13.09 - SLO - Bledi järv ja kindlus

Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Äratuskell helises samal ajal, mis eilegi – kell 9.00. Väike hommikusöök ja jälle teele. Veidi üle tunni oli meil veel sõitu kiirteel ning siis tekkiski esimene võimalus keerata mägedesse, Sloveenia suunas. Tegelikult isegi mitte võimalus vaid kohustus, sest soov oli jõuda Bledi linnakesse ning ega neid Austriat Sloveeniast eraldava Karavanke mäeahelikku ületavaid teid ülemäära palju polegi. Alpidesse ühendustee rajamine on paganama kallis ja keeruline. Ei ole nii, et vaatad, et kas tõmbad siit metsast otse sihi läbi või siis lähed piki heinamaa äärt. Looduslikud kurud ja järsakud seavad omad piirid. Aga selle eest on need täiesti ahastamapanevalt maalilised. Muudkui keris ja keris ülespoole ning iga käänakuga läksid vaated võimsamaks. 
Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Õnneks oli ilmataat ka armuline ning mägedes siras päike – kõik need kaunid alpiaasad, teravatipulised mäeharjad, seljakutel mühavad metsad… Oeh! Eks püüdsime niipalju kui võimalik seda ilu ka baitideks ja bittideks vormida (läbi oma digikaamera objektiivi), kuid no see pole ikka see. Seda lõpmatut avarust ja inimlooma väiksust üks digipilt edasi ei anna. Kes on mägedes käinud, see teab seda tunnet. Eks me olime ka varasematel reisidel näinud nii suuremaid kui väiksemaid kõrgendikke, kuid kui jälle satud sellisesse kohta, tuleb ikkagi vasikavaimustus peale. Eks igal paigal on omad võlud ja see Lõuna-Austria/Põhja-Sloveenia võlus just oma metsikusega. Asulaid väga polnud, kuid paik ja tee olid meeliköitvad ja vahest ka närvikõdi pakkuvad. Ikka siksak, siksak ülespoole. Väärtust lisas ka see, et liiklus oli siin üsna hõre, sest põhiliiklus on suundunud 1991.-l aastal avatud Karawanke kiirteetunnelisse, mis asus veidi maad meie kiirteelt mahatulekukohast edasi.
Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Aga riigipiiriks oli tunnel ka meil. Peaaegu 1,5 km pikkune Loibli või Ljubelji tunnel, oleneb mis keelt räägid. Dobrodošli v Slovenji! Ehk siis ugrimugri murdes – tere tulemast Sloveeniasse!
Katse-eksitusmeetod on tõestanud, et ega eestlased väga Sloveeniat ei tea: „Sloveenia, Slovakkia, Serbia – eks nad seal kõik ole need balkaniriigid, kes Eurovisioonil üksteisele hääli annavad. Ja eks seal vist käib kogu aeg sõda kah! Igatahes kahtlane kant.“ Kuna igasugu eelarvamusi tuleb lõhkuda (nagu näiteks seda, et „Ah eestlased – te elate seal Venemaal jah? Ma tean ka mõnda venekeelset sõna…“), siis teeks väikese kiirkursuse põhiasjadest.
Esiteks Sloveenia ja Slovakkia ei ole samad riigid. Samamoodi nagu ei ole samad riigid Estonia ja Espana. Ok, keelkonna mõistes räägivad sloveenid slovakkidega sarnast keelt, kuid Slovakkia on ikkagi Tšehhi ning Poola külje all ning Sloveenia on endine Jugoslaavia vabariik Aadria mere ääres.
Teiseks - Sloveenia ei ole kahtlane kant. Tõsi, vabadus Jugoslaaviast saabus sõjaga, kuid kõigest 10-päevase sõjaga aastal 1991, kus hukkus 19 sloveeni ja 44 Jugoslaavia Rahvaarmee sõdurit. Pärast seda on riik kiirelt arenenud ning olnud sarnaselt Eestiga üks ida-Euroopa edulugusid. Selle vahega, et elatustase on seal üle 1,5 korra parem kui meil (SKP järgi arvestades). Selle tingis osaliselt asjaolu, et sotsialismiajal polnud sloveenidel selliseid piiranguid kui meil. Suheldi vabalt Itaalia ja Austriaga (st piirid polnud lukus) ja eraettevõtlus oli üsna heal järjel.
