30.09 - Slovakkia, Poola, Leedu

Hotell "Trattoria" Prešovis

Hommikul toimis kõik nii nagu lubati – unise näoga omaniku vend oli meile poole seitsmeks valmistanud rikkaliku hommikusöögi. Õnneks teadvus oli tal rohkem ärkvel kui nägu ning lambiõli meile kohvi asemel ei pakutud. Küll tuli ta meie juurde juttu puhuma ning kunagi ammu õpitud vene keelt praktiseerima. Selleni me tegelikult ei jõudnud, et kus ta keelt õppinud oli. Ma pole väga kindel, et Tšehhoslovakkia koolid (vastupidiselt Eesti NSV koolidele) seda kohe algklassidest saadik õpetasid. Samas mine sa tea, sugulaskeel ju ka veel. Igatahes oli see üks harvadest juhtudest, kus saime selle ida-Euroopa reisi ajal vene keelt suuliselt kasutada. Menüüde, siltide, viitade ja palju muu visuaalse kirja lugemisel (slaavikeelsetes riikides) oli russkii jazõk ikka väga abiks. Ses mõttes, et reeglina aimas lugedes lõpuks ära, et millest jutt käib. Igatahes see selleks. Kõht täis, ütlesime tasvidaanja ning panime autole hääled sisse ja vurasime Poola suunas.

Tere Poola!

Algul läks sõit ikka väga aeglaselt. Slovakkia keskosa ja Poola idaosa suuremat maanteed ühendasid vaid kitsad ja käänulised mägiteed. Kui sattusid mõne veoki taha sõitma, siis võisid kilomeetrite kaupa oodata möödasõidu võimalust. Mitte, et oleks massiliselt autosid vastu tulnud (tee oli tegelikult praktiliselt tühi) vaid lihtsalt ei olnud ühtegi sirgemat lõiku, kus oleks näinud kaugemale kui eessõitva veoki esiosa. Ainult kurv kurvi järel. Keskmine kiirus võis olla ehk 60km/h. Tunni aja pärast jõudsime Poola piirile ning selle faktori ilmnemisega teeoludes tegelikult midagi ei muutnud. Mäed olid veidi laugemad ja asulaid oli rohkem, kuid tollel päeval meie jaoks kõige olulisem asi – kiirus – ei muutunud. Kes kaardil näpuga järge tahab ajada, siis suurimad punktid olid tänase teekonna jooksul Rzeszow, Lublin, Bialystok, Augustow ja Kaunas.

Strzszs......

Poolas sõitmine – see oli endiselt üks suur hädaorg. Akuutne kiirteede puudus (v.a. Varssavi-Berliin), tihe asustus, aeglased sõidukid, massiivne hulk veokeid teedel, teetööd. See on lühike kokkuvõte peamistest deemonitest, millega tuli kogu aeg rinda pista. Ma ei tea millest see tuleb, aga Poolas on kõige rohkem kokkupuuteid sõidukitega, mis sõidavad 90 alas tuimalt 60-ga, hoides võimalikult tee telgjoone lähedale. Kas see on vaikne kättemaks teistele inimestele mingi ebaõigluse eest, mida juht on minevikus kogenud ja milles süüdistab kaasliiklejate suurt pere? Või ta lihtsalt ei taju ümberkaudset olukorda? Või on ta eluaeg jala käinud ning nüüd üle 10 korra kiiremini liikumine selle rauast tõllaga tundub talle niigi arutu kihutamisena? Vot ei tea, aga neid kuuekümnemehi igatahes teedele jagus.

Seega aega läks, asja väga ei saanud. Teetööde järjekorras sai jooksvalt keha kinnitatud, iseenda initsiatiivil peatusime vaid tankimiseks. Mingil momendil ületasime taas parasvöötme joone ning kuumus asendus palju tuttavama sügisilmaga – päike küll paistis, kuid temperatuuri näit jäi jonnakalt alla 20 kraadi.

Kõrvalpõige…

Valimindmehed

Poola tapeet oli iidsel ajal Eestis äärmiselt defitsiitne toode – ikkagi importkaup. Suur oli meie üllatus kui läbi moodsa Poola riigi sõites nägime, et kogu maa oli ära tapetseeritud. Tõsi, legendaarsete roosade lillemustrite asemel ehtisid tapeeti jõuliselt photoshopitud inimnäod ning löövad ja südamest tulevad lubadused seista nii sinu kui ka terve inimkonna rahulolu eest. „Kes see kõnnib körta mööda, astub aia ääri mööda; kinnitab seinale loosungeid - siniseid, kollaseid, punaseid? Kes see mõõdab maanteekraavi, püstitab neoonreklaami; näitab tuld ja näitab teed, nagu hele päikene? Ta oma hääle puhtaks köhatab ja õige suuna elus kätte juhatab. Ta tahab sulle ainult kõike head ja kuidas seda saada, ainult tema teab“ (Lauri Saatpalu, Beep Shop Boys). Jah, Rzeczpospolita Polskas olid valimised tulemas…

Kõik oli samasugune nagu Eestis – naeratavad näod, idiootsed mõtted, osad parteinimed olid juba sellised, et kuul pähe (näiteks „Tõde ja õiglus“). „Meie oleme tõeline rahva partei“, „Kodukulud nulli“, „Uue Poola eest, sinu eest“ jne… Umbes selliseid sõnumeid võis nendelt reklaamidelt aimata. Erinevus Eestiga oli vaid see, et lisaks ametlikele reklaampindadele, olid valimatult täis kleebitud ka telefonipostid, prügikastid, telefoniputkad, majaseinad, plangud. Ning see nimekiri pole ammendav. Ehk siis lisaks sellele, et me niigi sõitsime üht pikka ja tüütut teed, olid meie pidevaks kaaslaseks ühed ja samad meelad näod. On olnud meeldivamaid teekondi elus…

Ikka teel, kuid nüüd juba sügises

Pärast Lublinit (ehk siis pärast kolmandiku Poola läbimist) läks liiklus veidi hõredamaks. See ida-Poolas põhjast lõunasse liikuv trass kindlasti ei ole nii populaarne kui suurlinnade vahelised teed. Enne Bialystokki jõudmist tegime ka väikese söögipeatuse. Vähemalt toidud on seal riigis odavad ja portsjonid suured. Lihakäntsakas mahtus vaevu taldrikule ära ning selle eest küsiti alla 3€.

Aga edasi ja edasi, Baltikumi lõunapiir oli juba peaaegu käega katsuda. Leedu piiri ületasime siiski alles pimedas. Pärast pikka kaalumist otsustasime, et ei pane hullu ja ei sõida ühe jutiga koju. See on siiski ca 7-8 tundi reaalset sõitu ning olles varem selliseid 24-tunniseid otsi teinud, siis mälestus nendest kustutas igasuguse soovi edasi sõita. Ei maksa enda ja teiste elusid ohtu seada, niigi olime olnud teel 15 tundi.

Kaunase külje all, kohe suure tee ääres, särasid „Via Baltica“ nimelise motelli tuled. Hoone nägi välja väga uhke, kuid hinnatase (30€/öö) oli ikka väga mõistlik. Selle raha eest sai väga korraliku toa, mis nägi välja nagu uus. Pärast check-ini tegemist tormasime kiiresti restorani, mis väidetavalt oli veel loetud minuteid avatud. Valisime menüüst söögid välja, kuid mõned head minutid PÄRAST tellimuse esitamist tuli teenindaja ja ütles, et köök on suletud. Mida kuradit?? Mis pagana pärast sa siis küsisid meie käest, mida me süüa tahame? Et lihtsalt huvitas, mida eestlane teoreetiliselt sööks? Johhaidiii, sellisele asjale on midagi keeruline lisada…

Kuna kõht meil menüü lugemisest kummalisel kombel ei täitunud, siis panime autole taas hääled sisse ja sõitsime lähedalt asuvasse bensukasse. Sealt eraldati meile mõned võileivad ning peale nende keresse keeramist hotellis, lõppes ka meie päev.