuvilistele fotograafihakatistele rõõmu. Üles minnes jäi meie teele üks vilgas Balkani rohesisalik ning mitu mitte nii efektse värvigammaga sisalikku ja alla tulles poseeris meile täies pikkuses Balkani piitsmadu (meie enda tõlge). Me eeldame, et oli see mittemürgine liik - niiviisi mõeldes on meil lihtsam edasi elada, sest vehkisime oma fotokaga suhteliselt tema lähedal. Kuna kodanik piitsmadu ennast segada väga ei lasknud meie kohalolekust, siis sättisime üles statiivi, vahetasime fotokal objektiive, proovisime erinevaid võttenurki ja kadreeringuid. Tükk aega mässasime seal ning lõpuks olime väga rahul. Näiteks üks lähipilt on selline, kus mao silma sisse suumides paistavad sealt selgelt ja äratuntavalt kaks tüüpi kaamera ja statiivi taga. :)

Kaunid vaated

Aga see madu oli siis alla tulles, jutt jäi poolel sinna, kus me alles vantsisime ülesmäge. Viimane pikk tõus oli tohutult kurnav. Kui varasemad järsud tõusud olid serpentiinid, siis see jupp läks otse mäkke. Serpentiini puhul on see tore faktor, et lõigud on lühikesed ja järgmisse kurvi jõudes tekib tunne, et „jälle üks lõik selja taga“. Ehk siis iga natukese aja tagant on selline väike eduelamus ja see annab tuge. Siin aga oli üks pikk-pikk tõus, mille lõpp paistis nii kauge ja kättesaamatuna. Lõpuks me sinna ka jõudsime, kuid olime üsna läbi. Palavuse ja päikese eest enam varju ei leidnud, kuigi vaated endiselt aitasid rasketest momentidest üle saada. Olime juba jõudnud sellisesse kõrgusesse, kus mets enam väga silmale ette ei jäänud.

Balkani piitsmadu

Peagi pärast seda rasket tõusu tuli järgmine puhkepeatus – laudade, vee ja puhkemajaga (mägironijate jaoks), üks selline söögikohaga majake oli vahepeal veel. Lisaks meile, oli seal puhkemaja juures veel 5-6 inimest. Selles mõttes oli see matkarada tore, et kuigi inimesi liikus, siis tegelikult olime tihtipeale ka üksi. Päris sellist tunnet ikka ei teki nagu ilusa suveilmaga Taevaskojas, kus liigud koos massidega.

Valguses  ja varjus

Paklenica mägihüti juures otsustasime, et siit enam edasi ei lähe. Olime juba teel olnud 2,5 tundi (kuigi kõrgustevahe mõttes olime tõusnud „tühised“ 400m), seega nüüd tagasi minnes, saaks just parasjagu pika matkapäeva.

Allaminek võttis tund aega vähem aega, kuid põrutas jalgu palju rohkem. Sellisel kivisel ja lahtisel teerajal on tegelikult allaminek üks parajalt ebamugav tegevus. Iga väikegi valearvestus võib lõppeda jala väljaväänamisega, mistõttu säärelihas saab ikka kõva vatti. Meie õnneks midagi valesti ei arvestanud, mistõttu olime kella kolme paiku taas auto juures. Väsinuna, kuid õnnelikuna. Seal tegime valmis ka väga detailse plaani ülejäänud päeva jaoks – söök, öömaja otsimine, puhkus.

Kodu keset Zablacet

Kuna Zadaris sai eile ära käidud, siis läks sõit edasi lõuna poole – Šibeniki linna. Esimene söögikoht, mis meile seal ette jäi oli McDonalds. Kõht oli räigelt tühi ning me ei hakka eitama – meil on reisidel teatav (halb?) komme vahetevahel McDonaldsisse sattuda. Võtke heaks või pange pahaks, aga selline see elu on. Kohe mäki kõrval asunud kaubakeskusest haarasime pärast kaasa veini ja muid söödavaid produkte õhtusöögiks ning siis suundusime otsima kohta, kus seda kõike pimeda saabumisel manustada.

GPS-i ja kaardi abil peilisime paar põnevat paika välja – meie soov oli saada mere äärde. Et saaks ujuda ja peesitada võimalikult mugavalt. Šibeniki külje all asuv Zablace asula vastas kõikidele tingimustele ning loomulikult oli ka seal hulgaliselt tube pakkuvaid villasid. Valisime siis ühe välja ning loomulikult kohti oli. 30€ eest anti meile viimasel korrusel köögi ja ilmatuma suure terrassiga tuba, võtsime selle kohe paariks päevaks. Ning rand oli kohe üle tee.

Niisama veini limpsides, head toitu ja päikeseloojangut nautides see matkapäev meil ka lõppes. Kontrast eilse kummitushotelliõhtuga ei saanud olla suurem – tormise hirmuõhtu asemel, mõnus äraolemine soojas tuulebriisis.