Sloveenia, teisel pool mägesid on Austria
Sloveenial on tegelikult Eestiga veel mitmeid sarnasusi. See on väike riik nii pindalalt (20,2tuh km2) kui rahvaarvult (ca 2 miljonit inimest), seal on lummav ja mitmekesine loodus (mäed, meri), asub ajalooliste kaubateede ristumiskohal, on olnud väga erinevate võõrvõimude all, üle poole territooriumist on metsa all jne.
Siiski on ka erisusi. Elumärke on Sloveenia territooriumilt leitud juba 250 000 aasta tagusest ajast ning ühest koopast leitud ning karuluust valmistatud Divje Babe flööti peetakse maailma vanimaks muusikainstrumendiks. Et siis Sloveenia on muusikahäll?
Pärast Illüüria ja keldi hõimude taandumist, langes maa-ala loomulikult roomlaste kätte. Rooma Impeeriumi lagunemisel saavutasid piirkonnas ülemvõimu slaavi hõimud ja nii see on jäänud ka tänaseni. Küll aga olid valitsejad muudest maadest – esialgu Baieri kuningad, siis frangid, siis mõnda aega ungarlased, siis jälle sakslased. 14.-l sajandil võttis haldamise üle Habsburgide dünastia ning nii jäi see päris pikaks ajaks. Pärast I Maailmasõda kuulutati koos naabritega välja iseseisev Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Vabariik, millest peagi sai samanimeline kuningriik ja 9 aastat hiljem Jugoslaavia Kuningriik. Võrreldes teiste Jugoslaavia aladega, oli Sloveenia selgelt arenenum (tööstus, kultuur, haridus jne).
"... ja peagi olime imekauni ja müstilist värvi veega Bledi järve juures."
II Maailmasõja ajal jagati praegune Sloveenia territoorium ära sakslaste, itaallaste ja ungarlaste vahel. Tekkis tugev partisaniliikumine ning vallandus ka üsna äge kodusõda kommunistliku ja fašistliku maailmavaate toetajate vahel. See oli räige vennatapusõda, kus pime usk mingisse värdteooriasse pani hävitama iseenda kaasmaalasi. Nagu mainitud, siis järgnenud sotsialismiaeg ei olnud nii laastav kui Eestis. Kiirelt saadi aru, et kollektiviseerimine ja natsionaliseerimine ei toimi, mistõttu 1950.-tel ja 1960.-tel toimus majanduslik õitseng.
Novott, niipalju siis ajaloost. Meie laskusime mägedest alla ja peagi olime imekauni ja peaaegu müstilist värvi veega Bledi järve juures. Mööda järvekallast sõites meie hing lausa laulis, saime aru, et olime tulnud õigesse kohta. Päike paistis, rahvas päevitas ja ujus, tõeline suvi! See oli mõnus kontrast selle ilmaga, mille olime koju maha jätnud.
Bledi järv ja mäed
Kuna tahtsime ööbida võimalikult järve lähedal, siis otsustasime telkida kämpingus. Bledi kämpingus küsiti selle teenuse 4€/päev/inimene. Sobis! Mis aga väga ei istunud, oli see, et telgi vaiade saamine maasse oli praktiliselt võimatu. Maapind oli kuivanud ülitihkeks ning isegi kui suutsid oma vaiaga veidi pinda uuristada, siis peagi oli kivi vastas. Kämping asus ju kõrgete kaljude vahel olevas kurus, otse järve kaldal. Kuidagi me seal igatahes oma majakese püsti saime, kasutades selleks muuhulgas ka lähedalt võsast leitud puuhalge ja kive.
Karavanke Alpid
See tähtis töö tehtud, võis raskete puhkamisetunnustega tegevus alata. Ebatraditsiooniliselt oli päevitamiskohaks muruplats. Sellest võis samas ka aru saada, sest liivaranda seal polnud, oli hoopis selline kivikliburand, mille peal oleks tõenäoliselt äärmiselt ebamugav külitada. Vähemalt sama ebamugav kui sealt paljajalu vetteminek. Kohalikel ja muidu tarkpeadel olid kummist ujumisjalatsid kaasas ning vette minnes ka jalas, kuid meie pidime oma isiklikku tallanahka ruunama. Kuid see-eest oli vesi mõnus! Ja päike kuum! Isegi nii kuum, et õhtul olid mõned päevitatud kohad lausa hellad, seda me septembri päikesest ei osanud väga oodata.
Bledi järv ja linn
Kuigi võtsime omast arust päikest, siis sellele vaatamata muutus kere ühel hetkel heledaks. Selline paradoks pani tõeliselt pead murdma ja lõpuks ka jalgu liigutama. Lahendusena tundus kõige apetiitsem variant sööma minek ning mõeldud-tehtud. Autoga saime kiirelt järve vastaskaldale, kus asus Bledi linnake ning tingliku keskplatsi lähedalt leidsime ka ühe parkimiskoha. Nendega võib tipphooajal seal tõesti kitsas käes olla, kuid õnneks oli september juba madalhooaeg. No või vähemalt keskmadal hooaeg.
Sealsamas lähedal püüdis meie pilku üks kiirtoidukoht ja pole midagi öelda – ära püüdis. Välja nägi nagu mõni üle keskmise burksiputka, kuid see oli kõike muud kui burksiputka. Hea näide – joogiks toidu kõrvale müüdi kas piima, hapupiima või siis mingit keefirilaadset jooki. Ei mingeid tsotsatsoolasid ega muid värvilisi magusajooke. Ning menüüs polnud ka burgereid ega hot-doge, ainult kohalik (Balkani) kiirtoit. Loosi läksid 8 ćevapčići lihapulka (kebabiainelised lihast tükid, 5-10 tk portsjonis) ning 1 pljeskavica (suur lihasteik pita vahel, ohtra sibula ja tomatiga). Toit valmistati meie silme all ning kõik oli väga-väga maitsev, mehed teadsid, mida teevad.
Nüüd kui keha oli oma saanud, tuli jälle turgutada vaimu ning Bled pakub selleks puhuks suurepärast võimalus läbi maalilises paigas asuva Bledi kindluse ja ajaloomuuseumi. Selle kindluse kõige tugevam külg ongi asukoht ja sealt avanevad vaated – muuseumi ja väljapaneku mõttes jäi see veidi kesiseks. Aga sellegipoolest võib öelda, et see oli külastamist väärt. Targemaks sai küll ja seda tarkust siis veidi ka jagame:
Maaliline Bledi kindlus
10.-l aprillil 1004. a. anti Bledi valdused tollase saksa kuninga Heinrich II poolt Brixeni piiskopile, kes lubas selle eest tugevdada saksa mõjuvõimu Põhja-Itaalia aladel. Selles valduste üleandmise aktis kindlust ei mainita. 7 aastat hiljem anti üle ka kindlus ja „30 kuninga farmi suurune maatükk“, kindluse nimi oli siis Castellum Veldes (kindlus kalju peal). Sõnast „Veldes“ moonduski kohalikus keeles välja Bled (nii nagu Dorpatist sai Tartu ja Pernaust Pärnu).
Bledi kindluse sisehoov
Brixeni piiskopid ei elanud Bledis päevagi ja kui uskuda kirjalikke allikad, siis ka sattusid siia üsna harva. Brixen asub lõuna-Tiroolis, ca 300 km kaugusel, kuid omal ajal tuli sealt siia saamiseks sõita läbi ohtliku mäeaheliku 6 päeva. Seega ilmselt piiskopid olid küll tänulikud kingi eest, kuid mitte väga sillas. Seetõttu see kindlus peagi ka välja renditi. 
Bledi kindlus
Ning nagu üürikorteritegagi, siis kunagi ei tea, et kas satud vaikse või vagase pere peale või siis tehakse sinu kinnisvarast nt satanistide kirik koos ohverdusvannide ja muu sarnasega. Rendilepingut alla kirjutades on ju kõik kenad ja meeldivad. Bledi kindlusega läks samamoodi – omanikud vahetusid pidevalt ning seetõttu sinna sisse väga palju väärtuslikku vara (mööbel, seadmed vms) ei tekkinud. 1803 loss küll riigistati, kuid siis tuli Napoleoni aeg ja pärast seda ostis kindluse üks tööstur ja pärast seda üks kaupmees ja pärast seda üks hotellipidaja, kes tahtis sinna võimast hotelli rajada. Hotelliäri kõrbes ning 1937 konfiskeeris pank kogu saare kui tagatisvara ning andis selle uuesti riigile. 1960.-tel kindlus renoveeriti ning täna on see siis kõigile avatud, kes on nõus piletiraha välja käima.
