27.09 - BiH - Mostar, Sarajevo

Kuna ees oli pikk sõit (nii kaarti kui ka GPS-i arvutusi vaadates), siis tõusime täna varem. Äratus oli kell 8 hommikul ning peale kiiret pakkimist ja hommikusööki asusime teele. Teisipäeva varahommikune Dubrovnik oli inimtühi, nii et olime peagi linnast väljas.

Esimese maitse saime Bosnia ja Hertsegoviinast tollel päeval suhu taas Neumist läbi sõites (vaata üleeilset päeva), kuid see oligi lihtsalt läbisõit, sest sealt ei viinud ühtki mõistlikku teed Sarajevo suunas, mis oli meie tänane lõppeesmärk. Seega tuli Horvaatiasse tagasi minna, meile sobiv piiripunkt Bosnia ja Hertsegoviinasse naasmiseks asus hoopis Metkovici linnas.

Kuna hommikul olime edenenud kiirelt, siis mõtlesime, et teeme oma teed huvitavamaks ja läheme suurelt maanteelt kõrvale ning põrutame hoopis mägiradu pidi edasi. Mõeldud-tehtud. Poole tunni pärast juba kahetsesime kibedalt oma otsust. Esiteks kaotasid sealsed mäed oma maagilisuse üsna kiirelt, sest tegu oli puudevabade ja kiviklibuliste kuplitega. Vaated mere suunas olid loomulikult lahedad, kuid muus osas oli küll selline „igav liiv ja tühi väli“. Teiseks olid need teed nii kitsad, järsud ja kurvilised, et meie edenemise tempo langes nullilähedale. Kohati olid teed täpselt auto laiused ja ümber väikesed, kuid järsud kraavid, mistõttu teise sõidukiga kohtudes pidi üks masinatest tagurdama lähima ristmiku või taskuni. See viiski meid selleni, et soovisime rannikuäärsele suurele maanteele tagasi minna, kuid ka see võttis meie elust pool tunnikest.

Mõni aeg hiljem leidsime end juba Metkovici linnakese ääres oleva piiripunkti järjekorrast. See tundus olevat selline tõsine piiripunkt, mitte tavaline Euroopa Liidu ninnu-nännu, et siuh ja lipsti läbi. Meie ees oli 6-7 sõiduautot ja 1 reisibuss. Eritähelepanu oli Serbiast pärit autodel, mis on ajaloolistel põhjustel ka arusaadav. Me sisenesime riiki Hertsegoviina poole pealt ning siinsed elanikud pehmelt öeldes ei salli serblasi. Meie ees oli üks vanapaar väikese kaheukselise autopunniga. Papi vedas tolliametnikule koos passiga suure hulga mingeid pabereid. Siis vaadati auto sisemus üle ja avati ka pagasiluuk ning sealne kraam vaadati kiirelt läbi. Siis võeti ette tehniline pass ja kontrolliti VIN-numbreid kusagilt kapoti alt. Siis räägiti veel pikalt kuni lõpuks anti luba riiki siseneda. Kaks varasemalt järjekorras olnud

Bosna i Hercegovina

Serbia numbrimärkidega masinat suunati aga üldse kõrvale. Ning siis tuli meie kord:

„Jes-too-ni-ja?“

„Mhmh!“

„Where is Jestonija?“

„North-Europe.“

„Iii-juu (EU)?“ 

„Yes, we are in the EU!“ Üks teine piirvalvur näitas samal ajal piirivalveputka seinal oleval maakaardil ka õige koha meie passe käes hoidvale mehele kätte.

Selle peale valgus üle tema näo lai naeratus ning kostus: „Ok, welcome to Bosna i Hercegovina!“

Ja oligi kõik. Piir ületatud. Euroopa Liidu pass teeb reisimise lihtsamaks, midagi ei ole teha kallid euroskeptikud. Piirivalvur oli muide Jestonija osas nii imestunud, et unustas isegi auto tehnilist passi vaadata. Igasugusest kraamist pungil pagasiruumist ja auto VIN-numbritest rääkimata. Põhimõtteliselt oleks me võinud riiki sisse saada ka lõhkeainest ja relvadest pungil varastatud autoga.

Igatahes olime nüüd riigis, mille kohta Eesti inimene väga palju peale Bosnia sõja ei tea. Ega meiegi väga palju teadnud, enne kui marsruuti paika hakkasime panema. Esimene pirn lööb põlema siis kui avastad, et pealinnaks on Sarajevo – seal olid ju 1984.-l aastal taliolümpiamängud ning 70 aastat varem löödi selles linnas maha ertshertsog Ferdinand, mis päästis valla I Maailmasõja. Ning järgmist pirni tegelikult väga ei olegi – Sarajevo ja Bosnia sõda (ilmselt tulevad uudistest meelde Srebrenica massimõrv ning Banja Luka töölaagrid) on kaks peamist asja. Kahjuks ei saa täna öelda seda, et sõja jäljed on ammu unustusse vajunud ja tegemist on täisfunktsionaalse riigiga. Kolme eri rahva, keele ja usundiga riik on endiselt killustunud ning pingeid täis, kuid õnneks relvastatud konfliktidest on tõesti möödas juba hulka aega.

Tee läbi mägede põhja poole

Seega arvan, et oleks aeg ülevaatlikult kokku võtta, et mis see Bosnia ja Hertsegoviina (edaspidi ka BiH, lühend Bosna i Hercegovinast) siis on ja kuidas nad on jõudnud sinna, kus nad on. Jällegi – keda see ajalugu ei huvita, võib kursiivis teksti vahel jätta. Kõrvale olen lisanud pildid vaadetest, mida kohtasime teel Mostari ja Sarajevo linnades suunas.

Bosnia ja Hertsegoviina on mägine riik, mis asub kunagise Jugoslaavia Föderatsiooni keskel – ainuke piir merega on seesama Neumi linn, millest kaks korda olime läbi sõitnud, mujal piirneb riik Horvaatia, Serbia ja Montenegroga. BiH-i ajalugu on äärmiselt kirev ja rikas ning ulatub välja neoliitikumini. Siin on elanud väga erinevad rahvad ning kõik nad on jätnud oma jälje sellesse, milliseks riigi saatus on kujunenud.

Sügisese aktsendiga mäeseljakud

Esimest korda mainiti sõna „Bosnia“ Bütsantsi keiser Constantinus VII ajal, 10. sajandi keskpaigas. Nimi tuleneb ilmselt Bossina jõest, kuid sajaprotsendilist tõestust algupära kohta täna ei ole. Hertsegoviinaga on asi palju lihtsam. Varasel keskajal tunti regiooni Zahumlje nime all, mis tulenes ühest slaavi hõimust, kes siin elas. 1440. aasta paiku saatis tollane valitseja saksa keisrile kirja, kus ta nimetas end Püha Sava hertsogiks, Hum-i ja Primorje lordiks ning Bosnia suurhertsogiks. Sellest kooruski välja Hertsegoviina (hertsog + ovina, „maa“) e hertsogimaa. Sisuliselt on seda piirkonda kogu aeg vaadeldud koos st Bosnia ja Hersegoviinana, kuigi ajaloos on olnud hetki, kus kummalgi on olnud oma valitsejad.

Oluline moment Bosnia ajaloos on langemine Ottomani Impeeriumi haldusalasse (1463). Huvitav on see, et türklased säilitasid Bosnia nime ja identiteedi, mis teiste Balkani maadega võrreldes oli täiesti unikaalne juhtum. Küll muutis Ottomanide kolme sajandi pikkune valitsemisaeg kardinaalselt Bosnia rahvuskoosseisu ja usutunnistust ning lõi sisuliselt aluse kõigile tulevastele konfliktidele – tugevaimaks rahvakilluks said slaavi keelt kõnelevad moslemid. Islam õilmitses suuresti ka tänu sellele, et Katoliku ja Õigeusu kirik olid vaenujalal ning Bosnia oli just see paik midapidi kahe suure kristliku kiriku jõujoon jooksis.

Kõrged ja metsikud mäed

Kui Ottomani Impeerium mõjutas tugevalt Bosniat, siis tegelikult oli mõju vastastikune. Bosniast pärit sõjaväelased tõusid peagi Ottomani väeeliiti ning bosniakkidest valitsejad, teadlased, poeedid jt olid kogu impeeriumis tuntud.

Pärast ida-impeeriumi allakäiku, langes Bosnia ja Hertsegoviina lääne-impeeriumi e Austria-Ungari Keisririigi alla. Sellel ajal hakkasid vaikselt hõõguma ka rahvuste- ja usualased söed selles väga killustatud riigis. Ning ega uus võim ei halastanud – peamiselt moslemitega asustatud Bosnia pealinna Sarajevosse ehitati kiirkorras 20 katoliku kirikut.

Dinaari alpid

20. sajandi algul tuli naaberriigis Serbias võimule Austria-Ungari riigi suhtes äärmiselt vaenulik valitsus ning see mõjutas mõnevõrra ka BiH-s elavaid õigeusklikke. See oli keisririigi jaoks siiski kõige väiksem mure, sest olulisim oli see, et välisriigid ei tahtnud väga tunnistada seda, et Bosnia on nende võimu all. Kõik need vastuolud podisesid ja keesid kuni lõpuks 28.-l juunil 1914 käis pauk. Sõna otseses mõttes – ertshertsog Franz Ferdinand hukkus atentaadis ning see vallandas I Maailmasõja. Kuigi BiH oli koht, mis oli päästikuks, siis riik ise suutis otsest sõjategevust enda pinnal vältida.

Dinaari alpid

Pärast sõda sai BiH-st Jugoslaavia osa. Selle riigi koosseisus joonistati jõuga üle ka ajaloolised ja rahvuskildude paiknemisest tulenevad piirkondade piirid. Sisuliselt soovisid iidsed rivaalid – serblased ja horvaadid – riigi omavahel ära jagada. II Maailmasõda aga tuli vahele.

Dinaari alpid

Pärast suurt sõda hakkas aga Sotsialistliku Jugoslaavia ülesehitamine. Kuna BiH asus riigi keskel, siis sai sellest kaitsetööstuse baas. Siia koondati suured sõjatööstused ning ka armeekontingent. See oli ka üks põhjustest, et miks 1990.-tel läks iseseisvuse saamine nii veriseks. Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil elab kolm rahvusgruppi – moslemitest bosniakid (ca 45% rahvastikust), õigeusklikest serblased (ca 35% rahvastikust) ja katoliiklastest horvaadid (ca 15% rahvastikust). Bosniakid ja horvaadid soovisid iseseisvat BiH-i, serblased soovisid jätkamist Jugoslaavia Föderatsioonis või siis Suur-Serbias. Kuna kokkulepet ei sündinud, siis otsustasid serblastest parlamendiliikmed, et lahkuvad Sarajevost ning loovad BiH sees oma riigi – nii ka juhtus 1992 loodi Republika Srpska (mis on BiH üks osa tänase päevani). Horvaadid tegid sisuliselt midagi samasugust Hertsegoviinas ning siis oligi käes – bosniakid pidasid mõlemat „riiki“ ebaseaduslikuks. Samal aastal lasti juba relvad käiku.

Rohe-punane mäeseljak

Sõja ajal tegid Horvaatia ja Serbia juhid salakohtumise, kus lepiti kokku, et BiH jagatakse kahe riigi vahel ära ja nii rünnati Bosniat nii lääne kui idanaabri poolt. Ning see sõda oli väga verine ja julm – rahvuse ja usupõhine „puhastus“ oli täiesti tavaline. Mittesobivasse usku või rahvusesse kuuluvad inimesed lihtsalt hävitati ja seda tehti massiliselt (nt Srebrenica massimõrvas hukkus üle 8000 inimese). 1993-ks aastaks oli ligikaudu 70% riigist serblaste kontrolli all. Srebrenica oli päästik, mis tõi kaasa NATO sekkumise ning juba veidi varem olid horvaadid ja bosnialased sõjakirve matnud ja ühiselt serblaste vastu hakanud (sest need sigudikud ründasid ka Horvaatiat). 1995 aastal päädis see sellega, et kirjutati alla rahuleping ja loodi Bosnia ja Hertsegoviina sellisena nagu ta püsib ka praegusel kujul. Rahu garandiks viidi riiki sisse NATO rahuvalve üksused.

BiH koosneb täna kolmest osast: Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon (51% riigist), Republika Srpska (49% riigist) ja Brcko piirkond. Ja need kaks suurt on väga erinevad piirkonnad – esimene kasutab ladina tähestikku ja on rahvuste paabel (bosnialased siiski domineerivad), teine kasutab kirillitsat ja tänavatel näeb peamiselt Serbia trikoloore. Seega on suhteliselt raske väita, et tegemist on ühtse riigiga – pigem on tegemist kokkuleppega, mis hoiab pulbitseva vaenu kontrolli all. Riigi juhtorganid on aga siiski jaotatud võrdselt bosniakkide, horvaatide ja serblaste vahel ning praegu tundub kõik sujuvat.

Dinaari alpid

Aga aitab ajaloost. Piiri ületamine ja teise riiki jõudmine oli lausa silmaga märgatav. Laugete ja taimevabade kuplite vahelt olime järsku sattunud metsikusse loodusesse. Kõrged ja järsud kaljud, lopsakad metsad, kärestikulised mägijõed ning suhteliselt hõre asustus. Kontrast missugune. Vaated olid pidevalt ahhetama panevad. Arvestades seda et 50% riigist on kaetud metsaga ja praktiliselt kogu maad domineerivad võimsad Dinaari Alpid (kõrgeim tipp 2386m), ei olnud sellisesse metsikusse loodusesse jõudmise tunne imekspandav. Samas tuli alati meeles pidada, et kus sa viibid. Siin päris nii ei saa, et keerad auto kusagile väikesele mägiteele ja siis lähed hulgud jalgsi paremat vaatepaika või fotokohta otsima. Sarajevo oli väga pikalt piiramisrõngas ja teda ümbritsevad mäed/teed/külad olid väga tihedalt mineeritud – kokku paigaldati sõja ajal riigi territooriumile ligikaudu 2 miljonit maamiini. Nendest 10% on senini kahjutuks tegemata ja nendest omakorda väga suur osa asus täpselt selle tee ümbruses, mida meie sõitsime (Horvaatia piir -> Mostar -> Sarajevo). Seega püsisime kindlalt suurel maanteel.

Počitelj kindlus

Kuid ärge saage valesti aru – tegu pole sõjatsooniga ning niisama ringi sõites ei eristunud riigi lõunaosa külad kuidagi Horvaatia küladest. Põhimaantee oli ideaalses korras (oleks Eestis ka sellised teed…) ning liiklus oli päris tihe. Tee ääres oli näha restorane, kaupluseid, ärisid, turistidele mõeldud vaatamisväärsusi/loodusparke. Peeti loomi, kasvatati vilja. Tavaline elu.

Ühe sellise vaatamisväärsuse püüdsime ka pildile. Počitelj oli kunagine türklaste kants, ehitatud küll slaavlaste kuningas Trvtko poolt aastal 1383. Nagu praegu, nii oli see ka siis – see jäi kõigile Neretva orgu läbivatele ränduritele tee peale. Kui praegu on see lihtsalt üks lahe vanaaegne paik, kus pilti teha ning väikese raha eest ka kindluses ringi kolada, siis vanasti oli see koht kus ei tehtud pilti (sest fotokate leiutamiseni oli jäänud mõnisada aastat), aga raha tuli maksta küll. Selle eest, et orgu läbisid. Ning kui sa juba siin olid, siis maksust sa ei pääsenud, sest alternatiivseid teid praktiliselt polnud – igal poole ümberringi on kõrged mäed.

Mostari vanalinn

Mis tee peal veel silma jäi? Kuigi sildid (nt asulate nimed) on alati nii ladina tähestikus kui ka kirillitsas, siis Hertsegoviina osas (kus me praegu viibisime) olid kirillitsas kirjutatud nimed maha kraabitud või spreivärviga üle lastud. Üsna selge arvamusväljendus...

Koski Mehmed Paša mošee ja Neretva jõgi

Esimene koht kus pikemalt kinni pidasime oli Mostari linn. Vene keele oskajad ilmselt hammustasid läbi, et kust see nimi võiks tulla (most = sild). Ning peamine vaatamisväärsus siin linnas oligi sild, aga nagu tuli välja, siis vanalinn kah.

Mostar on Herstsegoviina maakonna tähtsaim linn ning piirkonna kultuurikeskus, rahvuslikult pinnalt vaadates oli tegemist selgelt moslemitest bosnialaste asulaga. See paik on olnud inimestele huvitav paik elamiseks juba eelajaloolisest perioodist saadik. Samas on ajaloo kohta üllatavalt vähe teada. Väikesed vihjed arheoloogilistelt kaevamistelt kinnitavad, et siin oli ka roomaaegne kindlus, kuid samas mis toimus siin keskajal – seda väga ei teata. Nimi Mostar leiti esimesena ühest 1474 aasta ürikust ja see viitas sillavalvuritele (mostari) – juba toona oli üle järskude kallaste vahel lookleva Neretva jõe puust sild, mille ületamise eest siis kena kopikat küsiti. Mostar asus nimelt täpselt keset kaubateed, mille kaudu liikus Bosnia keskelt mägedest kaevandatud kraam Aadria mere sadamatesse. Tänasel päeval küsiti kopikaid (täpsemalt konverteeritavaid markasid) mitte liikumise vaid seismise (parkimise) eest. Kuna meil neid kusagilt paugust võtta ei olnud, siis jooksin kiirelt panka või pangaautomaati otsima. Õnneks oli ühe Austria panga kontor sealsamas. Pärast juba Horvaatia pangas kogetud turvasüsteemide läbimist saingi tallele pandud eurod ära vahetatud ja vastu anti patakas põnevaid rahatähti. Üks konverteeritud mark jaguneb 100-ks feningiks ja võrdub ligikaudu 50 eurosendiga. Ehk siis 1 EUR = ca 2 BAM-i. Kõva raha, pole midagi öelda.

Sõja jäljed

Parkla lähedal jäid silma ka konkreetsed sõja jäljed. Need ikka tuletavad siin-seal ennast meelde, kuigi juba 15 aastat pole ju püssid paukunud.

Vanalinn on Mostaril üleütlemata lahe – seda iseloomustab kõige paremini sõna „pulbitsev“. Rahvast oli palju, tänavakaupmehi veel rohkem. Nagu mainitud sai, oli tegemist peamiselt moslemitega asustatud linnaga. Sellest tulenevalt kõik see sigimine-sagimine, tänavaturud ja mošeed tekitasid tunde nagu oleks sattunud kuhugi Araabiamaade basaarile. Kaupmeestega pidid tingima, müüdaval kraamil hindu juures polnud, müüdi väga erinevat araabia stiilis kaupa (nahkehistöö, teeserviisid, peakatted naistele, helmed, vaibad jne) ning üle linna kõlas araabia muusika (mis lähtus kaupluste kõlaritest).

Araabia mõjud olid vanalinnas silmaga märgata

Sisseoste tegime seal meiegi, sest müüdi ju nii põnevaid asju! Kindlasti taas enamuses Hiinas tehtud aga totaalselt erinev kaubast, mida olime näinud Sloveenias või Horvaatias. Huvitav oli veel ka see, et vajadusel oleks saanud ka eurodes maksta. Ilmsete turistitunnustega inimestele öeldi esimene hind alati eurodes. Või no mis öeldi – visati õhku vastav arv näppe ja lisati sõna „euro“. Ning täiesti juhuslikult maksid kõik kaubad täisarvu eurosid, milline kokkusattumus! Inglise keele oskajaid seal praktiliselt ei kohanud. See tegi ka tingimise keeruliseks, kuid nipet-näpet me ikka algsetest hindadest suutsime maha viilida (vähendades püsti olevate näppude arvu). Meile tundusid need kaubad niigi odavad ning teadmiseks teistele rändajatele – Mostarist tasub endale nänni osta, sest sama kaup näiteks pealinna turgudel oli selgelt kallim.

Mostari vaatamisväärsus nr 1 - Stari Most

Niiviisi jalutades ning osteldes jõudsime ootamatult Mostarile nime andnud objektini – kivist sillani üle Neretva jõe. Niisama sillal jalutades oli see sild nagu sild ikka – kõrguv kaar üsna sügava jõesängi kohal. Samas tõeline võlu ja võimsus lõi välja siis, kui jalutasid alla vee äärde ning vaatasid üles. See 20 meetri kõrgusel, kahe kindlusemüüri vahel painduv kivist purakas näib tõeliselt massiivne ja uus. Sellepärast, et ta ongi massiivne ja uus. Kuigi kivist ühendus tõmmati puust ülekäigu asemele juba aastal 1566, siis 427 aastat hiljem (e 1993) pidasid horvaadid selle sõja ajal vajalikuks õhku lasta. Sellest tulenevalt võib ametlikku nime „Stari Most“ e „Vana Sild“ pidada tänases kontekstis pehmelt öelda eksitavaks.

Siiski võib rõõmus olla selle üle, et see võlts vana sild täna olemas on ja pärast sõda taastamine ette võeti. Koos mõlemal jõekaldal oleval vanalinnaosaga (kuhu on samamoodi suunatud miljoneid restoreerimisdollareid) loob see väga laheda terviku, mida üks rännuhuviline külaline võiks BiH-s olles vaatama tulla. Seda on imetlemas käidud tegelikult juba sajandeid, näiteks ühes 17. sajandi reisikirjas ei oldud Mostari silda kirjeldades ülivõrdes olevate omadussõnadega kitsi.

Teiselpool, kõrgemal jõekaldal äritänav jätkus, kuid vanalinnaosa oli veelgi huvitavam. Sellised omapärased kivist ja puust ehitised, milles olid kas kauplused, söögikohad või teemajad.

Tee Sarajevo poole

Astusime sisse ka Koski Mehmed Paša mošeesse, täpsemalt selle mošee aeda. Kuna käimas oli mingi püha protsessioon, siis uskmatuid pühamusse sisse ei lubatud. Mošee valvurid olid silmnähtavalt häiritud aga nendest turistidest, kes ignoreerisid üles pandud silte („Sellest punktist mitte edasi minna“, „Palun mitte tallata haudadel“), et saada paremaid võttenurki pildi tegemiseks. Ja täiesti põhjusega olid häiritud, sest üsna ebameeldiv oli vaadata kuidas plätude ja vöökottidega raskekaallased vanade kalmukohtade peal tallusid ning nägusid tegid kui neid keelama tuldi. Üks paras tagumikutäis vitsu kuluks neile ehk ära tuletamaks meelde elementaarseid viisakuskombeid. Usun, et islamiseaduste rikkujaile oleks see üsna leebe (kuid kindlasti meeldejääv) karistus.

Mägine kunst tippude ja pilvetriibuga

Kui vanalinnal tiir peal, naasime auto juurde ja püüdsime uuesti pealinna suunduvale maanteele tagasi saada. Ega see väga kerge polnudki, sest meie navi detailsus Mostari osas piirdus linnanimega tühermaal, millest möödus mõõdukal kaugusel üks kolmest Bosnia-Hertsegoviina teest. Ehk siis lihtsamalt öeldes - meie navis puudus BiH kaart. Linn reaalsuses aga oli üsna tiheda liikluse ja kitsaste tänavatega, väljaspool vanalinna pigem kole oma nõukaaegsete paneelmajade, sõjas kannatada saanud hoonete ja tühermaadega. Lõpuks märkasime (mõnda aega intuitsiooni järgi navigeerides) silti „Sarajevo“ ja 10 minutit hiljem olimegi taas pooltühjal maanteel.

Mägede rüppe suunduv tee jättis selja taha ka tsivilisatsiooni ning pulbitseva Mostari asemel piirasid meid taas järsud kaljud ja metsadega kaetud mäeseljakud. Päris seda ei saa öelda, et mitte keegi selle tee ääres ei elanud – siin-seal leidus mõni maja, vahest ka väiksem küla – kuid peamiselt palistasid tee äärt siiski hunnitud vaated metsikule mäestikule.

Dinaari alpid

Niiviisi suu ammuli Sarajevo poole rühkides avastasime järsku, et kell näitas juba väga hilist pealelõunatundi, kuid viimane toit, mis sellesse avatud suusse kunagi oli maabunud – sellest oli möödas juba väga palju aega. Ühes mõne majaga külakeses leidsime suhteliselt väsinud söögimaja, mis oli siiski piisavalt usaldusväärne, et kinni pidada. Hööveldamata laudadest kokku klopsitud, kuid siiski üpris suur „restoran“, oli täiesti inimtühi kui 4-5 kokka/teenindajat välja arvata. Meie tulek segas ära ühise telekavaatamise, kuid see tundus olema ok – kummalise numbriga autoga saabunud välisturistid olid palju huvitavamad.

Vaade restorani terrassilt

Kuna restoran oli ehitatud kalju servale, siis saime tõelised miljonivaatega kohad välisterrassil. Meid saadeti teenindama e siis pandi tanki kõige noorem kutt telehuviliste seltskonnast. Teised poolsalaja piilusid, et kuidas tüüp hakkama saab. Keeleõppe mõttes olime me teenindajaga liikunud totaalselt erinevates ringkondades/skeenedes – tema ei osanud ühtki keelt, mida meie tundsime ja vastupidi. Õnneks oli menüü väga hoolsal lugemisel ja vene keelest tuletamisel siiski mõningal määral dešifreeritav ning suutsime vältida pullimunade ja härjasolkmete tellimist. Üks tellis pljeskavica ja teine tavalise prae. Tuletan siis meelde, et pljeskavica on üks suur loomalihasteik, mida antud söögikoht serveeris pitaleiva vahel koos ammendava hulga sibulate, tomatite ja kastmega. Nigu üks ülisuur burger. Toit oli muidu odav – tohutu suur praad maksis ca 3€, burks veidi vähem. Ning hoolimata klientide vähesusest (vahepeal siiski paar tükki lisandus), oli toit äärmiselt maitsev – teatud standardit siiski hoiti. Kummaline oli seal see, et pärast iga tellimust toodi kohe arve (mille tasuma pidid siiski alles enne lahkumist). Tellisime toidud – toodi kohe arve lauda. Tellisime vett – jälle uus arve. Tellisime vett juurde, jälle uus arve. Ju siis lihtsalt selline komme.

Sarajevo äärelinn

Kõht täis, rallisime edasi. Mäed-mäed-mäed-vaated-vaated-vaated… ja olimegi Sarajevos. Sarajevo tipptunniaegses liiklusummikus. BiH pealinn asub mägede vahel ja peatänav on seetõttu kui üks pikk soolikas, millele väga alternatiivi pole kui tahad linna teise otsa jõuda. Aga just sinna me jõuda tahtsime, sest Sarajevo vanalinn asus diametraalselt teises ääres võrreldes selle kohaga, kust linna sisenesime. Distantsi mõttes rääkisime kümnest kilomeetrist, kuid selle läbimine venis nagu ninast erituv poollikviidne ollus (tuntud ka kui tatt). Oli tipptund ja me asusime linna tuiksoonel. Teosammul foorist foorini imbudes saime nautida äärelinna magalarajoonide kummastavat atmosfääri.

Sõja jäljed pealinnas

Elu paistis olema nagu meil ca 10-15 aastat tagasi. Vaikselt ehitati uusi maju, kaubakeskuseid, McDonaldsi restorane (2010 loodi esimene taoline) ja nii edasi. Samas ütles väga suur osa kortermajadest üht ja sedasama: siin oli sõda. Kui hoolikalt vaadata, siis leidis praktiliselt igalt kortermajalt kuuliauke või lausa puruks lastud ja parandamata rõdusid, leidus ka üles ehitamata kivivaresid.

Linn oli ju väga pikalt piiramisrõngas ning ümberkaudsetes mägedes pesitsenud serblased andsid ikka päris tihedat tuld bosnialaste pealinna suunas. Kuna polnud varem sellises endises sõjakoldes viibinud, siis nähtu oli kergelt šokeeriv ja harjumatu.

Sõja jäljed pealinnas - kuuliaukudega rõdud

Olime tsoonis, kus meie eluajal oli olnud sõda ja tapeti hulgakaupa inimesi. Kohalikud ilmselt ei pannud enam maja fassaadil olevat kuuliauku tähelegi, kuid meie pilku tõmbas iga selline süvik magnetina. Sõda meenutavad pildid olen lisanud siia mustvalgena.

Pärast rohkem kui tunni pikkust ummikus istumist jõudsime lõpuks vabasse vette – vanalinna külje alla. Ning enne kui arugi saime olime järsku linnast väljas. Kui tavaliselt asub vanalinn moodsa linna keskel, siis Sarajevos (nagu mainitud) on see ühes linnaservas. Sõidad natuke edasi, läbid tunneli ja oledki taas metsikutes mägedes. Õnneks tuli peagi üks veidi sirgem lõik, kus saime ümber pöörata.

Juhuslikult oli nii, et me varem polnud Sarajevos käinud ning ainsaks orienteerumise allikaks oli väga üldine navi kaart (pealinna suuremad tänavad olid siiski peal). Kuna meie peamine huvi oli siin vanalinn, siis püüdsime leida ööbimiskoha võimalikult keskuse lähedal. Keerasime ühest suvalisest tänavast sisse ja hakkasime hotellisilte otsima. Nagu juba varem sai mainitud, siis kõrvaltänavale keeramine tähendas peaaegu automaatselt mäkke sõitu. Ning tänavad olid ikka päris jõhkra kallakuga. See tegi hotelli otsimise veidi keerulisemaks, aga läks siiski õnneks. Puhtjuhuslikult jäi meie teele väga värske väljanägemisega hotell „Hecco“.

Hotell "Hecco"

Viiekümne seitsme euro eest sai väga korraliku kahese toa ning ka parkimiskoha hotelli garaažis. Viimane oli väga tänuväärne asjaolu, sest kitsale ja ca 45-kraadise nurga all olevale tänavale ei täinud masinat väga jätta. Ning ega neid parkimiskohti siin tänavatel ülemäära palju ka polnud.

Pärast tuli välja, et selles võõrastemajas on kunagi ööbinud ka USA filminäitleja Morgan Freeman. Pole paha… :P

Peale asjade hotelli ära viskamist me poodi siirdusimegi. Juba vanalinna poole sõites jäi ennist meile silma mitu suurt kaubakeskust ning ühte nendest (nimega Mercator) suundusimegi. Kuigi Bosnia ja Hertsegoviina oli näitajate poolest meie seekordse ringreisi kõige vaesem maa, siis kaubandusvõrgus olnud toiduhindade järgi oleks võinud arvata hoopis vastupidist. Me olime viisakas, kuid täiesti tavalises, supermarketis ning ausalt öeldes ei tekkinud sealt suurt soovi midagi osta. Kohalikku kraami oli minimaalselt (enamus Horvaatiast, Ungarist imporditud kraam + universaalne kaup) ning hinnad olid kõrged. Lõpuks läkski nii, et ostsime õhtusöögi kõrvale proovimiseks paar õlut, kojuviimiseks paar BiH veini (endiselt ei soovita) ning Bosnia kohvi. See viimane oli nüüd tõepoolest kohalik spetsialiteet, kuigi tuleb tõdeda, et need oad ilmselt on ikka kusagilt soojemast kliimast sisse toodud. Samas on türgi võimu all olemine loonud siin omad kohvitraditsioonid (ülikange must tökat on standard) ning sellest soovisime osa saada.

Kui kliimast veel rääkida, siis Sarajevos oli sügis. Üle pika aja nägime seda, et õhtul langesid kraadid 20-st madalamale. Eks oma rolli muidugi mängisid ka mäed, kuid vaikselt hakkas kohale jõudma, et nüüd on käes selle suve viimased päevad. Hotelli juures autost välja astudes tuli lausa kananahk ihule ning pagesime kiirelt tuppa sooja ära. Väga seiklusrohke ja põnev päev oli olnud – jõudsime kuumast suvest jahedasse sügisesse, kiviste mäekuplite vahelt rohelusse mattuvasse ürgloodusesse ning õdusast ja igavast Euroopa riigist sellisesse veidi karusesse ja tahumatesse araabia ning türgi mõjudega Balkanimaale. Jäime huviga ootama, et kuidas järgmine päev meid siin pealinnas üllatada suudab.