29.09 - Ungari, Slovakkia

Varahommikune Budapest tervitas meid mõnusa päikesepaistega. Kuna seda linna olime mõned aastad tagasi juba külastanud, siis turismiatraktsioonidele ei tormanud. Selle asemel mõtlesime külastada hoopis siinsamas lähedal, äärelinnas asuvaid outlet-keskuseid (igaks juhuks mainin ära – outlet tähendab kauplust, mis reeglina asub kesklinnast eemal ja kus müüakse peamiselt poodide eelmise hooaja või näidisooteid ning lao ülejääke). Eelinfo ütles, et siinkandis on tõeliselt massiivsed väljamüügitsentrumid ning kuna Ungari forint oli euro suhtes tollel ajal üsna nõrk, siis võis öirotsoonist tulnu teha tõeliselt häid diile. Pärast kerget hommikueinet tuvastasime navi abiga lähima nendest päris mitmest ostumekast ja asutasime minekule.

Cora nimeline kaubakeskus oli küll selline suuremapoolne, kuid mitte midagi erilist. Midagi laadset nagu Sikupilli keskus Tallinnas. Selgelt oli seal sisalduva hüpermarketi põhine ning tegu siiski polnud outlet-keskusega. Sellegipoolest leidsime sealt ühe poe – nimega Invazion – kus olid suured sildid üleval, et tühjendusmüük. Ungari raha on jälle selline raha, kus tavalised asjad maksavad sadu ja tuhandeid forinte. Tegime seal poes vaikselt tehteid ning alguses arvasime, et paneme kusagil arvutustega puusse. Võtsime isegi kalkulaatori abiks ja kontrollisime neti abil forinti kursi üle. Aga ei – nad päriselt ka tahtsid poodi tühjaks müüa, sest müüdav kaup oli praktiliselt poolmuidu! Ja ei ütleks, et see kraam oleks kehva kvaliteediga (disainerrõivad ka need muidugi ei olnud). Oli selge, et siit me tühjade kätega ei lahku.

Toon mõned näited – T-särgid maksid ca 1€, kallimad 2€. Naiste kingad – keskmiselt 10€. Suvejope – 10€. Korralik ja laheda väljanägemisega hoodie 10€. Nahast rihm – 2€. Kuhjasime käru ikka korralikult kaupa täis, sest miks ma peaks sama kraami Eestist 5-10 korda kallimalt ostma? Peale selle müüdi siin sellist kraami, mida Eestis ei müüda, seega tollel faktoril on ka oma pluss.

Sugulaskeel? Tõesti või?

Hüpermarketist soetasime lisaks ka mõnusaid Tokaj maakonna veine. Ma tean, et see näib juba sulaselge alkoturismina ning võib jääda mulje, et ega me kodus olles muud ei teegi kui ainult kaanime, aga ma siiski mainiksin ära (isegi kui keegi seda ei usu), et need veinivarud hävitati rohkem kui aasta jooksul. Suur hulk läks ka sugulastele-tuttavatele külakostiks.

Kuna meile need hullumeelselt odavad hinnad tulid suure üllatusena (ootasime madalamat taset, kuid mitte sellist), siis otsustasime, et otsime üles ka õige outlet-keskuse. Esimene hiigelkompleks nimega „GL Outlet Centre“ oli kui välja surnud. Rohkem kui 50 poega keskus oli täiesti tühi, parklas oli peale meie masina vaid 1 auto. Ei saanudki aru, et kas see oli nüüd lõplikult suletud või ajutiselt kinni. Igatahes osad poed paistsid ka seest tühjad olevat, tuntud kaubamärkide sildid veel akendel. Majanduskriisi tulem?

Teine katse oli edukam. Palju-palju edukam. „Premier Outlets“ nimeline kvartal (ei ole liialdus) oli avatud ja rahvast täis. Samas hajusid need massid sinna rohkem kui 80 poe vahele väga rahulikult ära ja kuhugile sisse astudes ei olnud mingit tunglemist.

See olin nüüd päris outletide urgas, kui nii võib öelda selle suure tsentrumi kohta. Julgen öelda, et esindatud olid rõhuv osa maailma tuntuimatest rõiva- ning jalatsibrändidest pluss kapaga veel hulgaliselt kohalikke ja tundmatuid nimesid. Alustades siis Nike, Adidase, O’Neilli ja minugipoolest Hello Kitty poodidega, lõpetades Benettoni, Bvlgari, Lacoste, Jimmy Choo ja Hugo Bossi äridega. Need olid meile tuttavad margid (kuna me kumbki margihaiged pole, siis võib-olla jäid mingid väga vinged nimed ütlemata). Ning hinnad? Võrreldes tavahindadega pakuti 40-80% suuruseid allahindlusi kusjuures rõhuv osa aledest jäi sinna 50-60% kanti. Ning ei olnud nii, et paar spordisokke on kusagil poenurgas 60% alla hinnatud ja ülejäänud aled jäävad sinna 5-10% juurde nagu Eestis kombeks. Rõhuv osa müüdavast kaubast oli kaotanud rohkem kui poole oma hinnast. Kui siia lisada juurde faktor, et Ungari forint oli euro suhtes ka veel nõrk, siis soovi korral võis sealt leida ikka väga häid asju, hea hinnaga. Kaubamärgipeded suure tõenäosusega hulluksid seal. Meie olime aga vajaduspõhised ostlejad ning antud hetkel oli vajadus ühe sügisese ülikonna järele. Seda olen ma vist juba varem siin halanud, kuidas ekstreemsuuruses riideid on keeruline leida, ülikonna puhul tuleb see keerulisus kuupi panna. Pikkade inimeste puhul eeldavad moeloojad millegipärast, et nad on jube lühikeste kätega. Et nagu T-Rex dinosaurused, kellel ülajäsemed on kängunud. Väike vihje: ei ole nii! Pikkadel inimestel on ka pikad käed ning poolde käsivarde ulatuvad ülikonnakäised ei ole lahedad.

Teine ülikonnaloojate hüpotees on see, et kui on pikad käed, järelikult on paks. Ehk siis kui leian sobiva käisepikkusega pintsaku, siis on see kerest 3-4 numbrit suur või on püksid 3-4 numbrit suured või siis mõlemat. Täpselt istuva ülikonna leidmine Eesti poest on lotovõit. Musta ülikonna isegi ehk leiaks, kuid kes see ikka musta ülikonnaga niisama ringi käib. Premier outlet õnneks tekitas isegi valiku. Istusid isegi kohe päris mitu ülikonda - Hugo Boss ja paar kohalikku brändi jäid lõplikule sõelale. Kuigi 300€ eest pakutud Hugo Bossi ülikond tundus ahvatlev, siis endiselt hoidsin joont, et kaubamärk pole oluline. Kõige ideaalsemalt istus seljas ühe kohaliku tootja siidisegune toode ning see ka loosi läks. Allahindlus oli 70% (kuna ekstreemsuurus :-)) ja lisaks heale istuvusele nägi see ka väga bueno välja. Ning ega see ka halb polnud, et rahakotist pidi välja käima alla 200 euroraha.

Niimoodi seal poodisid pidi kolades lendas aeg kiirelt, kuid mõtlesime nii, et kui ühe korraga endale hulk esemeid ära osta, siis ei pea lähiajal riidepoodi külastama. See viimane on teatavasti üks ütlemata ebameeldiv tegevus. Kella 1 paiku päeval otsustasime siiski, et aitab, kõht oli ka tühjaks läinud. Kuid nagu Budapesti vanasõnagi ütleb: „Kus kõht kõige tühjem, seal Ungari traditsiooniline guljaššisupp kõige lähem.“ Varem Ungaris käinuna jättis see söök meile kustumatu mulje. Kuigi seda on ka kodus korduvalt ise tehtud, siis põlesime soovist originaali uuesti kogeda. Äärelinnas ringi sõites jäi tee äärde kodurestoran, kus pisike tüdrukutirts oli lauakoristaja ja menüüde ning toitude tooja, vanaema võttis tellimusi ning ema köögis kokkas. Koht iseenesest oli päris suur, kuid olime ainsad kliendid.

Parlamendihoone Budapestis

Kiire pilk menüüsse kinnitas, et meie soov saab täidetud ning peagi saabusid lauda kuumad, auravad guljašši potikesed. Mnjah, ei pidanud pettuma. Mõnusalt vürtsine veiselihasupp suurte köögiviljatükkidega viis lausa keele alla. Kogus oli suur, kuid pistsime kõik nahka. Vaevaliselt, kuid siiski. Kogu söömise aja olime teenindajast tüdrukutirtsu ja veel paari lapse tähelepanu katkematus keskpunktis. Ei tea kas põhjuseks oli meie hele nahk (ja juuksed) või see, et me rääkisime mingit kummalist keelt (kuigi väidetavat sugulaskeelt!) või see, et me olime ainsad kunded, kuid igatahes iga meie suutäis sai mitmekordselt üle loetud. Vaatluse kõrvale närisid lapsed mingit koogipõhja, mis oli kastetud šokolaadikreemi sisse. Ilmselt ülejäägid köögist. Suur oli meie üllatus kui koos arvega toodi ka meile taldrikuis koogipõhjatükke, mis šokolaadiga üle puistatud. Ning see oli täiesti tasuta, maja poolt. Suurepärane toit, ideaalne teenindus!

Nüüd oli küll viimane aeg teele asuda. Sõit läks läbi kesklinna, mis tähendas kahjuks ka ummikus istumist. Nii kaesime taas korra üle ka Parlamendihoone, mis on Budapesti au ja uhkus. Pärast seda muutus kiirtee peagi ka oma nime vääriliseks ja nii lendasime üsna suure hooga Slovakkia suunas.

Sume õhtu

Piiri ületasime juba hämarduvas päevas, veidi enne piiri lõppesid ka kiirteed. Tollel päeval juhtus olema selline kauni valgusega õhtu, mistõttu ei saanud me kuidagi vastu panna ja jäime mitu korda teeserva seisma, et kaameraga jälle loojangu suunas sihtida. Maastik ja valgus tekitasid kohati selliseid efekte, et oli tunne, nagu oleksid kusagil Aafrika savannis, mitte aga keset Euroopat. Toonid kõikusid beežist oranžini.

Nagu Aafrika savannis

Esimene suurem linn oli Kosice, kuhu plaanisimegi ööseks jääda. Sealseid hotelle läbi käies aga otsustasime ringi. Ma ei tea kas meile sattusid lihtsalt valed paigad, aga kõik olid sellised kahtlased. Osad asusid kahtlastes piirkondades (nt äärelinna valgustamata tupiktänava lõpus, autoremonditöökojaga samal territooriumil) või siis olid ise kahtlased (nt korrusmaja teisel ja kolmandal korrusel, aknad trellitud, sisustus VÄGA rustikaalne). Kokku vaatasime üle 3-4 ööbimispaika ning ükski ei tundunud selline, kuhu oleks väga tahtnud jääda. Tuletan meelde, et meil oli sellelt reisilt selja taga ööbimine kummitushotellis, mis Kosice majutuskohtadega võrreldes oli tipp-topp asutus. Olen kindel, et teen selle jutuga mitmetele linna esindushotellidele liiga, kuid väga vabandan – meie GPS teid ei leidnud ja niisama teele kah te ei jäänud.

Otsustasime, et lahkume Kosicest ja proovime oma õnne järgmisest linnast – Prešovist. Nii ka tegime ja sealt leidsime eest (küll pärast väikest otsimist) toreda perehotelli „Trattoria“. Hinnatase oli mõistlik ja tuba väga suur ning maitsekalt sisustatud, allkorrusel pakuti soovi korral süüa. See soov meil ka oli, sest päevasest guljašist oli juba suur hulk kilomeetreid ja ajaühikuid möödas. Aju veel mäletas sööki, kõht enam mitte. Kui toaga olime rahul, siis õhtusöök oli nii ja naa. Tellitud roogadele toodi juurde igasuguseid asju – saiakesed, sool, pipar, õlid jne – ning need kõik olid ka tasulised (nagu pärast välja tuli). Samas kui arvestada, et 80€ eest saime ööbimise, auto parkimise, õhtusöögi ja ka eritingimustega hommikusöögi (soovisime süüa kell 6.30), siis tegelikult polnud nuriseda midagi.

Pärast einestamist kobisime kiirelt ära magama, sest homme oli ka päriselt sõidupäev – meid ootas „maagiline“ Poola.