Bledi järv ja samanimeline saar kontravalguses
Nagu iga korraliku keskaegse ehitise puhul, on ka Bledi kindlusega seotud üks legend. 16.sajandi alguse paiku juhtis Bledi kindlust Hartman Kreigh, kes ei olnud mitte lahke mees. Talumehed kurtsid räigest rõhumisest ja nende õiguste kitsendamisest nii piiskopile kui ka kuningale. Ühel päeval kadus Kreigh jäljetult ning selle kohta kuuldus väga mitmeid versioone, millest kõige usutavamad olid need, et ta kas tapeti röövlite poolt või siis tegid talumehed tiba omakohut. Igatahes kadunuks ta jäigi ning „CSI Bled-l“ jäi see juhtum lahendamata. Hartmani naine Poliksena, kes jätkas sama range juhtimisstiiliga, leinas oma meest sügavalt. Lausa nii sügavalt, et võib lausa öelda, et kupli all hakkas susisema. Kuidas muidu nimetada seda, et ta kogus kokku kõik kulla ja hõbeda, mis tal oli ja lasi sellest valada Bledi järve saarel asuva kabeli jaoks kella. Kui aga paadimees seda kella sinna toimetas, siis tõusis torm ja põhja läksid nii paadimees kui ka vääriskell. Räägitakse, et seda põhjamudasse vajunud kella võib kuulda vahest ka helisemas. Poliksena aga murdus kella kaotuse tõttu lõplikult ja läks Rooma ning sulges end kloostrimüüride vahele.
Artifaktid muuseumi väljapanekust
Niipalju siis ajaloost ja legendidest. Nagu sai eelnevalt mainitud, paelusid vaated lossi arvukatelt vaateplatvormidelt palju rohkem kui see (pigem kesine) väljapanek. Tänu suurepärasele ilmale, sai imetleda ümbrust nii kaugele kui silm ulatus. Ühel pool kõrgusid Alpid ning teisel pool (Sloveenia keskosa) oli üsna lauge maa, all järves ujuvad inimesed paistsid aga nagu väikesed kullesed.
Kindluses käimisega tegelikult päeva aktiivne osa ka lõppes. Varase õhtupooliku veetsime kohalikus kaubandusvõrgus, täpsemalt Sloveenia suurimas supermarketiketis „Mercator“ pakutavat kohaliku toidukraami valikut uurimas. See on alati põnev ja tänuväärne tegevus, sest alati leiab midagi huvitavat. Igal rahval on kindlasti olemas oma „kama“ ja „verivorst“ (mida turist head nägu tehes proovib ning siis seetõttu aastaid teraapias käib), kuid alati leiab ka midagi head ja huvitavat. Balkanimaade üks spetsialiteetidest on mahe küüslaugu-paprikakaste nimega „Ajvar“. Lisaks pakkusid huvi Sloveenia veinid, kuna pole selliseid isendeid iialgi näinud ja veel vähem proovinud. Üllatuslikult olid veinid pigem kallid (võrreldes naabermaa Itaaliaga). 
Cerkev Marijinega Vnebovzetja palverännakukirik
Soetasime mõned pudelid, peamine kasutatav viinamarjasort paistis olevat Refošk (Refosco). Hilisemad proovimistulemused paljastasid ka põhjuse, miks Sloveenia veinid pole maailmakuulsad. Need lihtsalt pole eriti head, vähemalt need, mida proovitud sai. Toored ja maitsetud on 2 omadussõna, millega võib Sloveenia veinid ära kirjeldada. Vabandan juba ette veinigurmaanide ees, kes kindlasti teavad ülihäid selle riigi viinamarjajooke, kuid meie nendeni teed ei leidnud. Teadmiseks veel niipalju, et ¾ Sloveenias toodetavatest veinidest on valged.
Õhtule sai joon alla tõmmatud Bledi järves ujudes, selle kaldal jalutades ja sumedat õhtut fotoaparaadi mälukaardile manada püüdes. Muide see saar, kus asub Cerkev Marijinega Vnebovzetja nimeline palverännakukirik, on Sloveenia ainus looduslik saar. Samas on saari ikkagi ühe võrra rohkem kui Lätil. Selle põrutava faktiga paneksin ka päevale punkti.

Kommentaare ei ole: