Krk, krk, krka, krka – kaunid Horvaatia kohanimed kõik. Krki nime kandval saarel olime juba käinud, täna oli järg käes Krka nimelisel rahvuspargil. Sellest lahutas meid ligikaudu 20-minutiline autosõit ning aknaluuke paotades tekkis tahtmine kohe minna, sest väljas oli suurepärane suveilm. Enne siiski tuli asjad kokku pakkida, veidi keha kinnitada ja maja omanikuga hüvasti jätta. Ei ole midagi öelda – taas olime olnud lausa suurepärases majutuskohas – suure terrassiga korter villa viimasel korrusel, meri kohe üle tee, hind väike. Lausa kahju oli ära minna, kuid avastamata kohad kutsusid.
 |
| Skradinski Buk |
Krka rahvuspark on veidi teisest mastist kui seda oli Paklenica. Spliti (suurlinn, kus asuvad nii rahvusvaheline lennuväli kui sadam) lähedus andis tunda. Oli selge, et tegemist on väga populaarse turismiatraktsiooniga – selle kohta andis väikese vihje näiteks tohutu lagendik pargi peasissepääsu juures, mida nimetati parklaks. Õnneks (kordan, õnneks) oli autosid seal suhteliselt vähe. Ses mõttes, et neid seal ikka oli, kuid arvestades parkla kogumahtu, siis need kümned sõidukid hajusid sinna ära.
 |
| Skradinski Buk |
Rahvuspark asub tegelikult väga suurel territooriumil, kuid on mingid kindlad osad, mida käiakse põhiliselt vaatamas. See paik, kuhu meie tol hommikul esimesena jõudsime – Skradinski Buk – on kogu pargi hitt ja peamine külastusobjekt.
 |
| Skradinski Buki suurim kaskaad |
Pärast auto parkimist ja 95 kuna maksmist päevapileti eest, tuli meil istuda bussi. Skradinski buki koskede kaskaadid asusid all orus, kuhu oli võimalik minna kas jala või bussiga. Oma autoga parklast edasi ei saanud. Jah, tõepoolest oli siin kõik väga ära organiseeritud – bussitransfeer, asfalteeritud jalutusrajad, kohvikud, suveniiriputkad jne. Ega see nüüd väga meele järele ei olnud, sest eelmainitud asjad tavaliselt ei seostu toreda loodusmatkaga, kuid midagi ei olnud teha – Skradinski Buki nägemise nimel tuli need tsivilisatsiooni mugavused „ära kannatada“.
 |
| Skradinski Buki elanik |
10 minutit bussisõitu ja kohal me olimegi. Loomulikult lubasid kõik brošüürid siinkandis enneolematut linnu- ja loomarikkust, kuid olles korduvalt ja korduvalt petta saanud, siis seekord me isegi enam ei lootnud. Eriti veel olukorras, kus sellel suhteliselt lühikesel rajal oli korraga sadu inimesi. Tipphooajal oleks ilmselt olukord sama hull kui jõulueelsed päevad Ülemiste kaubakeskuses, sest kohati käis ka praegu väike tunglemine. Kuigi oli ka sekundeid, kus me ei näinud ega kuulnud enda ümber inimesi.
Sellele aitas osaliselt kaasa ka koskede müha – Skradinski Buk on nimelt üks suur koskede kaskaad, mille ümber on siis need jalutusrajad ehitatud. Oli nii kitsaid kui laiu kärestikke, kõrgeid ja madalaid kärestikke, lihtsaid veeniresid ja tõeliselt võimsaid koskesid. Pildistamisväärseid kohti oli lugematu hulk ja täpselt niipalju me neid pilte seal ka tegime. See paik on koht, mida tihti näidatakse Horvaatiat tutvustate infomaterjalide esikaantel. Kui panna google’i otsingusse „Croatia“, siis paistavad ranna- ja Dubrovniku piltide kõrval silma just Krka rahvusparkide veekaskaadid. Mnjah, maalilisuse puuduse üle see paik kurta ei saa.
 |
| Skradinski Buk |
Kõik see ilu varjutas ära ka inimfaktori poolt tekitatud lärmi ja kõrgelt arenenud mõistusega indiviidide (et mitte öelda looduse kroonide) poolt tehtud tähelepanuväärsed teod. Näiteks üks keskmisest korpulentsem daam (nimetagem teda nalja pärast nii) astus ühel hetkel ette nähtud jalgrajalt kõrvale ja liikus 10-15 sammu kaugusel asuvasse hõredasse (rõhutan HÕREDASSE) võsasse. Ta ilmselgelt alahindas oma keha kubatuuri kui ühe paari sõrme jämeduse puuhakatise taga oma püksid maha ajas ning… No küll te aru saate, mis ta seal tegi. Isegi kui ta ise arvas, et on mingis mõttes varjus, siis võin teile kinnitada, et see ideeraas tema akuutsest mõistusepuudulikkusest puretud peas oli sügavalt ekslik. Niipalju veel infoks, et lähim vets oli 5 mintsa kaugusel.
Aga tagasi kaunimate hetkede juurde. Travertiin on see kivim, millesse Krka jõgi on oma tee uuristanud. Ma ei tea kas see on kivimi eripärast tulenev või millestki muust, aga need kosed on äärmiselt kaunilt kujunenud – ümarad vormid, üksteise kohal olevad jätkukaskaadid, vahel kasvav rohi, helerohelisest tumesiniseni kõikuv vee värv. Eks pildid ütlevad muidugi rohkem kui ükski kirjeldus. Fotosid Skradinski Bukis nähtust võib leida veel ka siit ja siit. Kokku veetsime sellel ca poolekilomeetrisel lõigul aega 3 tundi, seega kella ühe paiku otsustasime edasi liikuda. Niipalju võib veel selle paiga kohta öelda, et kui on kuum suveilm, siis soovitan ujumisriided kaasa võtta, sest suurima kose all on suurepärane ujumiskoht. Kuna me nii targad polnud, siis saime ainult jalgu selles suhteliselt karges vees jahutada.
 |
| "...ühel hetkel jõudsime suure kanjoni servale..." |
Niipea kui Skradinski Bukist eemale saime, olime kui tühermaal. Autosid väga ei liikunud, inimesi kohtas samuti harva. Turistidest polnud haisugi. Krka rahvuspark paikneb Krka jõe ümber päris pika soolikana (kokku rohkem kui 100-l ruutkilomeetril). Selleks, et ühest vaatamisväärsusest teise juurde jõuda, tuli aga teha päris korralik ring, sest piki jõekallast sõiduteesid ei olnud. Tuli sõita jõest eemale ja siis uuesti tagasi. Kui algul oli tee Roški Slapini (meie järgmine sihtpunkt) tõepoolest justkui mööda tühermaad, siis ühel hetkel jõudsime suure kanjoni servale ja edasi tulid juba mägiteed ja –külad ning pikad, vonklevad serpentiinid. Tõeliselt lahe paik automatka tegemiseks ning ei saa üle kordamata jätta, et liiklus nendel teedel praktiliselt puudus. Mitu korda pidasime lihtsalt keset teed kinni, et näiteks kotkast pilti teha või siis hoopis metsiku granaatõuna puult paar vilja näpata. Viimased küll kahjuks polnud veel valmis ja olid praktiliselt kivikõvad.
 |
| Roški Slap |
Roški Slap oli igas mõttes Skradinski Bukist erinev. Turiste kokku (terve selle ala peale) oli seal alla 10 ning ka vaatemängulisust oli kordades vähem. See aga ei tähenda, et see koht poleks külastamist väärt. Suuri ja võimsaid kärestikke polnud, kuid selle asemel oli väikesed astangud, mis koos ümbritseva loodusega moodustasid vägagi maalilise terviku. Kohati pisikesed läbi rohukõrte voolavad nired, kohati laiad (kuid madalad) kärestikud. Oma osa andis kindlasti juurde ka see, et olime seal praktiliselt kahekesi ning siin-seal näidati ka muu eluslooduse esindajaid. Seal tehtud pilte näeb siin, siin ja siin. Natuke raskendas paiga nautimist halastamatult lõõskav päike, üritasime jõuda ühe puu varjust teise varju. Selline tunne oli varjust väljas nagu oleks laavajärv paari meetri kaugusel. Ning joogivett ikka läks. Ma arvan, et isegi dromedarid oleks meie veetarbimise hulga juures mõelnud, et „palju nad suudavad seda laket endale sisse ajada?“
 |
| Roški Slap |
Veevoolamised vaadatud, asutasime end vaikselt tagasiteele. Roški Slapi juures on muide ka üks vahva sild, kust tuleb parklasse saamiseks üle sõita kui tuled jõe paremalt kaldalt. Ristisime selle ühe-auto-sillaks. Mitte sellepärast, et kaht autot korraga sillapeale ei mahu vaid sellepärast, et sinna mahub napilt üks auto nii, et sillapiirded on 10-20 sendi kaugusel auto külgedest. Ning kui juhtimisi ka mõned jalakäijad samal ajal silda ületasid, siis läks sõit ikka väga ettevaatlikult. Kui nüüd panna keskmine ameeriklane sinna sillale (mõtleme ikka stereotüüpide peale) ja temast lasta mõnel autol mööda sõita, siis paremat kiirdieeti sa maailmast ei leia. Kaal langeb kohe paar korda või siis langeb sillapiire koos subjektiga. Et siis üks või teine. Meie ülesõitude ajal seal stereotüüpseid jänkisid ei hulkunud, seega lõppes Roški Slapi külastus inimkaotusteta! Väike aplaus…
 |
| Visovaci saar ja kalamehed |
Tee tagasi oli seesama autovaba tee, aga päris pargist me minema ei sõitnud. Selle asemel keerasime ühest väikesest teeotsast sisse ja olime peagi Krka jõe laiema osa ääres, kust paistis kätte kõrge kanjon (mille vahelt veevool on välja pressinud) ning maaliline Visovaci saar. See oli üldse selline idülliline paik – paar ükskikut kalameest kaldal ning paar tükki paadiga vee peal, taustaks mainitud saar koos mungakloostriga ja kõrged kaljud. Ning vaikus. Kui lindude kohatine häälitsemine kõrvale jätta. Ning linde seal oli – nii rannaäärses roostikus ragistamas kui ka veepeal ujumas. See ajas meiesuguste linnupedede silmad särama ja hamba verele.
Niisiis nägid kohalikud kalamehed kummalist vaatepilti, kus võõra numbrimärgi ja riigitähisega autost ronis välja 2 binokli ja fotokaga varustatud isikut ning sööstis kaldatihnikusse. Ja pärast seda piidlesid ja klõpsisid sealsamas kalda peal ja üritasid nendest kuradi partidest (kes kõik kalad ära söövad) millegipärast pilti teha. On ikka inimloomi maailmas…
 |
| Lauk |
Aga tegelikult ei olnud pardid – olid hoopis laugud, pütid, kosklad… ok, ok, pardid olid kah. Osasid tehtud pilte näeb näiteks siin ja siin. Ning tundus, et tegelikult ei olnud need tiivulised suutnud kalavarudele ka väga palju halba teha, sest mehed pidevalt tõmbasid kalu välja. Marliinisuuruseid vasikaid ei saadud, kuid päris kassikala ka polnud.
 |
| Sealt kanjonist tuleb jõgi |
Paar sõna selle Visovaci kloostri kohta kah, mida soovi korral on võimalik isegi külastada (selleks tuleb soetada paadiekskursioon ning Skradinski Bukis või Roški Slapis laeva peale minna).
Klooster loodi augustiinlaste poolt 14.-l sajandil, kes tegid sinna pisikese kloostrinatukese. Mõnikümmend aastat hiljem tulid frantsiskaani mungad ja vaatasid, et „meie SIIN nüüd küll elama ei hakka“ ning ehitasid kompleksi oluliselt laiemaks. Frantsiskaanid tulid muide Bosniast koos muu rahvaga, kes põgenesid türklaste eest. 18.-l sajandil ehitati aga klooster uuesti ümber ning sellisena on ta püsinud siiani. Kusjuures ka tänapäeval elab saarel ligikaudu 10 munka, seega püha üritus elab. Ning miks ei peakski – sellises kaunis paigas tulevad kõiksust läbistavad ja inimese väiksust tunnetavad mõtted üsna kergelt.
 |
| Startiv pistrik |
Siis kui lindude passimisest nii öelda jälle pilt ette tuli, oli kell tiksumas varaseid õhtutunde. Seega asutasime kiirelt minekule, sest meil polnud ju veel tänaseks öömajagi. Teadsime vaid seda, et homme soovime Spliti linna ja tema vaatamisväärsusi külastada. Päris linna siiski ei tahtnud öömajale jääda, seega sättisime GPS-i linna lähedale rannarajooni peale. Selleks pidime aga esmalt suurele teele jõudma ning Splitist läbi sõitma. Tegemist on Horvaatia suuruselt teise linnaga, mida andis sellel õhtusel tipptunnil ikka läbida. Õnneks püsisime suurtel magistraalidel, mistõttu väga suurtesse ummikutesse ei sattunud.
Pärast Spliti läbimist olime taas meile tuttaval rannikuteel – paremal meri, vasakul mäed. Paik, kuhu lõpuks pidama jäime, oli Splitist paarikümne kilomeetri kaugusel asuv Omiši linnake. Mis meid selle koha juures ära võlus oli liivarand! Just nimelt – ei olnud pisike tehislik liivariba nagu paaris kohas varem olime näinud vaid päris pikalt jooksev liivarand ja ka meri oli liivase põhjaga. Superljuks! Ainus miinus oli see, et randa palistasid kämpingud, mitte villad ega hotellid. No aga vahet pole, telk oli autos olemas.
 |
| Meie majake Omišis |
Kui ühe kämpinguperemehega paari öö maksumusest juttu tegime, pakkus ta meile välja, et kas me väikest majakest ei tahaks rentida? 45 eurtsi öö eest. Vaatasime esimesena pakutud majakesed üle (need sisuliselt olid suured kiletelgid) ning väga ei tahtnud. No ja siis läks jutt imelikuks – küsiti, et kas maksame sulas või kaardiga. Ütlesime, et võib mõlemat pidi, eelistaks kaardiga. Selle peale kostis papi, et kui me siiski sulas maksaksime, oleks meile veel üks variant välja pakkuda. Kämpa teises otsas, praktiliselt kohe rannas, oli 2 toa, kööginurga ja dušširuumiga ratastel majake. See juba hakkas looma. Hind jäi samaks, kuid kohe öeldi ära, et vett majas ei ole – ühine WC-de ja duširuumide kompleks asus veidi eemal. Vaatasime, mõtlesime ning lõime käed – oma maja mõne sammu kaugusel liivarannast. Miks ka mitte? Vormistamine oli kõige kummalisem, mida kunagi kogenud olime. Kui raha vastu võtmist vormistamiseks üldse nimetada saab – nimesid, dokumente, muud infot polnud vaja. Paraja hulga kunade vastu anti lihtsalt võtmed ja kämpingu väravapult. No olgu siis nii. Tekid, padjad, linad olid olemas. Samuti olid köögis olemas kõik köögitarbed, seega kurta polnud väga millegi üle. Seinapealne hinnakiri väitis, et praegusel ajal peaks selle maja ööpäevahind olema 98€. Nojah, sulas makstes ilmselt sai kaardimaksetasu võrra soodsamalt (vali naer saalis) J
 |
| Omiši rand |
Seadsime end kiirelt sisse ja siis poodi ära, sest kellaaeg kiskus juba õhtusse. Otsustasime, et ei lähe välja sööma vaid ostame jälle toidukraami ja veini koju kaasa. Üheks põhjuseks oli see, et täpselt samal ajal kui meie Omišit külastasime, toimus seal suur mootorratturite kokkutulek. Ka meie kämping oli rattureid täis, seega eeldasime, et söögikohtades väga ruumi ei olnud neljarattainimestele. Pealegi olime oma majakese võimalustega nii rahul, et ei näinud pointi kuhugi eraldi toitu manustama minna. Esmalt nautisime mõnusat päikeseloojangut Aadria merre ja pärast seda maitsvaid toite oma isiklikus treileris.
 |
| Omiši rand |
Kui te nüüd neid Omiši rannal tehtud pilte vaatate, siis teadmiseks niipalju, et linna keskus asub pildil oleva mäe jalamil. See pisike asjaolu sai määravaks selle õhtu meelelahutuse korraldamisel. Nimelt toimus motomeeste (ja –naiste) põhiüritus seal kesklinnas, ühel suurel väljakul. Kohale olid toodud ka lava, bändid, söögi- ja muu kraami müügikioskid – ühesõnaga täisvärk. Ning kui bändid sellel vaiksel õhtul oma esinemisega alustasid, siis see mägi toimis kui kõlakoda (või lihtsalt helipeegel) ja nii saime lugudest osa meiegi. Läikivsile merevesi aitas kindlasti ka kaasa. Muusika ei kajanud kõvasti ehk siis see polnud häiriv. Aga kui vaikselt istusid ja kuulasid, siis sai praktiliselt kõikidest sõnadest aru (kui lauldi inglise keeles). Lood olid sellised stereotüüpilised motoseltskonna lood – kantrist klassikalise rockini. Täitsa fun oli. Istusime pimedal ja soojal õhtul oma majakese ees, libistasime vaikselt veini ning kuulasime mingi kantrirockbändi töötlust AC/DC „Highway to hellist“ või siis serbohorvaadi keelseid Bruce Springsteeni lugusid. Fiilingut parendas ka lugude vaheajal kõlanud rahva plaksutamine ja karjumine, see kõlas seal tühjal ja üksildasel rannal peaaegu sürreaalsena. Kontsert jäi meist sinna kestma, kobisime ühel hetkel magama ära. Viimane asi, mida mäletasin tollest päevast, oli Metallica lugu „Enter Sandman“ („Une-Mati tuleb tipa-tapa“) – Eee-xit light, eeen-ter night…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar