Hommikul ärkasime suhteliselt vara. Tahtsime kiirelt koju ära saada ning laupäeva
varahommik tundus olevat just õige aeg sõitmiseks – teed olid päikesetõusul
praktiliselt inimtühjad. Kiirust küll ei ületanud (ei soovinud Leedu
liikluspolitseiga vennalikke sõprussuhteid arendada), kuid kuna pidurit ka väga
palju ei pidanud kasutama, siis sai edenetud päris kiirelt.
Kõige huvitavam hetk selle päeva teekonnal juhtus Läti ja Leedu piirile jõudes. Seal
oli nimelt piirivalvur ja meid peeti kinni! Sellist asja polnud juba väga ammu
kogenud. Aga Leedu piirivalvur oli väga sõbralik – vaatas lihtsalt dokumente ja
küsis, et „kust tulete, kuhu lähete?“ Selgitasime siis asjaolusid, selle peale
naeratati ja öeldi: „Head teed!“ Just täpselt – „head teed“ – mitte „have a
safe journey!“, ega „cчастливого пути!“ ega „geros kelionės!“. Leedu
piirivalvur tervitas meid sulaselges eesti keeles! Päris hea nüke! Ega mul
polnud illusioone selles osas, et ta reaalselt oskas eesti keelt, kuid ta oli
vaevunud ära õppima paar sõna sellest keelest, mida rääkivaid inimesi ta
ilmselt kohtab igal tööpäeval massiliselt. See pisike asi andis tegelikult väga
palju – positiivse emotsiooni.
Pärast
Leedut tuleb teatavasti Läti ning Lätis on teatavasti Läti teed. Kuna me pidime
teatavatel põhjustel sõitma Tallinnasse Lõuna-Eesti kaudu, siis tuli meil
läbida hirmkole teekond Riiast Ape suunas. Riigimaanteed A2 ja A3 on minu hinnangul
vaid unistused teest. Võib-olla kunagi seal tõesti olid maanteed, kuid tollel
hetkel olid need ühed suured löökaukude, rööbaste ja murenenud asfaldi kogumid.
Kui me lõpuks Eesti metsade vahele jõudsime, siis oleks nagu põrgust paradiisi
sattunud. Peegelsile asfalt, lausa mõnus oli sõita. Lätist tulekul tekib
peaaegu alati selline harukordne tunne, et Eestis on maailma parimad teed.
Tallinnas
kodumaja ette keerates näitas auto kilomeetrilugeja, et sellest ajast saadik,
kui me siin viimati olime, olime läbinud täpselt 6812 kilomeetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar