01.10 - Viimased kilomeetrid...

Varahommikune Leedu
Hommikul ärkasime suhteliselt vara. Tahtsime kiirelt koju ära saada ning laupäeva varahommik tundus olevat just õige aeg sõitmiseks – teed olid päikesetõusul praktiliselt inimtühjad. Kiirust küll ei ületanud (ei soovinud Leedu liikluspolitseiga vennalikke sõprussuhteid arendada), kuid kuna pidurit ka väga palju ei pidanud kasutama, siis sai edenetud päris kiirelt. Kõige huvitavam hetk selle päeva teekonnal juhtus Läti ja Leedu piirile jõudes. Seal oli nimelt piirivalvur ja meid peeti kinni! Sellist asja polnud juba väga ammu kogenud. Aga Leedu piirivalvur oli väga sõbralik – vaatas lihtsalt dokumente ja küsis, et „kust tulete, kuhu lähete?“ Selgitasime siis asjaolusid, selle peale naeratati ja öeldi: „Head teed!“ Just täpselt – „head teed“ – mitte „have a safe journey!“, ega „cчастливого пути!“ ega „geros kelionės!“. Leedu piirivalvur tervitas meid sulaselges eesti keeles! Päris hea nüke! Ega mul polnud illusioone selles osas, et ta reaalselt oskas eesti keelt, kuid ta oli vaevunud ära õppima paar sõna sellest keelest, mida rääkivaid inimesi ta ilmselt kohtab igal tööpäeval massiliselt. See pisike asi andis tegelikult väga palju – positiivse emotsiooni.
Pärast Leedut tuleb teatavasti Läti ning Lätis on teatavasti Läti teed. Kuna me pidime teatavatel põhjustel sõitma Tallinnasse Lõuna-Eesti kaudu, siis tuli meil läbida hirmkole teekond Riiast Ape suunas. Riigimaanteed A2 ja A3 on minu hinnangul vaid unistused teest. Võib-olla kunagi seal tõesti olid maanteed, kuid tollel hetkel olid need ühed suured löökaukude, rööbaste ja murenenud asfaldi kogumid. Kui me lõpuks Eesti metsade vahele jõudsime, siis oleks nagu põrgust paradiisi sattunud. Peegelsile asfalt, lausa mõnus oli sõita. Lätist tulekul tekib peaaegu alati selline harukordne tunne, et Eestis on maailma parimad teed. Tallinnas kodumaja ette keerates näitas auto kilomeetrilugeja, et sellest ajast saadik, kui me siin viimati olime, olime läbinud täpselt 6812 kilomeetrit.

Kommentaare ei ole: