28.09 - BiH - Sarajevo; Ungari

Ali Paša mošee, 16. sajand

Taas tervitasid äratuskella digitaalsed helid meid kell 8 hommikul. Hommikul, mida võis pidada viimaseks ametliku reisipäeva hommikuks. Järgmised päevad olid juba puhtalt kojusõidu tarbeks planeeritud ning tegelikult oli soov ka täna võimalikult kaugele põhja jõuda (Ungari mõlkus mõtetes, aga kõik sõltus teeoludest). Siiski me veel kohe teele ei kippunud, sest leppisime omavahel kokku, et veedame Sarajevos täpselt niipalju aega kui soovime. Kiirustama ei hakka, kui ei jõua täna õhtuks väga kaugele, mis siis ikka. Vaevalt niipea taas Sarajevosse satub, seega plaanisime ikka kõik endale huvipakkuva rahulikult üle vaadata. Kondikava sai veel ülekäidud rikkaliku hommikusöögi (praemuna, grillviinerid, võileivad, kirsikompott, koogikesed, kohv, mahl) kõrvale, mille hotell oli meie tarbeks aegsasti valmistanud.

Sarajevo katoliiklik katedraal

Kuna hotell asus vanalinna keskpunktist veidi eemal, siis otsustasime, et teeme check-outi ära ning püüame leida tsentris mõne parkla. Selleks, et pärast linnaga tutvumist ei peaks kusagilt kaugelt autot minema otsima – teada värk on see, et selline „linnapäev“ võtab jalad päris korralikult läbi. Natuke tiirutamist ja lõpuks leidsimegi ühe kitsukese parkimismaja, 2BAM-i (1€) eest tunnis lubati auto sinna jätta ning seda ka valvata. See sobis ideaalselt, olime täpselt vanalinna südames ning valmis vastu võtma seda, mida Bosnia iidne pealinn meile tahtis tollel kaunil päeval näidata.

Ajaloominutid (sponsored by Hillar Palamets (tegelikult siiski mitte)). Sarajevo oma pealt 300 tuhande elanikuga on riigi suurim linn ning igas mõttes riigi keskus. Ja seda on ta olnud aegade algusest, sest isegi nimi viitab võimukantsile – „saray“ tähendab türgi keeles valitseja paleed. Linna mitmekesisust ja tähtsust erinevatel ajalooetappidel väljendavad laialt levinud hüüdnimed: „Põhja Damaskus“ ning „Euroopa Jeruusalemm“.

Sarajevo siginat-saginat täis kesklinn

Selles paigas on inimestele millegipärast meeldinud elada juba üle 10 000 aasta. Peale iidseid rahvaid, asustasid paiga illüürlased (täpsemalt selle rahva üks sõjakamaid klanne) ning pärast neid tulid roomlased. Millegipärast kumab kogu aeg infokildudest läbi see, et siinkandis on armastatud madistada. Võib-olla selle koha aura tekitab seda. Tuled siia, rajad rahulikult oma kodu, harid põllulapi üles ja siis äkiste tekib jube tahtmine naabrimehele malakaga vastu kukalt äsada. Ning tavaliselt viiakse see mõte ka ellu ja siis jälle sõda lahti.

Slaavlased jõudsid piirkonda 7.-l sajandil, türklased vallutasid aga ala 1450.-tel. Ottomani Impeeriumi võimu all hakkas linn lõpuks ka kasvama ning tähtsust suurendama. Senini oli Sarajevo (mitte küll selle nime all) olnud lihtsalt üks linn. Piirkonna keskus küll, kuid tollaseid jõujooni silmas pidades ikkagi suhteliselt teisejärguline paik.

Läbi linna voolab Mijacka jõgi, taamal Ladina Sild

Bosnia kuberner Isa-Beg Ishakovic aga nägi paigas kinnisvaraarenduspotentsiaali ning kinnitas väga mitmed detailplaneeringud, mille täide viidud arhitektuurilisi lahendusi võib näha ka täna. Nii liideti ümberkaudsed külad kokku ja keskusesse ehitati suur mošee, turuhoone, avalik saun, hostel ja kuberneri palee (kuidas see oli türgi keeles?). Tollel ajaperioodil muutus Bosnia ka valdavalt moslemimaaks. Järgmise valitseja – Gazi Husrev-begi – kätetöö on tänases Sarajevos veelgi ilmekamalt näha. Suur osa vanalinnast ehitati tema valitsusajal – eriline koht oli loomulikult mošeedel. 16. sajandi keskpaigas oli linnas juba üle 100 (!!) islami pühakoja. Kui vaadata Ottomani Impeeriumi mätta otsast, siis praegune BiH pealinn oli tollase riigi tähtsuselt teine linn pärast Istanbuli. Praegune Serbia pealinn Belgrad ja Horvaatia pealinn Zagreb olid Sarajevo kõrval aga lausa külad.

No ja siis tulid sõjad. Austerlased vallutasid 1697 linna ning praktiliselt ei jätnud kivi ka kivi peale. Sisuliselt 1 päevaga suutis Habsburgide armee Sarajevo rüüstata ja maha põletada. Alles jäid vaid mõned üksikud linnaosad, paar mošeed ja õigeusu kirik. Vaevalt saadi linn üles ehitatud kui Bosnia ülestõusu lahingutes jällegi võeti majadest matti.

Ertshertsog Franz Ferdinandi hukkumispaik

19. sajandi lõpus läks Bosnia ja Hertsegoviina Austria-Ungari Keisririigi haldusesse, mis kasutas Sarajevot moodsate tehnikaimede testimiseks. Näiteks pandi linnas püsti mandri-Euroopa esimene elektriline trammiliin. Linna ehitati ka mitmeid vabrikuid ja tehaseid ning kerkisid mitmed moodsa arhitektuuriga linnaosad. Just see uus võim tekitas bosniakkides, horvaatides ja serblastes tohutut viha ning see kõik paisus ja paisus kuni 28. juunini 1914. Siis käis pauk, täpsemalt mitu pauku. Ladina silla juures sattus serblasest iseseisvuslane puhtjuhuslikult kokku Austria-Ungari Ertshertsogi autoga (juht oli varem vales kohas ära pööranud ja nüüd tagurdas, et ümber pöörata). Kuigi ta oli üks atentaadikorraldajate tiimist, oli see kohtumine ootamatu. Siiski kasutas mees olukorra ära ning tappis nii ertshertsogi kui ka tema naise Sophie püstolilaskudega. See toimumispaik on siin pildil ka näha.

Gazi Husref-beg mošee - riigi peamošee

Tõe huvides tuleb öelda, et samal hommikul tehti Ferdinandile veel üks atentaadikatse. Princip oma püstoliga oli nii öelda varumees, peamine mees oli varustatud pommiga. Aga see mees oli kahjuks (või siis õnneks) maailmameister läbipõrumises. Ainuke asi, mida ta suutis teha, oli pommikese viskamine auto suunas. Kuna vise jäi nõrgaks, põrkas pomm kabrioleti allakeritud katuselt tänavale ning pauk käis alles järgmise auto all. Ning ka seal ei hukkunud kedagi, pomm oli liiga nõrk. Nähes, et ta selline nisanäpp oli, neelas ta alla tsüaniidikapsli ja hüppas sillalt jõkke. Aga…tsüaniidikapsel oli vananenud ja liiga vähese mürgikogusega – see tekitas tal ainult okserefleksi. Ning nagu sellest veel vähe poleks, siis jõgi, kuhu ta hüppas, oli ainult paarikümne sentimeetri sügavune. Rahvas tiris mudases kraavis ropsiva „killeri“ sealt kiirelt välja ja andis talle korralikult peksa. Igas mõttes asja eest.

Kellatorn koos ida-araabia numbritega kellaga

Aga jah – see atentaat oli päästik. Päästik esimesele tervet maailma vallanud sõjale. Pinged olid erinevatel põhjustel kuhjunud ning see mõrv oli just see säde, mis selle pinge vallandas. Tagajärjed on kõigile teada.

Pärast Teist Maailmasõda algas taas kõva linna arendamine, sarnaselt nt Eesti suurlinnadega, ujutati ka Sarajevo üle sotsialistliku kolearhitektuuriga – kerkisid betoonmagalad, suurtehased ja militaarobjektid. 50 aastaga kasvas linna rahvaarv ligikaudu 4 korda. Kogu sotsialismiaja kõige säravam hetk oli loomulikult 1984 Taliolümpiamängude korraldusõiguse saamine, mis tõi linna tohutul hulgal investeeringuid ning hiljem ka turiste. 1980.-d olid Sarajevole kokkuvõttes väga edukad. Selle eest oli järgmine kümnend diametraalselt vastupidine õuduste periood.

Neli aastat järjest (1992-1996) oli Bosnia pealinn piiramisrõngas ja sõna otseses mõttes serblaste ja föderalistide tule all. Tuhandeid hukkus nii pommide kui ka snaiprite kuulide läbi. Moodsal ajal pole ükski pealinn nii kaua olnud vaenlaste poolt ümber piiratud. Linn oli kütte, elektri ja veeta, sooja saamiseks võeti maha puid, joogivett hangiti jõgedest. Tõeline sõjatsoon. Piiramine lõppes tänu ÜRO ja NATO ühistele jõupingutustele. Serblased suruti lõpuks põlvili ning sunniti taanduma, siis hakkas ülesehitustöö.

Vanalinnas oli juba päris palju ära tehtud ning ega niiviisi eemalt vaadates ei saagi enam aru, et mis siin veel 15 aastat tagasi toimus. Taastamisse on tohutult raha suunanud nii sõbralikud riigid kui ka erinevad rahvusvahelised organisatsioonid. Kui guugeldada näiteks „Sarajevo after war“ ja sealt pilte vaadata, siis on näha, et algmaterjal taastamise jaoks oli ikka päris väike. Samas tänaval jalutades ei jää maja seintes olevad või siis üle krohvitud kuuliaugud märkamata.

Sarajevo teatrimaja

Meie ringkäik algas väga värske väljanägemisega Sarajevo teatrimaja juurest, jalutasime piki Miljacka jõekalda promenaadi. Tegelikult oli täitsa lahe paik see vanalinna piirkond. Teisel pool jõge oli suur park muusikakojaga, vanalinnas mošeed, kellatornid, turg, purskkaev ning selline lõunamaine sagimine. Eriti tunnetas seda turul, kus jällegi lõi selline araabia pärand välja. Kaup oli küll paar-kolm korda kallim kui Mostaris, kuid see võis olla põhjustatud ka meie piiratud kauplemisoskusest.

Muusikakoda pargis

Eriti lahe oli minu arust vanalinnas asuv metallitöökodade piirkond, kus sinu silme all valmisid vasest ja paljudest teistest metallidest teeserviisid, ehted, ornamentika, sepised ja nii edasi. Hinnad olid muidugi äärmiselt krõbedad, kuid midagi me sealt ikkagi leidsime.

Suures turuhoones (mis tegelikult nüüd hiiglama suur ka polnud) üritati meid üsna konkreetselt tõmmata. Seal olid mingid sallid rippumas, hind juures 5 BAM-i. Kahe ja poole euro eest oli seal salli küll ja veel, võis isegi öelda, et oli väga hästi saadud. Kui maksmiseks läks, siis müüja järsku küsis 16 BAM. Meie selle peale, et mida kuradit – silt on ju juures, et 5 BAM-i. Siis läks lahti jutt, et see on hoopis teistsugune sall võrreldes sellega, mille kohta see hind käib. No tore küll – kuhjad rippuma suure hunniku 16 BAM maksvaid salle, paned sinna kuhja sisse ühe 5 BAM-se räbala ja juurde hinna 5 BAM. Huvitav kas tõesti keegi sellise triki õnge ka läheb, et käibki lõpuks 3 korda rohkem raha välja? Meie igatahes nõudsime oma viieka tagasi ja väljendasime oma selget rahulolematust. Siis hakkas müüja hinda langetama 14-12-10, kuid saatsime ta pikalt. Ütlesime, et maksame 5 ja mitte pennigi rohkem. Seepeale tuli mingit kiitust (mis see muu ikka oli) kohalikus keeles ja saime oma raha tagasi.

Sebilji purskkaev Baščaršija väljakul

Suurt rahvaste ja inimeste paabelit ilmestas Sarajevos minu arust kõige paremini see, et pooletunnise vantsimise jooksul olime ära näinud mošee, sünagoogi, katoliku katedraali ja õigeusu kiriku. Mošeesid oli loomulikult rohkem kui üks.

Negatiivse poolena jäi silma see, et lõunamaadele kohaselt, ei olnud elukeskkonna puhtus mitte kõige esimene prioriteet. Kohati tundus, et see polnud isegi esikümnes. Sodi ja solki tänavatele jagus. Väga tüüpiline linlase käitumine oli see, et sööd näiteks jäätise ära ja paberi viskad tuimalt maha. Keskmine inimene (mitteturist) ei tee ühtegi liigutust selles suunas, et isegi korraks ringi vaadata, et kas kuskil on prügikast. Ei, prahi maha viskamine on käe sees.

Ferhadija mošee

Kokku tuiasime vist päris mitu tundi seal ringi. Lõpuks olid jalad väsinud ja kõht tühi, mistõttu prantsatasime ühe tänavakohviku toolidele istuma. Kuidas sa ikka niiviisi ära lähed, et ei testi kohalikku (kuulsat) kohvi. Võtsime mõlemad ühe pitsi (täpselt nii suur see kohvitass on). Võib öelda, et bosniakid on oma kunagistelt türgi vallutajatelt väga hästi õppust võtnud. Tüüpiliselt türgi kohvile, oli see üks väike sorts puhastatud ja kontsentreeritud energiat. Kallad kohviklõmmi sisse ning kohe tunned kuidas pulss lendab 200 peale ning tekib kange tahtmine näiteks maratoni joosta.

Sarajevo olümpiastaadion

Energiast pulbitsevana ja samas väga väsinud jalgadega võtsime parkimismajast auto ja enne lahkumist otsustasime veel ühe koha üle vaadata. Kuigi meie kummagi teadlikes mälestustes Sarajevo olümpiamängudel kohta pole, siis mingid katked nagu meenuvad, et neid vaadati. Sealt sai näiteks alguse Katarina Witti tähelend iluuisutamistaevas (ja loomulikult Eesti rahvafolklooris). Ning kuna olümpialinna iga päev ei satu, siis otsustasime mängude peastaadionile pilgu peale visata – seal kus põles kunagi olümpiatuli ning kus leidis aset avamis- ja lõputseremoonia. Pealegi reklaamib linn ise end olümpialinnana. Koha leidsime üles, kuid ausalt öeldes poleks me midagi kaotanud, kui ei oleks seda kaema läinud. Räämas, kohati lagunenud vana olümpiastaadion oligi lihtsalt üks vana ja räämas ja lagunenud staadion. Olümpialogosid oli siin-seal näha, kuid pärast mänge polnud vist siin keegi remonti teinud. Sellega panime ka Sarajevo külastamisele punkti ning sisestasime Navisse Budapesti koordinaadid.

Republika Srpska - tänavatel Serbia trikoloorid

Kojusõit algas väga paljulubavalt – linnast viis meid välja kiirtee. Sai hoo ja suure mõnuga mööduda lõpututest veokite kolonnidest. Aga enne veel kui hõisata jõudsime, oli kiirtee läbi ja venisime taas piki mägiteid. Seekord tõesti venisime, sest vastupidiselt lõunasuunale, ei olnud see tee tühi. Liiklus oli päris tihe. Esialgu läks sõit piki mägiteid, kuid peagi ületasime piiri (jõudsime BiH rajooni nimega Republika Srpska) ning varsti kadusid koos ladina tähestikuga ka mäed.

Sõja jäljed

Nagu varem mainisin, siis see on justkui teine riik. Linnanimed on esmalt kirillitsas ja siis alles ladina tähestikuga (mis oli paljudel juhtudel värviga üle tõmmatud). Riigiasutustel ja ka näiteks alarmsõidukitel olid kõik kirjad ainult kirillitsas. Tänavatel lehvisid Serbia trikoloorid. Päris kummaline ja karm. Nad teevad seal väga paljusid asju teistmoodi kui Bosnia ja Hertsegoviina valitsus tahab või lubab. Näiteks kuni 2005 aastani oli neil isegi oma armee, mis allus Republika Srpska kaitseministeeriumile mitte BiH valitsusele. Tänaseks on keskvõimu kontroll tugevnenud, kuid on ilmselge, et oma identiteedist ei loobu see piirkond kunagi. Tegemist on reaalsuses pigem Serbia kui BiH osaga.

Sõja jäljed

Silma paistis ka see, et see piirkond, kus meie läbi sõitsime oli ilmselgelt vähem arenenud (või siis kehvemini sõjast taastunud) kui lõunapoolsed alad. Külades olid 30-40% majadest varemetes ning paljudel juures ka sildid, mis hoiatasid, et majad on mineeritud. Sõja ajal oli kombeks see, et kui omanik pidi läheneva rinde tõttu maja maha jätma, siis ta mineeris selle ära. Puhtalt selleks, et keegi tema äraolekul valdust üle ei võtaks. Ning kuna paljud ei naasnud enam kunagi siiamaile, siis on jäänud ka majad mineerituks. Suhteliselt masendav sõit oli.

Ühel hetkel sai see kõik siiski läbi ja olime piiril. Bosniast ja Hertsegoviinast lahkumine võttis rohkem aega kui riiki sisenemine. Piirivalvur pinnis alkoholi, tubaka ja relvade kohta, kuid väitsime, et midagi illegaalset pole. Ise teades, et pagasiruumi olime alates Tšehhist vaikselt alkoholi muudkui kuhjanud. Kui ostad ühest kohast kasti õlut ja teisest kohast paar pudelit veini ja kolmandast kohast paar pudelit veini jne, siis seda kraami ikka koguneb. Õnneks piirivalvur väga sügavuti meie alkomobiili ei puistanud, vaatas korra sisse küll, kuid silma hakkasid tal esmaselt (selle eest olime hoolitsenud) riidekotid, telk ja magamiskotid. Kuna rääkisime, et tuleme Sloveenia, Horvaatia ning BiH ringreisilt ja nüüd suundume koju, siis peagi sooviti head teed.

Enne kui arugi saime olime järgmises piiripunktis. Nüüd juba Horvaatia-Ungari piiril ehk siis Euroopa Liidu piiril. Siin uuriti palju tõsisemalt, kuid suuremaid probleeme siiski ei tekkinud, sest veinipudelid olid korralikult peidus. :P Igaks juhuks mainin ära: ärge järele tehke. Samahästi oleks võinud minna ka teisiti ja meid oleks kõrvale tõmmatud. Ning siis oleks tšekkide järgi pidanud hakkama tõestama, et päris palju kraami oli ostetud Euroopa Liidust (Tšehhi, Sloveenia, Itaalia) ning nendelt maksu tasuma ei pea.

Pecsi lähedal keerasime kiirteele ning pärast elektroonse vinjeti ostmist vajutasime gaasipedaali põhja. Õhtul poole üheksa paiku jõudsime Budapesti äärelinna ning navi leidis meile kiirelt ühe Etap nimelise hotelli, mis on teada tuntud odav ja ilma luksusteta paik lihtsalt magamiseks. Kohale jõudes leidsime eest hoopis Drive Inn nimelise koha, kuid sisu oli sama – tõeline säästuhotell. Öömaja maksis 18€/inimene ning selle eest ei saanud isegi toa võtit. Anti lihtsalt kood, millega uksest sisse pääseb. Toas oli 4 seina, voodi ja pesuruum – meenutas väga laevakajutit. Kraanikauss oli millegipärast paigutatud voodi kõrvale (dušširuum oli eraldi) ning televiisor oli seina külge needitud. Superluks värk :D Aga vahet pole – oluline oli see, et kõik oli korralik ja puhas.

Kuna kohapeal süüa ei saanud ja kõht oli räigelt tühi (olime pealelõunal keskendunud ainult sõidule), siis otsisime navi abiga kaubakeskuseid, lootuses, et mõni on veel lahti ja et seal on ehk söögikohti. Aga ei olnud. Välja aitas taas McDonalds’s, mis teatavasti ei sulgu kunagi. Kuna kõht lõi sõna otseses mõttes juba pilli, siis ei olnud väga vahet, et mis kujul nälg rahuldatud saab.

Probleem tekkis tagasiteel, kui avastasime, et kõik kiirtee väljasõidud, mis navi järgi meie hotellini viisid, olid remondis. Samuti olid remondis (st päris suletud) osad väiksemad teed, mis sinna viisid. Ning see Budapesti lõunaosa oli üks suur kiirteede rägastik. Proovisime järgnevaid exiteid, kuid navi suunas meid tuima järjekindlusega suletud teeotsade juurde. Lõpuks sõitsime suhteliselt huupi suunas, kus arvasime hotelli olevat ning ühel hetkel leidis navi ka reaalselt toimiva teekonna üles. Masin ikka inimesele vastu ei saa. Selle seiklusega ka toonane päev lõppes.