16.09 - SLO - Škocjani koopad; ITA; HR - Poreč

Sloveenia viinapuuistandus

Ilus hommik. Taas. Päike paistis, väljas oli soe – selline mõnus suvetunne oli jälle peal. Võrreldes eilse õhtupoolikuga oli majas vaikne. Hasartmänguhuvilised italiaanod olid kas lahkunud või siis magasid õndsa und. Nähes siis unes seda, et kuidas nad eile öösel võitudena saadud raha kulutavad või siis kuidas nad eileöised kaotuseid kodus selgitavad / kuidas edasi elavad. Vot ei saa aru nendest inimestest, kes oma pappi kasiinodesse veavad. See on ju üldteada fakt, et ainukesed võitjad on kasiinod. Jah, tõepoolest – mõnikord ühel või teisel isikul veab ning saab suurema võidu, aga selleks on kümned või sajad või isegi tuhanded pidanud oma rahast ilma jääma. Kasiinodes ei ole ühtki mängu või masinat, kus puuduks kasiino võiduprotsent. 2-15% on see raha, mis jääb panusest kasiinole. Seega keskmine mängija ei saa mitte kunagi oma sisse pandud raha tagasi. Aga no hasardis inimesele pole vist seda mõtet rääkida. Tal vasardab suure tõenäosusega peas mõte, et äkki olen mina see, kes võidab…

" Viinamarjad olid pisikesed aga üsna magusad"

Pärast nisujahutoodete põhist hommikusööki asusime teele lõuna poole. Pendeldasime mööda väikeseid teid kusagil Itaalia piiri lähedal, kaugemaks eesmärgiks olid Škocjani koopad. Aga sinnajõudmine võttis veidi aega, sest tee peale jäi nii mõndagi vaatamisväärset. Põhiliselt selline tavaline maaelu oma ilu ja võluga. Suured viinapuuväljad, maisipõllud, mõnusalt künklik maa ja veidi toretsevad (Itaalia stiilis) talukompleksid. Tegelikult oligi nii, et kui poleks olnud õrnalt slaavipäraseid kohanimesid (nagu Pivačina, Tabor, Štanjel, Dobravlje jne), siis oleks öelnud, et sõidame ringi Itaalias.

Viinamarjasid sai ka ühes kohas proovitud, need tumedad olid pisikesed aga üsna magusad. Kusagil lõunapaiku jõudsime suuremale teele tagasi ja sealt olid Škocjani koopad kiviga visata. Tegelikult ei ole need teps mitte Sloveenia kuulsaimad koopad, sealsamas lähedal asuv Postojna koobastikukompleks on tõeline turismihitt. Seda külastab ligikaudu pool miljonit inimest aastas ning nagu reisijutud pajatavad, on sellest saanud üks tõeline rahvarikas teemapark. Seesama fakt meid veidi ka hirmutas, päris Disneylandi ei viitsinud minna. Škocjani satub aastas 5 korda vähem inimesi ja seda kiideti erinevates reisijuttudes vaat et lahedamaks paigaks, kuid seal on oluliselt väiksem küünarnukitunne on kaaskülastajatega.

Škocjani koopad

See, et rahvast on vähem, ei tähenda, et Škocjan on selline paik, kus saad rahulikult üksi ringi konnata. Oo ei, vähem rahvast tähendas ligikaudu 100-150 inimest koobaste sissepääsu juures. Täpsemalt küll kassade ja infomajakese juures, sissepääs koobastesse oli sellest paigast veits maad eemal. Kuigi väljas küttis jälle nii mis hirmus, olid meil ettenägelikult soojad riided ligi. Sest maa all võib päris jahe hakata, lubati isegi 12-kraadist temperatuuri. Kuna koobaste külastamine toimub ainult koos giidiga, siis tuli veidi aega surnuks lüüa, sest järgmise minekuni oli kolmveerand tundi aega. Selle aja jooksul pinnisime kohalikult suveniiripoe müüjalt välja kõik Sloveenia erinevad eurosendid (kuna on tilluke numismaatika pisik ka juures), andes talle lahkelt samas vääringus muu Euroopa sente vastu. Ja peagi oligi minekuaeg.

Škocjani koopad

Nagu üks suur hord valgus see koopahuviliste kamp üle sõidutee ja heinamaa koobaste suudme suunas. See vaatepilt oli natuke kõhedust tekitav, sest mida sa sellise kambaga minnes näed või kuuled? Õnneks jagati mass enne sisenemist neljaks grupiks – 2 sloveenikeelset, 1 inglise keelne ja 1 itaalia/saksakeelne (ärge küsige, et miks itaalia ja saksa keelt kõnelevad inimesed ühte gruppi pandi). Kahte esimesse gruppi õnneks kadusid ära ka kõige häälekamad inimgrupid - väikesed lapsed ja kooliga siia veetud tiinerid. Meie (inglise keelsesse) gruppi jäid peaasjalikult 20-40 eluaastasse jäävad turistid ning grupi suurus vast 30 inimest. Kõik need 4 gruppi sisenesid muide eri aegadel – üks läks ees sisse, jäeti mõistlik vahe ja siis läks järgmine. Täitsa sobilik, sai rahulikult ka giidi juttu kuulata.

Kuna pilti sees teha ei lastud, kasutan netiavarustest leitud pilte. Jutt pärineb nii giidilt kui kaasa saadud infobuklettidelt.

Škocjani koopad on täiesti looduslikud, nende loomises on süüdi Reka jõgi (st Jõe jõgi, vt ka Külaküla küla Hiiumaal). Karstialal on Reka uuristanud ja lahustanud lubjakivi niipalju, et on tekkinud võimsad koopad. Mõned sajad tuhanded aastad tagasi kukkus aga selle suure uuristatud süvise lagi sisse, moodustades 2 koobast – Velika dolina (kuni 165 meetri sügavune) ja Mala dolina (120 meetri sügavune). Neid ühendab looduslik sild, mis on kunagise koopalae jäänuk.

Škocjani koopad

Nendest koobastest on kirjutatud, nendest on räägitud, neid on maalitud, neis on käidud juba aastasadu, kuid täpsemalt hakati neid uurima alles veidi üle 100 aasta tagasi. Sellegipoolest on teada, et juba aastal 1819 avati Škocjani koobaste külalisteraamat ning tolleks ajaks oli ehitatud trepp, mis viis Velika Dolina põhja välja. Ilmselgelt on see kirjutamise traditsioon tänaseks hääbunud, sest meie ei pidanud kuhugi oma nimesid kirja panema. Aga see polnud väga suur miinus, sest treppe oli selle asemel täiendatud ja uusi radasid ehitatud + koopad olid valgustatud. Kõik selleks, et külastajad elamuse saaks.

Škocjani koobastiku väljapääs

Ja elamuse me ka saime! Hoidsime end üsna giidi ligi, et ikka kuuleks, mida tal tarka öelda on. Ning jutt tal jooksis. Saime teada, et siin koobastikus on suured veealused kanalid ja kambrid ning osad nendest kambritest on ühed maailma suurimad (krt, seda räägitakse igas koobastikus, et mingid asjad on maailma suurimad). Reka jõgi teatavasti sukeldub siin Škocjanis maa alla ning tuleb alles 30km maa peale tagasi. Kõike, mis vahepeal toimub, me ei tea, küll aga teame seda, et need suured maa-alused kambrid lõpevad kitsaste torudega (giid kutsus neid sifoonideks), mis ei suuda suurvee ajal seda veemassi endast piisavalt kiirelt läbi lasta. Selle tulemusel võib Škocjanis vesi tõusta isegi üle 100 meetri! Maksimaalsed üleujutuspiirid olid ka ilusti seintele ära märgitud – meie jalutasime oma arust kõrgel kooparinnatisel, üle serva vaadates paistsid Velika dolinas vapustavad vaated tühjusesse ja koopa põhjas vulisevale jõekesele, kuid üleujutuse maksimumpiir oli meist veel üleval pool. Mnjaa, tore, et vihmaperioodil seda tuuri meile ei tehtud või näiteks siis kui mõned kilomeetrid ülesvoolu tuleb äkkvalinguna maha suur veekogus. Aga see selleks…

Škocjani koopasuue ja tavamõõdus hiina turist

Peale selle suure koopasaali oli seal ka mitmeid väiksemaid, millest iga kohta oli midagi rääkida. Näiteks sellistes madalamates koobastes oli näha, et seintele oli tekkinud veidi rohelust st teatud taimed olid pidanud paremaks siin kasvama hakata. Ning hoolimata sellest, et nad ise selle peale tulid, on see protsess siiski inimese poolt põhjustatud, sest see areng sai võimalikuks ainult tänu koopasse loodud tehisvalgustusele.

Lisaks inimtekkelistele taimedele, elab koobastikus sees ja ka selle sisselangenud osas (st väljas) mitmeid looma-, linnu- ja bakteriliike. Maa-alused elanikud e siis need, kes koobastes sees elavad, on pidanud väga jõuliselt selleks kohanduma. Sest päikesevalgus siia ei jõua ning toitaineid nüüd ka ülemäära palju pole. Plusspoolele jääb aga see, et siin pole aastaaegu. Suvel ja talvel on praktiliselt sama temperatuur ning kliima on niiske (mis on loomadele sobilik). Arvestades kõike seda, on siinsete elanike ühisteks tunnusteks pigmendi puudumine, väga hästi arenenud nägemis- ja lõhnameel, aeglane ainevahetus ja reproduktsioon ning üsna pikk eluiga. Tüüpilised elukad, kes maa all elavad on mardikad, ämblikud, koorikloomad, ussikesed, sajajalgsed, koopa-ööliblikad, salamandrid ja nahkhiired. Viimased on ainsad, kes ka koopast väljaspool käivad (st lendavad)

Kunagise koopa sisselangenud osa

Elukaid me väga palju oma salgaga ei näinud, aga see-eest kümneid erikujulisi ja eri suurustes stalaktiite, stalagmiite ja sambaid (viimased on siis moodustised kui stalaktiit ja stalagmiit kokku kasvavad). Olime äärmiselt rahul, et olime valinud Škocjani koopad oma reisikavasse – vaated olid võimsad, lummavad, rabavad, meeliülendavad ja mida kõike veel. Nii vägevasse koobastikku polnud me varem veel sattunud, soovitan kindlasti külastada. Ning kui me taas maapinnale tagasi jõudsime, ei olnud elamusretk õnneks veel läbi.

Sellest koopast leiti pronksiaegseid esemeid

Tagasi auto juurde minekuks oli 2 varianti – kas otse trepist üles või siis ringiga piki sisselangenud koopaosa äärt. Kummalisel kombel valis enamus rahvast lühima tee, mis jättis selle pitoresksema tee praktiliselt ainult meile vaadata. Paar inimest tuli veel seda maapealset ilu kaema. Teistele võib lihtsalt öelda seda, et: „Vale otsus, logardid!“ Ega see maapealne osa väga palju maa-alusele alla ei jäänud. Tegemist oli siis täiesti sisselangenud koopaosaga – kui sellele paigale lagi juurde mõelda ja seest taimed välja võtta, oleks ta Velika Dolinale veidi sarnane. No ja loomulikult paarkümmend kraadi temperatuuri tuleks ka maha võtta, sest väljas lõõskas päike ja sooja oli 32 kraadi.

Maa-aluste koskedega jõgi

Sisselangenud laega koopa sein

Ahhetasime ja pildistasime seal päris tükk aega, kuumus ka pärssis kiiremat edasiminekut. Kuna me pisitasa liikusime maapinnale lähemale, siis oli tee pidevalt tõusvas joones. Tee viis mööda ka ühest väiksemast koopasuust (sisse ei lubatud), kust on leitud hulgaliselt pronksiaegseid esemeid. Need tõestavad, et sellel ajal kasutati neid koopaid elukohtadena ning mõnest järsemast süvikust leitud luud ja relvad viitavad usulistele riitustele (sh ohverdamised). Arvatakse, et nende koobaste juurde tehti lausa palverännakuid Itaaliast, Balkani maadelt ja isegi Kreekast.

Kunagise koopa sisemus - mõtle vaid lagi juurde

Meie ohverdasime seal ainult oma higi ja energiat, kuid iga natukese aja tagant sai see ikka ja jälle tasutud. Näiteks astusime ühel hetkel ühest koopasuust sisse ning meile avanes vaade mäesisesele jõele ja sellel olevatele koskedele. Aga palun! Väsimus kadus hoobilt. Eestis olen näinud ka mitmes kohas tee ääres silte, et „… maalune jõgi“ – ümberringi tavaline võsa või põld, jõest ei haisugi. Ok, ma saan aru, et maa-alust jõge ei saagi ju maa peal näha, kuid sellised sildid tekitavad kõhklusi ja kahtlusi. Sama hästi võin oma koduhoovi panna üles sildi, et „Maailma kõrgeim õhuloss“. Kõik käivad, vaatavad ja ahhetavad, kuid näha pole midagi – ei peagi olema, õhuloss ju… Aga jutt jutuks – sloveenid igatahes näitasid meile oma maa-aluseid jõgesid. Vaadake teie kah.

Sealt edasi minnes olime juba maapinnale üsna lähedal – selle viitas ka loodus. Näiteks kasvas ühes paigas hulgaliselt metsikuid alpikanne (mis on sellised paari tikutopsi suurused) ning siin-seal oli vudimas näha ka sisalikke.

Elamustest tiinena jõudsime lõpuks auto juurde tagasi. Ning enne kui jõudsime öelda „Poslovite“ ja „Benvenuto“ („Head aega“ ja „Tere tulemast“ sloveeni ja itaalia keeles), olime juba ületanud Itaalia piiri. Jah, Sloveeniaga oli selleks korraks siis ühel pool, see maa suutis ikka väga korralikult üllatada ja end meie meeltesse talletada.

Itaaliasse minekul oli üks üsna konkreetne ja labane põhjus. Tahtsime poodi minna ja endale koju kaasa odavat kaupa osta. Trieste linna mõni suurem kaubakeskus tundus selleks sobiv paik olevat. Plaan oli lihtne, kuid teostus mitte nii väga. Kuigi Trieste on oma ca 200tuh elanikuga Itaalia mõistes pigem küla, siis pindalalt oli tegu päris suure sadamalinnaga. Ning kuna see pindala oli laiali laotatud veel mäeküljele, siis tiirutasime seal esiotsa ennast ogaraks, et üldse kuhugi jõuaks. GPS-st ka abi polnud, sest need kaubakeskused, mida meile soovitati, olid kesklinna väikepoed. Lõpuks võtsime kasutusele talupojamõistuse – vaatasime, et kuhu poole jäävad elurajoonid (mägises linnas annab seda kaeda) ning põrutasime sinnapoole (lõunapoole). Muuhulgas läbisime kauni vanalinna, millest ka pilt.

Piazza Unita d'Italia ja Trieste raekoda

Niipea kui jõudsime nn magalarajooni, algas üks suur kaubanduskeskuste võistureklaamimine. HyperCoop, SuperPam, Centro Commerciale Torri d’Europa jne. Sõelale jäi viimane. See oli üks parajalt kobakas poodidekogum, mahult 2 korda suurem kui Ülemiste keskus. Kuna oli september, siis suuri allahindlusi riidepoodides polnud ja sealt jäi saak kesiseks. Aga ega me riideid ostma tulnudki. Tulime hoopis odava veini ja oliiviõli järele. 6 liitrit kvaliteetset oliiviõli ja lugematu arv erinevaid veine, lisaks limoncellot ja lähiajal tarbimiseks prosciuttot ja parmesani juustu. Kõige rängemalt lõi meie eneseteadvust see, et parmesani kilo maksis ainult 12 eurot. Päris parmesani. See oli ikka kordi odavam kui Eesti toidupoodides ja ka 2-3 korda odavam ka kui Eestis järgi tehtav kõvajuust. No ei ole võimalik, et nii head asja nii odavalt müüakse. Odavad olid muidugi ka vein ja oliiviõli, kuid nendel toodetel oli hinnavahe „kõigest“ 2-2,5 korda. Aga no vähemalt on Eesti palgad oluliselt kõrgemad. Või oota…

Käru oli päris täis ja autosse pakkimine võttis aega, aga ära pakkisime. Ja siit veel meeldetuletus – kui sellise alkolaadungiga üle EU või Schengeni piiri sõidate, hoidke ostutšekk alles. Meiega midagi ei juhtunud, kuid teoorias oleks võinud juhtuda see, et oleks mitu korda tollimaksu ja aktsiisi pidanud tasuma.

Horvaatia piiril olime mõnekümne minutiga ja piiriületus läks kiirelt. Oli selge, et eestlased ei ole siin eksikülalised, sest Horvaatia piirivalvur hüüdis meie passe nähes äratundva pilguga: „Aa, Estonija“. Sama kiirelt kadus ka meie lootus saada passi mõni uus tempel, viibati, et me kiirelt edasi sõidaks.

Kui horvaadist piirivalvur Eestit teadis, siis oleks vast õiglane ka nende maad veidi tutvustada. Kaks peamist asja, mida keskmine eestlane Horvaatiast teab on see, et seal oli sõda ja et seal asub kuurortlinn Dubrovnik. Spordihuvilisemad indiviidid teavad ka seda, et tegemist on spordimaaga (jalgpall, korvpall, sõudmine). Keda ajalugu ei huvita, võib järgnevad kursiivis lõigud vahele jätta.

Horvaatia Vabariik (Republika Hrvatska) oma 56,5tuh ruutkilomeetriga ei olegi väga palju suurem kui Eesti, kuid seal elab 4,3 miljonit inimest (90% katoliiklastest horvaadid), kellest omakorda viiendik elab pealinnas Zagrebis. Kui vaadata maakaarti, siis torkab silma riigi eriskummaline kuju, eks see on suuresti minevikusõdade tulemus, on ju see piirkond olnud alati konfliktide keerises. Samas tundub see väga mõnus koht elamiseks – Aadria meri, üle 1000 saare, Dinaari Alpid ja vahemereline kliima.

Horvaadid jõudsid sellele territooriumile 7.-l sajandil. Kust nad tulid või miks nad tulid, ei tea mitte keegi (ok, ok ilmselt teatakse, kuid ma ei viitsinud seda välja uurida J). Vaikselt sääti end sisse ja siis otsustati teha kuningriik – Tomislav krooniti horvaatide kuningaks aastal 925. Huvitavalt kombel avastasid täpselt samal aastal eestlased asjaolu, et vesi on märg ja tuli põletab (NB! kontrollimata fakt). Varasemalt elasid nendel maadel liburnialased ja illüürlased ning tegemist oli Dalmaatsia nimelise Rooma Impeeriumi osaga. Spliti linna ehitati isegi suur palee, et keiser Diocletianus saaks seal oma vanaduspõlve pidada.

Aga niisiis horvaadid… Kaks sajandit oldi iseseisvad, kuid siis mõeldi, et seltsis on segasem ja loodi liit Ungariga (aastal 1102). 400 aastat hiljem kui türklased olid riigi praktiliselt vallutanud, valis Horvaatia Parlament (aastaks 1527 oli parlament eksisteerinud juba neli sajandit!!) Austria keiser Ferdinandi oma riiki juhtima (loe: kaitsma). Ning ega need vahepealsed aastad ei olnud ka ainult rahuaastad – keskajal nagistati pidevalt naabritega, kõige rohkem käisid pinda veneetslased, kellel õnnestus ka suur osa rannikualadest enda kontrolli alla saada (v.a Dubrovnik). Türklastega madistati paarsada aastat kuni lõpuks siis saadi oma tahtmine. Kuigi kaotati osa oma kunagisest territooriumist – see on nüüd praeguse Bosnia-Hertsegoviina käsutuses.

Austria-Ungari Keisririigi koosseisus oli praegune horvaatide maa esimese maailmasõjani. Siis tuli lühike Sloveenide-Horvaatide-Serblaste riigi periood, Jugoslaavia Kuningriik ja pärast Teist Maailmasõda juba Sotsialistlik Jugoslaavia Föderatsioon. Kõik need valitsejad, vallutajad ja sõbrad (austerlased, roomlased, türklased, ungarlased jt) on jätnud oma jälje kohalikku arhitektuuri, keelde, kommetesse, toitu ja paljusse muusse.

Iseseisvuse taastamise peale hakati mõtlema 1980.-te lõpus, mil Franjo Tuđmani juhtimisel asuti nõudma suuremat sõltumatust Jugoslaavia Föderatsioonist. See aga ei meeldinud serblastele, kes kuulutasid osad Horvaatia alad iseseisvaks Serbia Krajina Vabariigiks. Nii need pinged kasvasid ja peagi pärast iseseisvumist (iseseisvus kuulutati välja aastal 1991) läks madinaks kui Jugoslaavia Rahvusarmee ja Serbia paramilitaarsed üksused ründasid. Aasta lõpuks ei kontrollinud Horvaatia juba 2/3 oma territooriumit, sest rünnati igast kandist. Kui serblastel põhinev ründav armee oli pigem hästi varustatud, aga madala moraaliga, siis kaitsvatel horvaatidel oli vastupidine seis. Sõjatehnikat väga polnud, aga kaitsti kodumaad… Rünnati kõiki olulisemaid linnu, arhitektuuri pärli ja UNESCO kaitse all olevat Dubrovnikut pommitati valimatult (ligikaudu 60% vanalinnast sai kannatada). 1991 detsembris aga hakkasid horvaatidel sõjalised operatsioonid õnnestuma ning hakati maad tagasi võitma. Sellel hetkel hakati Horvaatiat ka iseseisva riigina tunnustama (esmalt Island, siis Saksamaa). 1992 jaanuaris sõlmiti ÜRO toel relvarahu, mis jäi kestma aastaks. Jätkusid mitmed väiksemad konfliktid ja tänu Bosnia sõjale valgus sealt riigist Horvaatiaasse tohutult põgenikke, mis hakkas suuresti majandust kurnama. Samal ajal olid relvakonfliktid ka horvaatide ja Bosnia-Hertsegoviina armee vahel, mis õnneks lõppesid 1994-ks aastaks. Augustis 1995 alustas Horvaatia armee uuesti aktiivset sõjategevust ja 100 000 meest koondava operatsiooni eesmärk oli riigi territooriumi enda kontrolli alla võtmine endistes piirides. See õnnestus, kuigi antud operatsioon oli ka üks tulevikumurede põhjuseid – horvaadid hakkasid tegelema etnilise puhastusega ja mitusada tuhat serblast kihutati oma maalt minema. Sama aasta lõpus said kõik pooled aru, et Horvaatia võit on täielik ning tänu sellele sõlmiti rahuleping, mis kohustus serblasi okupeeritud aladelt tagasi tõmbuma (osadest paikadest 2 aasta jooksul). Sõja hind oli muidugi ränk – 12 000 tapetut horvaatide poolel (+52 000 haavatut) ning ligikaudu 20 000 langenut vastaste poolel. Aga aitab sõjajutust, see oli vajalik tausta avamiseks, kuid tänaseks päevaks on sellest juba mõnda aega möödas. Täna on Horvaatial näiteks juba hästi kõrge inimarenguindeks (2011: 46. koht, Eesti 34. koht) ning peagi (2013 suvel) saab temast Euroopa Liidu järgmine liige. Seega riik on sellest kohutavast tragöödiast taastunud. Vähemalt välimiselt.

Meie Horvaatiasse jõudmise ajaks polnud seal sõjakoledustest enam väga palju märke. Tervitajateks olid (jätkuvalt) kuum ilm ning veidi muutunud maastik. Kui Sloveenias leidus mägedes väga palju lopsakust, siis siinsetel küngastel hakkas rohelus tasapisi taanduma. Maapinna värvuses võimutsesid punased toonid ning oli näha, et tegemist on oluliselt kuumema kliimaga riigiga kui see oli Sloveenia.

Suunaks oli võetud meil Istria poolsaarel, Aadria mere ääres asuv Poreči linn. Ligikaudu 1 tund pärast piiriületust olime kohal. Pärast mõningast linnas ringisõitmist oli selge, et kodumajutus oli siin kõige loogilisem ööbimisvorm. Oli raske leida maja, millel polnud silti „Zimmer“ või „Camere“. Tundus, et kui sa kodumajutust ei pakkunud, siis olid veidi lihtne või siis kodutu.

Meie öömaja Porečis

Kuna pakkujaid oli palju, siis saime valida endale meelepäraseima paiga. Kaalukausile jäi koht, kust nii rand kui vanalinn jäid mõõduka (10-15 minutit) jalutuskäigu kaugusele. Kuigi Horvaatias kehtivad kunad (1€ = ca 7,5 kunat; tollal oli lihtsam mõelda veel nii, et 1 kuna = ca 2 krooni), siis öeldi meile öömaja hind eurodes – 54€. Selle eest saime korraliku apartemendi, kust ei puudunud köök, magamistuba ja rõdu ning lisaks pakuti meile hommikul ka süüa. Inglise keelt seal ei mõistetud, kuid saksa keelega sai juba väga hästi hakkama. Etteruttavalt võib seda öelda ka edaspidise kohta – saksa ja itaalia keele valdajad saavad Horvaatias väga mugavalt hakkama, inglise keele puhul tuleb lisada ka hulgaliselt fraase kätejalgade keelest.

Niipea kui asjad ära pandud, tormasime ranna poole, sest õhtu oli käes ja suur soov oli täna veel end Aadria merre kasta. Randa jõudsimegi päikeseloojangu ajaks. Väga kauni päikeseloojangu ajaks. Vesi oli mõnusalt soe ja kosutav ning vaated kütkestavad. Tagasi oma apartemendi juurde naasesime juba pimedas. Majja sisenemiseks tuli muide läbida üks sõrestikust varjualune, millel kasvasid viinamarjad ja kiivid. Teel nägime aedades kasvamas laime, granaatõunu, aprikoose, sidruneid jms. Mnjaa, olime jõudnud sooja kliimasse.

Õhtu veetsime vaheldumisi nii rõdul istudes kui elutoas teleka ees. Pildikastist tulev alguses natuke hämmastas – esimesed 10 kanalit olid mingid islamiusu propagandakanalid. Mida kuradit? Kui kaugele lõunasse me nüüd siis ikkagi sõitsime? Horvaatia oli vähemalt Eestist väljasõitmise hetkel veel katoliiklik maa. Puldiga edasi klõpsides jõudsime lõpuks ka teistsuguste programmideni – peamiselt itaaliakeelseteni. Tegelikult see Istria poolsaar paistiski nagu väike Itaalia – oma arhitektuuri ja lugematute viinapuuväljade ja pizzeriatega. Eks siis homme näeb, et kas Poreči vanalinnas ringi jalutades jääb sama mulje.