Sissejuhatus

Esimese asjana vabandan sõna "Jugoslaavia" kasutamise eest, kuid kahjuks ei tulnud paremat mõtet selle reisi sihtkoha kirjeldamiseks. ”Ringreis Sloveenias, Horvaatias ning Bosnia ja Hertsegoviinas“ tundus veidi liiga lohisevana, vähemalt pealkirja mõttes. Poolte lugejate jõud raugeb niiviisi juba poole pealkirja lugemise peal. Jugoslaavia all ei mõtle ma mitte kunagist sotsialistlikku režiimi vaid lihtsalt lõunaslaavlasi, kes moodustavad mainitud kolmes riigis ülekaaluka enamuse. Kasutatakse ju tänapäevalgi (vähemalt inglise keelses ajakirjanduses) veel sõna „Jugosfäär“, kirjeldamaks seda sõdadest räsitud ja siiani suurte vastasseisudega piirkonda. Sellest tulenevalt oleks võib-olla üldse vale neid riike kuidagi ühe nimetaja alla suruda, aga pealkiri tuli panna ja selline ta sai. Alternatiiviks oleks olnud Balkan, kuid Sloveeniat on sinna poolsaarele keeruline asetada.
Aga miks just need riigid said reisisihtkohaks valitud? Tuleb ju tõdeda, et sellest kolmikust ei õhku väga palju glamuuri ning kui Horvaatia välja arvata, siis need riigid ei ole ka väga kõvad turismisihtkohad. Vähemalt eestlaste jaoks. Sloveenia paneb tavaliselt õlgu kehitama ning Bosnia ja Hertsegoviinaga seostub loomulikult ainult Bosnia sõda. Mis oli alles hiljuti. „Või siis see kestab veel? Pagan seda teab. Ja Horvaatias oli ka vist sõda.“ Kuigi Horvaatiat ja Dubrovnikut siiski teatakse tänu Estonian Airi (kunagistele) lendudele sinnakanti.
Need riigid kerkisid mõtetesse pärast mõne artikli ja reisikirja lugemist väljamaistest reisiajakirjadest. Eks olin varemgi teadnud Horvaatiat kui mõnusat rannapuhkuse maad, kust võib leida hulgaliselt Rooma Impeeriumiga seotud vaatamisväärsusi. Ning Sloveenia seostus uhkete Alpidega. Kui aga pildid ja jutt juurde tulid, siis huvi kasvas ning lõpuks oligi aeg sealmaal, et enam ei saanud mitte minna. Bosnia ja Hertsegoviina lisandus plaanidesse viimasena, algselt ainult logistilistel põhjustel – kõige otsem tee Lõuna-Horvaatiast koju oli läbi Bosnia ja Hertsegoviina. Hiljem kui kava juba konkreetsem, siis sai ka sellesse riiki mõned huvitavad paigad maha märgitud.
Mis aga selle reisiga selgeks sai, oli see, et kõik kolm on kindlasti külastamist väärt kohad. Ja mitte ainult – sinna lihtsalt peab minema! Keda huvitavad loodus ning ajalugu, siis need riigid on lausa suurepärased sihtkohad.
Sloveenia pärliks on Alpid, konkreetsemalt Triglavi rahvuspark. Seal saab matkata, mägironimist harrastada, paraplaaniga lennata, koobastes konnata ning vajadusel ka Aadria mere ääres peesitada. Sealsed alpid on kergesti kättesaadavad ning äärmiselt maalilised. Odavust sellest riigist otsida pole mõtet, elatustasemelt on Sloveenia Eestist selgelt ees ning itaallased on juba ammu Sloveenia fenomeni avastanud.
Horvaatia - see on Aadria meri oma kiviste randadega, Rooma-aegsed linnad ja vägevad rahvuspargid. Kirev ajalugu on suurepäraseks muutnud ka kohaliku köögi – grillroad, erinevad kastmed, mereannid. Igatahes meie maitsemeelte jaoks oli seal restoranides pakutav väga meelepärane. Rannikulinnadest ei maksa ka Horvaatias odavust otsida – tänu heale reklaamile voorivad sinna puhkama ning Lääne-Euroopa kui ka vene turistid. Samas natuke pärast tipphooaega tundus eluolu olevat siiski odavam kui Eestis. Eriti just majutushindade peale mõeldes. Samas turisti jaoks on kõik väga mugav – teed on korras, majutuskohti (sh kodumajutusi) on palju, restorane ja kohvikuid on väga palju, rannad on puhtad, inimesed räägivad inglise, saksa või vene keelt, elatustase on vähemalt sama hea kui Eestis, inimesed olid väga sõbralikud.
Bosnia ja Hertsegoviina (edaspidi ka BiH) on veidi teisest ooperist, kuid sellevõrra põnevam. Kui Sloveenia ja Horvaatia on tinglikult sellised „igavad Euroopa riigid“, siis BiH-s pead sa sellele mõtlema, et siinsamas peateede kõrval asuvad kahjutuks tegemata miiniväljad ja mitmetes külades olid pooled majad veel täiesti varemetes ning pealinnas võis praktiliselt iga kortermaja seinal näha hulgaliselt kuuliauke. Samas oli näha, et pealinn Sarajevo paraneb ja areneb väga kiirelt. Mostari linn on tõeline turismimagnet. Peamagistraalid olid väga heas korras ja need mäed… Kes tahab näha tõelist rahvaste ja kultuuride segunemist, siis BiH on just see koht. Riigi lõunaosas elavad horvaadid (katolik usk), keskosas elavad bosniakid (moslemid) ja põhjaosas domineerivad serblased (õigeusk). Linnades mošeed, katoliku ja õigeusu kirikud läbisegi. Päris imelik (ja veidi ka kurb) oli vaadata kuidas piirkonnas nimega Republika Srpska (mitte segamini ajada Serbia riigiga) muutus kõik – tähestik (muutus kirillitsaks), lipud (tänavatel lehvisid Serbia trikoloorid) ning ka arhitektuur. Nagu oleks sattunud teise riiki. Eestist Lätti minekul ei pruugi arugi saada, et midagi muutub (kui just keelt ei kuule), sealne riigisisene tinglik piiriületus ei jää ka pimedal märkamata. Kahjuks BiH-s väga palju ringi ei jõudnud vaadata, kavasse kirja pandud paikadest sai külastatud ainult mõnda, kuna puhkuse lõpp oli lähedal.
Aga esialgne kava (nagu ikka) sai pikk ja mitmete alternatiividega, kuhu me aga reaalselt jõudsime, sellest lugege reisikirjast. Kes aga lugeda ei viitsi, see võib vaadata „Galerii“ alt pilte. Hoiatan ette, et ka neid on palju. Hulga nendest on pikitud ka reisikirja teksti sisse, kuid mitte kõik.
Läbitud marsruuti näeb lehel „Kaart“ ning kellel on mõtteid/ettepanekuid/küsimusi, siis need võib rahulikult postitada kommentaaride alla. Seekordne reis oli jällegi autoreis, kuna see andis võimaluse ka head-paremat kaasa tuua. Siiski tuleb tähelepanelik olla alkoholi ja tubakatoodete soetamisel, sest korduvalt sai ületatud nii Euroopa Liidu kui ka Schengeni piir. Kui enne Horvaatiat ja BiH-i Itaaliast suurtes kogustes veini osta, siis tasub tšekid alles hoida, muidu võib piiril kraamist ilma jääda. Alko ja tubakatoodete (ning ka narko ja relvade) kohta küsiti igal piiril, õnneks väga tähelepanelikult ei otsitud. Kui oleks otsitud, siis võib-olla ei oleks see reisikiri nii positiivse alatooniga :)
Niipalju siis sissejuhatuseks. Kellel huvi selle jutu põhjal ära ei kadunud, siis sellele soovin head lugemist!

11.09 - Minek

Teekonna kaart
Pärnu. Hommik. Kell on 05.00. Väljas on üsna karge õhk, september ikkagi. Paneme autole hääled sisse ning peagi keerame rataste sahinal praktiliselt inimtühjale Riia maanteele. Vaid üksikud unetud on sellel pühapäeva varasel hommikutunnil ringi tatsamas. Võib näha rusutud olemisega noorsande, kellele ilmselgelt oli möödunud öö pidu üle jõu ja mõistuse käinud ning samas võib silmata ka mõnda sülekoera pissitavat/jalutavat pensionäri, kelle pilk neid ööklubi kangelasi aplalt hävitab. Aga kõik see jäi peagi selja taha. Pärnu linnapiir, Uulu, Võiste, Eesti-Läti piir, Salacgriva, Riia ümbersõit, Bauska, Läti-Leedu piir, Kaunas. Vahepeal sai tehtud küll mõned lühikesed söögi-joogi peatused, kuid edenesime päris kiirelt, sest teel liiklust sisuliselt polnud ning ka teetöid oli väga vähe. Eks see mineku aeg oligi nii planeeritud, et pääseks ummikutest ja eriti raskeveokite kolonnidest. Meie teada oli Poolas nädalavahetuseti rekkatega sõit tugevalt piiratud, mistõttu olid ka Baltikumi teed tühjad. Ja nii jõudsimegi poole 12 paiku päeval Leedu-Poola piirile. Piiri ületamisel tundus nagu oleks ületanud ka parasvöötme joone ja jõudnud lähistroopikasse, sest temperatuur hüppas mõnekümne kilomeetriga üle 10 kraadi. Sombune ja 15-16 kraadine Leedu asendus 27-kraadise kuumusega ja pilvitus taevas siras päike. See tõstis ka meeleolu lakke. Ootasime seda suvesooja natuke lõunapoolsemates maades, aga no kui juba põhja-Poolas, siis põhja-Poolas. 
Meie unistus rekkavabast Poolast siiski ei täitunud. Neid oli vähem kui tavapäeval, kuid neid siiski oli. Kes on sealmail sõitnud see teab, et mida tähendab veokite rohkus nendel kurvilistel ja pigem kitsastel teedel. Frustratsioon, pikad autokolonnid ja keskmine kiirus ca 60-70km/h. Seekord nii hull ei olnud ja möödasõite sai suhteliselt rahulikult teha ning oli ka pikki mitmekümnekilomeetriseid lõike, kus ei jäänud veoki taha toppama. Seetõttu edenesime pigem kiiresti.
Pärastlõunane söögipeatus ühes „umbkeelses“ toidukohas oli naljakas. Vene, inglise ja saksa keele peale vaatas meile leti tagant otsa rõõmus, aga tühi teenindaja pilk. Hoolimata nendest udupeentest vihjetest, et me ei ole kohalikud, jätkus vestlus poola keeles. Teenindaja (hääletooni järgi aimates) kogu aeg küsis midagi, aga meilt ta vastuseid välja ei pressinud. Võtsime lihtsalt menüü ja läksime välja istuma. Lugedes oli keel kordades lihtsam. Mulle Szazlyk ja kaasale Eskalop ning kõrvale Frytki ja Pomidori-Cebula Salat ja Woda. Mis saaks olla lihtsamat, tuleb ainult hääldada nii nagu loed – woda pole mitte vadaa vaid ikka vooda. Sõna „vadaa“ tekitas jälle selle tuttava tühja pilgu. Vene keele mitteoskajale: šašlõkk, eskalopp, friikad, tomati-sibula salat ja vesi. Toit ise oli selline harju keskmine, söödav, kuid mitte midagi säravat. Edasi jätkus sõit Varssavi suunas. Maastikuvaateid vürtsitasid ettevõtlikud inimesed, kes magistraalide ääres oma kaupa pakkusid. Oli välja kujunenud 2 koolkonda, kes võitlesid sisuliselt samade müügiplatside pärast. Nimelt oli Poola kaetud ühtlase seenemüüjate ja lõbunaiste võrgustikuga. Kuigi kaup (inimliha vs seeneliha) oli erinev, siis klientuuris võis aimata kattuvusi. Loomulikult võis esineda ka sünergiat – saad oma ihuliku vajaduse rahuldatud ning siis ostad koju seenesousti jaoks ka mõned metsaannid kaasa. Enamasti siiski võis tunnetada konkurentsi, sest magusamad müügikohad olid sellised, kus oli väike sissesõidutee, kuhu saaks auto parkida. Ei oskagi öelda, et keda rohkem oli, aga igatahes tundus väga hea seeneaasta olevat. 
Warszawast (Varssavist) saime kiiresti läbi (ca kell 3 päeval), kuid pealinna ja Katowice vaheline tee oli endiselt remondis, nagu ka 1,5 kuud tagasi, mil siit viimati sai läbi sõidetud. Ning teeremont Poola moodi tähendas seda, et korraga oli üles kaevatud üle 100 kilomeetri teed ja seal sai liigelda suhteliselt aeglaselt. Niiviisi me õhtuks sinna 2,2 miljoni elanikuga Sileesia linna jõudsimegi, kuigi algselt oli soov sellest mööda saada (et vältida linnast läbisõitmist esmaspäeva hommikul). Kella 7 paiku õhtul oli mõlemal väsimus sees, mistõttu sai ühe Etap nimelise hotelli parklasse keeratud. 105 PLN (ca 25€) eest võimaldati meile korralik tuba, mis sobis magamiseks ideaalselt (lisateenuseid Etap-kett väga ei evi, isegi kui on, siis on iga teenus eraldi tasu eest). Üheksast magama…

12.09 - Ikka teel...

Ida-Tšehhi maastikud
…ja üheksast üles – 12 tundi kosutavat und kulus nendel sõidupäevadel marjaks ära. Kell 9 ärkamine oli muidugi ilmselge priiskamine ja sellest tulenevalt teadvustasime endale, et me ei pruugi õhtuks Sloveeniasse jõuda, kuid hei… puhkus on ju! Kuna mõned autoreisid on meil seljataga, siis oli see teadmine olemas, et puhkusele ei tasu kiirustada. Ei ole mõtet sõita 24h või siis mitu ülipikka päeva järjest – sellisest ruunamisest taastub keha mitu päeva ja niiviisi ei saa esimestel päevadel „kohapeal“ täit mõnu tunda. Pigem sõita normaalses tempos, vahepeal pause tehes – on ju teada tuntud tõsiasi, et reisi puhul on teekond kui selline vaat’ et olulisemgi kui sihtpunkti jõudmine. Ning olgem ausad, ega meil otsest sihtpunkti polnudki. Oli vaid kava huvipakkuvatest paikadest, kusjuures see oli targu tehtud suure varuga ehk siis suurt osa kavast me niikuinii ajaliselt läbi teha ei jõua. Ainuke pidepunkt oli see, et me pidime 03.-l oktoobril tagasi tööl olema, mistõttu selle kuupäeva paiku oleks tark Tallinna kandis viibida. Kõik muu tuleb nagu tuleb.
Ida-Tšehhi maastikud
Hommikused protseduurid tehtud, saime õnneks kiirelt minema ja vältisime niiviisi edukalt hilinemist Katowice töönädala alguse ummikusse. Ummik oli korralik ja täiesti ilma põhjuseta. Kolmveerand tundi sai venitud nii aeglaselt, et käimisraamiga mammi sai postkontoris pinsi järgi käidud, tagasi tuldud ja siis lihtsalt meie õrritamiseks tuiskas seal edasi-tagasi. No või midagi sellist. Ühel hetkel ummik lihtsalt lõppes ja meie ees oli vaba vesi. Veel veidi Poola kiirteed – 4-6 rajalised teed, millel on iga 2-3 kilomeetri tagant 70 km/h ala, liikluskaamera ja ülekäigurada – ning oligi Česka Republika.
Lõuna-Tšehhi maastikud
See oli nagu päästik – Tšehhi Vabariik on endale suutnud rajada kiirteed, mistõttu keskmine kiirus kasvas 130-140 kilomeetrini tunnis. Selle tarbeks tuli muidugi soetada endale kiirteevinjett, kuid selle maksumus oli üsna tühine. Teistele reisijatele väike soovitus – ärge seda vinjetti piiri peal Poola poolt ära ostke, kuigi seal on erinevate maade vinjettide müügi tarbeks ehitatud terve suur turg. Sealt ostes saate paare euroga lüpsta – tasub Tšehhi ära sõita ja esimesest tanklast endale kleeps klaasi peale soetada.
"...ning pätsasime põllult ka ühe tõlviku..."
Päris ühe jutiga me sellest riigist läbi ei tuisanud, sisse sai põigatud ühte Brno kaubakeskusesse, kus varasemalt juba vähemalt paar korda käidud. Soetatud asjade (oma teekonnal me enam Tšehhi ei satu, seega shoppasime vastavalt) geniaalsel planeerimisel suutsime ühe õllepurgi kastis ära lõhkuda - õnneks tundsime lõhna, mistõttu väga võikaks meie olemine seal järgmistel nädalatel ei läinud. Aga oleks võinud, sest pagasiruumi alusmattidesse imbunud liisund õlu + üle 30-kraadised välitemperatuurid = liikuv keemiarelv. Teame, mida räägime, sest korra varem kui piimapakk juhiistme taga põrandal katki läks, tundus hooti üsnagi mõistliku variandina ka sõiduki täielik hävitamine. Seekord reageerisime kiirelt ja niiviisi oli lekke allikas sekunditega elimineeritud. Aga selle eest võisid Brno Tesco külastajad näha kliendiparklas eestlasi, ükshaaval 23 terveks jäänud õllepurki kuivatamas. Ei saa ju ometi Tšehhist nii läbi minna, et ei ostaks paari kasti sealset head ja odavat õlut kaasa. Ette rutates võib öelda, et rohkem intsidente kesvamärjaga ei olnud ning koju jõudes oli jook endiselt väga heas tarbimiskonditsioonis.
Brno oli ka see koht, kus tuli kiirteelt maha keerata, sest Austria pealinna Viiniga ühendav magistraal valmib alles 2014. Ja parem oligi, sest lõuna-Tšehhi maastikud olid tõeliselt maalilised. Enne Mikulovi nimelist linnakest jäid tee äärde äärmiselt fotogeenilised maisipõllud, uhkete kaljudega taustal. Pidasime kinni, tegime fotosessioone ning pätsasime põllult ka ühe tõlviku (andku Švejki järeltulijatest põlluharijad meile andeks) kontrollimaks, et kas saak on valmis. Oli küll, kuid tegu oli arvatavasti jahumaisiga, sest tõlvik oli pisike ja äärmiselt kõva.
Mikulovi loss
Mikulovi linnake jäi silma oma uhke kindlusega, mis tee ääres kõrgus. Ega me seal otseselt ringi ei vaadanudki, sest eesmärk oli täna Sloveeniale võimalikult lähedale jõuda, kuid pildi tegemiseks võtsime korraks aja maha. Niipalju see loss meie tähelepanu pälvis. Mikulov on muidu oma asukoha tõttu olnud mitmete sõdade keerises ja siin on kirjutatud alla ka rahulepinguid. Kellel ajaloo vastu rohkem huvi, eks sellel tuleb kohapeal ära käia. Või siis wikipediat lugeda.
Tšehhi-Austria piiril müüdi Austria vinjette täiesti õiglase hinnaga, ilma vahendustasuta. Enne kui aru saimegi, oli meil Viin juba selja taga ning suund oli mööda kiirteed Grazi linna suunas. Tee oli väga korralik ja põnev – liugles mägede vahel, taustaks mänglemas päeva viimased kiired nende kõrgematel tippudel. Peagi olid ka need 200 km läbitud, Grazi jõudsime päris pimedas. Kuna suurde linna ei viitsinud ööbima jääda (eks me teadsime Austria hinnatasemeid kah), siis põrutasime edasi Klagenfurti suunas. Selle magistraaliga lõikub nimelt tee, mis läheb teispool mägesid asuvasse Sloveeniasse. Panustasime tee äärde jäävate väikelinnade hotellikestele/võõrastemajadele.
Lõuna-Tšehhi maastikud
Hotell "Oldtimer"
Aga võta näpust! Niipea kui Graz seljataga, olime justkui tsivilisatsioonist väljas. Lihtsalt kiirtee keset mägesid. Pimedus. Ja takkapihta sadas kohati ka vihma. Asustatud punkte oli vähe ja GPS väitis, et nendes linnakestes ööbimiskohti pole. Ning isegi kui oli, siis oli 1-2, aga sinna linnakesse pääsemine oleks tähendanud üsna vaevalist kiirteelt mahasõitu (trass oli viaduktidega veetud mägede vahele, aga asulad olid kas all orus või ülal mägedes). Sai tehtud otsus, et sõidame edasi – kusagil tee ääres peab ju ometi midagi olema. Kella 20.00 paiku olime sellises staadiumis, et oli vaja maksku, mis maksab endale öömaja leida. Esiteks on Lääne-Euroopa väikehotellid tihti kella 9-st suletud ning teiseks hakkas väsimus kallale kippuma. Ning kimamine pimedas, vihmast märjal, kurvilisel mägikiirteel ei tundunud just asjana, mida üks väsima hakkav inimene peaks tegema.
Justkui õnnistusena siras hetk hiljem tee ääres hotell „Oldtimeri“ neoonreklaam. Võõrastemaja asus kiirtee ääres, Packi linnakeses. See rõõm leitud öömaja üle pühiti kiirelt vastuvõtus, kus üdini lahke tädike ütles toa hinnaks olevat 86€. Ootasime mõnevõrra madalamat hinda, kuid mõte söögist ja pehmest voodist sai siiski meist võitu ja seega olime nõus. Samas tuleb tunnistada, et selle summa eest pakuti toodet küll ja veel – suur tuba 3 suure voodi, muusikakeskuse, vanni ja megasuure telekaga. Sõime, jõime ja lebotasime niisama. Olime rahul, et selle päevaga nii kaugele jõudsime. Ok, päris pärale ei jõudnud, kuid Sloveenia oli siit kiviga visata. Sisuliselt olime ikkagi kohal.

13.09 - SLO - Bledi järv ja kindlus

Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Äratuskell helises samal ajal, mis eilegi – kell 9.00. Väike hommikusöök ja jälle teele. Veidi üle tunni oli meil veel sõitu kiirteel ning siis tekkiski esimene võimalus keerata mägedesse, Sloveenia suunas. Tegelikult isegi mitte võimalus vaid kohustus, sest soov oli jõuda Bledi linnakesse ning ega neid Austriat Sloveeniast eraldava Karavanke mäeahelikku ületavaid teid ülemäära palju polegi. Alpidesse ühendustee rajamine on paganama kallis ja keeruline. Ei ole nii, et vaatad, et kas tõmbad siit metsast otse sihi läbi või siis lähed piki heinamaa äärt. Looduslikud kurud ja järsakud seavad omad piirid. Aga selle eest on need täiesti ahastamapanevalt maalilised. Muudkui keris ja keris ülespoole ning iga käänakuga läksid vaated võimsamaks. 
Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Õnneks oli ilmataat ka armuline ning mägedes siras päike – kõik need kaunid alpiaasad, teravatipulised mäeharjad, seljakutel mühavad metsad… Oeh! Eks püüdsime niipalju kui võimalik seda ilu ka baitideks ja bittideks vormida (läbi oma digikaamera objektiivi), kuid no see pole ikka see. Seda lõpmatut avarust ja inimlooma väiksust üks digipilt edasi ei anna. Kes on mägedes käinud, see teab seda tunnet. Eks me olime ka varasematel reisidel näinud nii suuremaid kui väiksemaid kõrgendikke, kuid kui jälle satud sellisesse kohta, tuleb ikkagi vasikavaimustus peale. Eks igal paigal on omad võlud ja see Lõuna-Austria/Põhja-Sloveenia võlus just oma metsikusega. Asulaid väga polnud, kuid paik ja tee olid meeliköitvad ja vahest ka närvikõdi pakkuvad. Ikka siksak, siksak ülespoole. Väärtust lisas ka see, et liiklus oli siin üsna hõre, sest põhiliiklus on suundunud 1991.-l aastal avatud Karawanke kiirteetunnelisse, mis asus veidi maad meie kiirteelt mahatulekukohast edasi.
Austriat ja Sloveeniat eraldavad Alpid
Aga riigipiiriks oli tunnel ka meil. Peaaegu 1,5 km pikkune Loibli või Ljubelji tunnel, oleneb mis keelt räägid. Dobrodošli v Slovenji! Ehk siis ugrimugri murdes – tere tulemast Sloveeniasse!
Katse-eksitusmeetod on tõestanud, et ega eestlased väga Sloveeniat ei tea: „Sloveenia, Slovakkia, Serbia – eks nad seal kõik ole need balkaniriigid, kes Eurovisioonil üksteisele hääli annavad. Ja eks seal vist käib kogu aeg sõda kah! Igatahes kahtlane kant.“ Kuna igasugu eelarvamusi tuleb lõhkuda (nagu näiteks seda, et „Ah eestlased – te elate seal Venemaal jah? Ma tean ka mõnda venekeelset sõna…“), siis teeks väikese kiirkursuse põhiasjadest.
Esiteks Sloveenia ja Slovakkia ei ole samad riigid. Samamoodi nagu ei ole samad riigid Estonia ja Espana. Ok, keelkonna mõistes räägivad sloveenid slovakkidega sarnast keelt, kuid Slovakkia on ikkagi Tšehhi ning Poola külje all ning Sloveenia on endine Jugoslaavia vabariik Aadria mere ääres.
Teiseks - Sloveenia ei ole kahtlane kant. Tõsi, vabadus Jugoslaaviast saabus sõjaga, kuid kõigest 10-päevase sõjaga aastal 1991, kus hukkus 19 sloveeni ja 44 Jugoslaavia Rahvaarmee sõdurit. Pärast seda on riik kiirelt arenenud ning olnud sarnaselt Eestiga üks ida-Euroopa edulugusid. Selle vahega, et elatustase on seal üle 1,5 korra parem kui meil (SKP järgi arvestades). Selle tingis osaliselt asjaolu, et sotsialismiajal polnud sloveenidel selliseid piiranguid kui meil. Suheldi vabalt Itaalia ja Austriaga (st piirid polnud lukus) ja eraettevõtlus oli üsna heal järjel.
Sloveenia, teisel pool mägesid on Austria
Sloveenial on tegelikult Eestiga veel mitmeid sarnasusi. See on väike riik nii pindalalt (20,2tuh km2) kui rahvaarvult (ca 2 miljonit inimest), seal on lummav ja mitmekesine loodus (mäed, meri), asub ajalooliste kaubateede ristumiskohal, on olnud väga erinevate võõrvõimude all, üle poole territooriumist on metsa all jne.
Siiski on ka erisusi. Elumärke on Sloveenia territooriumilt leitud juba 250 000 aasta tagusest ajast ning ühest koopast leitud ning karuluust valmistatud Divje Babe flööti peetakse maailma vanimaks muusikainstrumendiks. Et siis Sloveenia on muusikahäll?
Pärast Illüüria ja keldi hõimude taandumist, langes maa-ala loomulikult roomlaste kätte. Rooma Impeeriumi lagunemisel saavutasid piirkonnas ülemvõimu slaavi hõimud ja nii see on jäänud ka tänaseni. Küll aga olid valitsejad muudest maadest – esialgu Baieri kuningad, siis frangid, siis mõnda aega ungarlased, siis jälle sakslased. 14.-l sajandil võttis haldamise üle Habsburgide dünastia ning nii jäi see päris pikaks ajaks. Pärast I Maailmasõda kuulutati koos naabritega välja iseseisev Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Vabariik, millest peagi sai samanimeline kuningriik ja 9 aastat hiljem Jugoslaavia Kuningriik. Võrreldes teiste Jugoslaavia aladega, oli Sloveenia selgelt arenenum (tööstus, kultuur, haridus jne).
"... ja peagi olime imekauni ja müstilist värvi veega Bledi järve juures."
II Maailmasõja ajal jagati praegune Sloveenia territoorium ära sakslaste, itaallaste ja ungarlaste vahel. Tekkis tugev partisaniliikumine ning vallandus ka üsna äge kodusõda kommunistliku ja fašistliku maailmavaate toetajate vahel. See oli räige vennatapusõda, kus pime usk mingisse värdteooriasse pani hävitama iseenda kaasmaalasi. Nagu mainitud, siis järgnenud sotsialismiaeg ei olnud nii laastav kui Eestis. Kiirelt saadi aru, et kollektiviseerimine ja natsionaliseerimine ei toimi, mistõttu 1950.-tel ja 1960.-tel toimus majanduslik õitseng.
Novott, niipalju siis ajaloost. Meie laskusime mägedest alla ja peagi olime imekauni ja peaaegu müstilist värvi veega Bledi järve juures. Mööda järvekallast sõites meie hing lausa laulis, saime aru, et olime tulnud õigesse kohta. Päike paistis, rahvas päevitas ja ujus, tõeline suvi! See oli mõnus kontrast selle ilmaga, mille olime koju maha jätnud.
Bledi järv ja mäed
Kuna tahtsime ööbida võimalikult järve lähedal, siis otsustasime telkida kämpingus. Bledi kämpingus küsiti selle teenuse 4€/päev/inimene. Sobis! Mis aga väga ei istunud, oli see, et telgi vaiade saamine maasse oli praktiliselt võimatu. Maapind oli kuivanud ülitihkeks ning isegi kui suutsid oma vaiaga veidi pinda uuristada, siis peagi oli kivi vastas. Kämping asus ju kõrgete kaljude vahel olevas kurus, otse järve kaldal. Kuidagi me seal igatahes oma majakese püsti saime, kasutades selleks muuhulgas ka lähedalt võsast leitud puuhalge ja kive.
Karavanke Alpid
See tähtis töö tehtud, võis raskete puhkamisetunnustega tegevus alata. Ebatraditsiooniliselt oli päevitamiskohaks muruplats. Sellest võis samas ka aru saada, sest liivaranda seal polnud, oli hoopis selline kivikliburand, mille peal oleks tõenäoliselt äärmiselt ebamugav külitada. Vähemalt sama ebamugav kui sealt paljajalu vetteminek. Kohalikel ja muidu tarkpeadel olid kummist ujumisjalatsid kaasas ning vette minnes ka jalas, kuid meie pidime oma isiklikku tallanahka ruunama. Kuid see-eest oli vesi mõnus! Ja päike kuum! Isegi nii kuum, et õhtul olid mõned päevitatud kohad lausa hellad, seda me septembri päikesest ei osanud väga oodata.
Bledi järv ja linn
Kuigi võtsime omast arust päikest, siis sellele vaatamata muutus kere ühel hetkel heledaks. Selline paradoks pani tõeliselt pead murdma ja lõpuks ka jalgu liigutama. Lahendusena tundus kõige apetiitsem variant sööma minek ning mõeldud-tehtud. Autoga saime kiirelt järve vastaskaldale, kus asus Bledi linnake ning tingliku keskplatsi lähedalt leidsime ka ühe parkimiskoha. Nendega võib tipphooajal seal tõesti kitsas käes olla, kuid õnneks oli september juba madalhooaeg. No või vähemalt keskmadal hooaeg.
Sealsamas lähedal püüdis meie pilku üks kiirtoidukoht ja pole midagi öelda – ära püüdis. Välja nägi nagu mõni üle keskmise burksiputka, kuid see oli kõike muud kui burksiputka. Hea näide – joogiks toidu kõrvale müüdi kas piima, hapupiima või siis mingit keefirilaadset jooki. Ei mingeid tsotsatsoolasid ega muid värvilisi magusajooke. Ning menüüs polnud ka burgereid ega hot-doge, ainult kohalik (Balkani) kiirtoit. Loosi läksid 8 ćevapčići lihapulka (kebabiainelised lihast tükid, 5-10 tk portsjonis) ning 1 pljeskavica (suur lihasteik pita vahel, ohtra sibula ja tomatiga). Toit valmistati meie silme all ning kõik oli väga-väga maitsev, mehed teadsid, mida teevad.
Nüüd kui keha oli oma saanud, tuli jälle turgutada vaimu ning Bled pakub selleks puhuks suurepärast võimalus läbi maalilises paigas asuva Bledi kindluse ja ajaloomuuseumi. Selle kindluse kõige tugevam külg ongi asukoht ja sealt avanevad vaated – muuseumi ja väljapaneku mõttes jäi see veidi kesiseks. Aga sellegipoolest võib öelda, et see oli külastamist väärt. Targemaks sai küll ja seda tarkust siis veidi ka jagame:
Maaliline Bledi kindlus
10.-l aprillil 1004. a. anti Bledi valdused tollase saksa kuninga Heinrich II poolt Brixeni piiskopile, kes lubas selle eest tugevdada saksa mõjuvõimu Põhja-Itaalia aladel. Selles valduste üleandmise aktis kindlust ei mainita. 7 aastat hiljem anti üle ka kindlus ja „30 kuninga farmi suurune maatükk“, kindluse nimi oli siis Castellum Veldes (kindlus kalju peal). Sõnast „Veldes“ moonduski kohalikus keeles välja Bled (nii nagu Dorpatist sai Tartu ja Pernaust Pärnu).
Bledi kindluse sisehoov
Brixeni piiskopid ei elanud Bledis päevagi ja kui uskuda kirjalikke allikad, siis ka sattusid siia üsna harva. Brixen asub lõuna-Tiroolis, ca 300 km kaugusel, kuid omal ajal tuli sealt siia saamiseks sõita läbi ohtliku mäeaheliku 6 päeva. Seega ilmselt piiskopid olid küll tänulikud kingi eest, kuid mitte väga sillas. Seetõttu see kindlus peagi ka välja renditi. 
Bledi kindlus
Ning nagu üürikorteritegagi, siis kunagi ei tea, et kas satud vaikse või vagase pere peale või siis tehakse sinu kinnisvarast nt satanistide kirik koos ohverdusvannide ja muu sarnasega. Rendilepingut alla kirjutades on ju kõik kenad ja meeldivad. Bledi kindlusega läks samamoodi – omanikud vahetusid pidevalt ning seetõttu sinna sisse väga palju väärtuslikku vara (mööbel, seadmed vms) ei tekkinud. 1803 loss küll riigistati, kuid siis tuli Napoleoni aeg ja pärast seda ostis kindluse üks tööstur ja pärast seda üks kaupmees ja pärast seda üks hotellipidaja, kes tahtis sinna võimast hotelli rajada. Hotelliäri kõrbes ning 1937 konfiskeeris pank kogu saare kui tagatisvara ning andis selle uuesti riigile. 1960.-tel kindlus renoveeriti ning täna on see siis kõigile avatud, kes on nõus piletiraha välja käima.
Bledi järv ja samanimeline saar kontravalguses
Nagu iga korraliku keskaegse ehitise puhul, on ka Bledi kindlusega seotud üks legend. 16.sajandi alguse paiku juhtis Bledi kindlust Hartman Kreigh, kes ei olnud mitte lahke mees. Talumehed kurtsid räigest rõhumisest ja nende õiguste kitsendamisest nii piiskopile kui ka kuningale. Ühel päeval kadus Kreigh jäljetult ning selle kohta kuuldus väga mitmeid versioone, millest kõige usutavamad olid need, et ta kas tapeti röövlite poolt või siis tegid talumehed tiba omakohut. Igatahes kadunuks ta jäigi ning „CSI Bled-l“ jäi see juhtum lahendamata. Hartmani naine Poliksena, kes jätkas sama range juhtimisstiiliga, leinas oma meest sügavalt. Lausa nii sügavalt, et võib lausa öelda, et kupli all hakkas susisema. Kuidas muidu nimetada seda, et ta kogus kokku kõik kulla ja hõbeda, mis tal oli ja lasi sellest valada Bledi järve saarel asuva kabeli jaoks kella. Kui aga paadimees seda kella sinna toimetas, siis tõusis torm ja põhja läksid nii paadimees kui ka vääriskell. Räägitakse, et seda põhjamudasse vajunud kella võib kuulda vahest ka helisemas. Poliksena aga murdus kella kaotuse tõttu lõplikult ja läks Rooma ning sulges end kloostrimüüride vahele.
Artifaktid muuseumi väljapanekust
Niipalju siis ajaloost ja legendidest. Nagu sai eelnevalt mainitud, paelusid vaated lossi arvukatelt vaateplatvormidelt palju rohkem kui see (pigem kesine) väljapanek. Tänu suurepärasele ilmale, sai imetleda ümbrust nii kaugele kui silm ulatus. Ühel pool kõrgusid Alpid ning teisel pool (Sloveenia keskosa) oli üsna lauge maa, all järves ujuvad inimesed paistsid aga nagu väikesed kullesed.
Kindluses käimisega tegelikult päeva aktiivne osa ka lõppes. Varase õhtupooliku veetsime kohalikus kaubandusvõrgus, täpsemalt Sloveenia suurimas supermarketiketis „Mercator“ pakutavat kohaliku toidukraami valikut uurimas. See on alati põnev ja tänuväärne tegevus, sest alati leiab midagi huvitavat. Igal rahval on kindlasti olemas oma „kama“ ja „verivorst“ (mida turist head nägu tehes proovib ning siis seetõttu aastaid teraapias käib), kuid alati leiab ka midagi head ja huvitavat. Balkanimaade üks spetsialiteetidest on mahe küüslaugu-paprikakaste nimega „Ajvar“. Lisaks pakkusid huvi Sloveenia veinid, kuna pole selliseid isendeid iialgi näinud ja veel vähem proovinud. Üllatuslikult olid veinid pigem kallid (võrreldes naabermaa Itaaliaga). 
Cerkev Marijinega Vnebovzetja palverännakukirik
Soetasime mõned pudelid, peamine kasutatav viinamarjasort paistis olevat Refošk (Refosco). Hilisemad proovimistulemused paljastasid ka põhjuse, miks Sloveenia veinid pole maailmakuulsad. Need lihtsalt pole eriti head, vähemalt need, mida proovitud sai. Toored ja maitsetud on 2 omadussõna, millega võib Sloveenia veinid ära kirjeldada. Vabandan juba ette veinigurmaanide ees, kes kindlasti teavad ülihäid selle riigi viinamarjajooke, kuid meie nendeni teed ei leidnud. Teadmiseks veel niipalju, et ¾ Sloveenias toodetavatest veinidest on valged.
Õhtule sai joon alla tõmmatud Bledi järves ujudes, selle kaldal jalutades ja sumedat õhtut fotoaparaadi mälukaardile manada püüdes. Muide see saar, kus asub Cerkev Marijinega Vnebovzetja nimeline palverännakukirik, on Sloveenia ainus looduslik saar. Samas on saari ikkagi ühe võrra rohkem kui Lätil. Selle põrutava faktiga paneksin ka päevale punkti.

14.09 - SLO - Vintgari kuru, Ljubljana

Vintgari kuru
Poole üheksa paiku hommikul hakkas kämpingule vaikselt elu sisse tulema ning see äratas ka meid üles. Nagu varasemalt sai mainitud, siis Bledi kämpa asub mägede vahel kurus, mistõttu hääled kippusid kajama. Kui niisama inimeste sumin väga ei häirinud, siis kusagil kõrgel, ühe mäe külje peal, oli raudtee ning kui rong läks, siis oli tuulevaiksel hetkel selline tunne nagu magaks otse raudtee kõrval (või peal). Õnneks öösel ronge ei sõitnud, küll aga hommikul.
Vintgari kuru
Kümneka eest pakuti meile kämpingu puhvetis ka hommikusööki, seega ei saa öelda, et odav. Tähelepanekud siinsete toiduhindade kohta olid üldse sellised, et Eestis on söök kõvasti soodsam. Võimalik, et see on lihtsalt Bledi ümbruse fenomen, sest tegemist on väga populaarse suvituskohaga, samas ka supermarketi hinnad olid selgelt kõrgemad. Küll oli kodutanumast soodsam kütusehind, vahe oli ca 10 eurosenti Sloveenia kasuks. Seda kütust asusime ka kohe pärast hommikusööki kulutama.
Piki kitsaid ja kurvilisi teid üritasime jõuda Vintgari kurusse. Kuigi tegemist on väga populaarse matkarajaga, siis ilma GPS-ta oleks selle leidmine osutunud väga raskeks. 
Üllataval kombel oli see tähistatud ainult ühe väikese sildikesega, mistõttu tükk aega tiirutasime edasi-tagasi, et õiget teeotsa leida. Võimalik, et peasissepääs oli kuru teises otsas, kuid arvestades parkla suurust, oleks oodanud ka paremat tähistust sellel poolel, kust meie sisenesime.
Vintgari kuru kärestikud
Ilm oli meid jälle soosinud, sest taevas oli praktiliselt pilvitu ning väljas sooja 30 kraadi ligi. Samas teistpidi vaadates sobiksid mõõdukamad temperatuurid matkamise jaoks isegi paremini. Aga see mõte kadus hetk pärast läbipääsuvärava läbimist, sest nagu sõna „kurugi“ ütleb, jalutasime kahe mäe vahel orus, karge mägijõe kaldal. Seal aga oli tunduvalt jahedam kui „väljas“, sest kuru oli kitsas ning päike igale poole ei ulatunud. Kohati oli seal isegi jahe. Kokku oli raja pikkus vaid 3,2 km (1,6 km kuru teise otsa ja tagasi), kuid vaatamist oli seal kuhjaga.
Ega ilmaasjata ei ole Vintgari kuru üks popimaid looduslikke vaatamisväärsusi Sloveenias. Kõrgete kaljude, kiirustava mägijõe ning lihtsa ja kerge matkaraja kombinatsioon muudkui paneb inimesi sinna voorima. Õnneks tollel päeval oli olukord suhteliselt rahulik, kuid võib täiesti ette kujutada seda, kus pead rahvamassi seas tunglema, et edasi liikuda (nt mõnel suvisel nädalavahetusel).
"...ehitati sinna ka laudteed..."
Kuru ise on turiste võõrustanud juba üle 100 aasta. Aastal 1891 see avastati ja peagi pärast seda ehitati sinna ka laudteed, et rahvas saaks neid maalilisi kärestikke, kaljusid ja koopaid oma silmaga vaadata. Kõige järsemas kohas on kaljude kõrgus Radovna jõe kaldal ca 100 meetrit ning kohati on vastaskallas nii lähedal, et lausa tunned mägijõe jahedat hõngu sealt vastu peegeldamas. Kuru lõpus on aga looduskaunis Šumi kosk, väidetavalt kõrgeim jõekosk Sloveenias. 
Vintgari kuru kärestikud
Meie kasutasime neid pakutavaid võimalusi igati ära ning edenesime seetõttu väga aeglaselt. Teed ühest kärestikust pildi ära, lähed 10 meetrit edasi ja vaatad, et see on ju veel lahedam kärestik. Ja niiviisi kogu aeg. Käisime ringi suu ammuli, hea, et vette ei kukkunud.
Kohas, kus kuru jälle veidi laiemaks muutus, paelus meie tähelepanu aga üks eluslooduse esindaja. Õigemini öeldes päris mitu esindajat. 
Kuru lõpp paistab
Selgus, et Vintgar on sobilik elupaik vesi- pappidele – lindudele, keda Eestis on pigem vähe ja keda on üpris keeruline pildile saada. Pildistamise teeb keerulisemaks veel ka see, et vesipapp on Eestis nn külma aja lind (st saabub sügisel ja lahkub kevadel), mistõttu hea pildi saamiseks on lume sees külitamine ja/või jäises vees kahlamine pigem eeldatud. Aga nüüd – palun väga – vesipapid suvises soojuses ja siinsamas. Selja tagant mööduvad inimesed alguses häirisid veidi pildistajat (fotokaga jõe ääres, kivi taga külitav isik tekitas hämmastunud pilke), kuid peagi sai fotojaht kõigest võitu ning peaeesmärk oli maksku mis maksab linnule võimalikult lähedale saada. Sinna läks vast tunnike – tulemusi näeb siin ja siin.
Šumi kosk
Peagi pärast linnuvaatlust olime Vintgari kuru teises otsas. Lubatud looduskaunis Šumi kosk oli tõepoolest üks visuaalne kompvek, kuid rohkemgi veel paelusid pilku sügiseselt kollapunakad metsad taamal asuvatel mäekülgedel. See tuletas jälle meelde, et sügis on, kuigi ilmast seda otseselt välja ei lugenud. Kui Eestis oleks juulis nii soe kui Sloveenias oli sellel septembrikuul, siis kirjutataks „Postimees“, et „üle mitme aasta jälle üks tõeline suvi“ ning „Maaleht“, et „Jälle ikaldus!“
"...paelusid pilku sügiseselt kollapunakad metsad..."
Nagu eelnevalt mainitud, tuli meil tagasi minna sama rada pidi. Kui arvate, et tagasitee oli igav, siis eksite, sest kõrged kaljud ja kärestikuline mägijõgi oma maalilisusega köitsid ka teist korda sama koha peal peatudes. Siiski läbisime need 1,6 km kordades kiiremini ning pärast väikest söögipausi Vintgari parklas, keerasime oma autonina pealinna Ljubljana poole. Tuleks ju Sloveenia mõni suurem linn ka üle vaadata ja lähedal asuv (tänu kiirteele) pealinn sobis selleks ideaalselt.
Kaunid vaated
Eneselegi teadmata olin Sloveenia pealinnast teadlik juba enda varases nooruses. See selgus pärast seda kui lugesin ühest infobukletist, et Ljubljana saksapärane nimetus on Laibach. Sellenimeline futu-industriaal-jakuratteabmisveel-rock band oli mingil hetkel mu lemmikute nimekirjas. Nad tegid sellist teistmoodi ja huvitavat muusikat, mis jäi silma ja kõrva. Pigem siiski kõrva. Ja nüüd aastaid hiljem siis selline seos, Laibach on loomulikult ka Sloveenia bänd.
Ljubljana kesklinn
Lisaks Laibachile on pealinna kutsutud veel Labacumiks ja Aemonaks, need viimased siis ladinakeelsed nimetused. Nime pärituolu päris selge ei ole – kõige loogilisem baas oleks muidugi sõna „ljub“ ehk „armastus“, kuid kõik teadlased sellega päri pole. Alternatiivina tuuakse välja Ljubija (täna Ljubljanica nime kandev) jõge, mis omakorda tuleneb vanast slaavi mehenimest Ljubovid („Ainulaadne Välimus“).
Ljubljana kesklinn
Olgu nimega kuidas on, aga esimesed asukad valisid selle paiga endale elamiseks kaks aastatuhandet enne Kristust. Ning ilmselt väga palju ei juurelnud nime üle ja kutsusid seda lihtsalt koduks.
Seoses sellega, et mägedevahelisel tasandikul paiknev asula oli mitmete kaubateede ristumiskohal, hakkas Ljubljana vaikselt kasvama. Kuid sellele kasvule tõmmati korduvalt pidur peal – pärast Rooma Impeeriumi langemist lasi hunnide Attila linna hävitada ning tundus, et see eeskuju oli nakkav, sest sama tegid ka idagoodid ja lombardid. Sellest, kuidas erinevad valitsejad Sloveenias vaheldusid, ma juba kirjutasin, seda kordama ei hakka.
Üks oluline linna mõjutanud sündmus toimus aga aastal 1895. Toimus 6,1 magnituudine maavärin, mis hävitas ca 10% linna majadest, kuid õnneks oli hukkunute arv kasin. Mis aga muutus oli see, et linn ehitati üles Viini Setsessiooni stiilis – mõnusad bulvarid ja toretsevad majad.
Meenutusi Jugoslaavia Föderatsioonist
Seda kõike me kaema läksimegi, pärast auto parkimist kesklinna parkimismajja. Et saada linnast ülevaadet tuleb minna võimalikult kõrgele – kas pole lihtne loogika. Selleks on Ljubljanas ka suurepärane võimalus, sest isalikult hoiab kogu linnal silma peal Ljubljanski Hrad e Ljubljana Kindlus. Kui vanasti pidi sinna üles saamiseks kasutama oma kondiauru ja südamehaigetel oleks olnud ilmselt tervislikum ilu kaugemalt kaeda, siis 2006 aastal üha vananevale Euroopale halastati ja ehitati funikulöör. Seda riistapuud oodati üle saja aasta, sest juba 19.sajandi lõpul kirjutas toonane linnapea, et nii elanikud kui kindluse külastajad oleksid valmis väikesest summast rahast loobuma, et jalavaeva vähendada. Ja tõsi ta on – täpselt nii me tegimegi ning ligikaudu minut hiljem astusime juba põrgulikult kuumava päikese kätte Ljubljana kindluse siseõues.
Ljubljana kunagiste valitsejate vapid kindluseseintel
Päikese eest varjul, et mitte öelda pimeduses, on aga Ljubljana ja tema kindluse saatus 700 aasta jooksul (5.-st sajandist 12.sajandini). See tundub küll müstiline, kuid selle perioodi kohta pole praktiliselt mitte midagi teada. Pärast seda kui Roomlaste kindluslinn hävitati, on tükk tühja maad ning alles keskajast pärinevad teated, et roomaaegset forti hakati üles ehitama. Kuna inffi pole, siis võib ju teha eelduse, et piirkonnas oli näiteks mõned sajad aastad tulnukate baas või siis kuulus ala asteekide suguharule, kes (kuuldes, et Kolumbus läheb Ameerikat avastama) panid padavai kodinad kokku ja purjetasid oma mandrile tagasi. Et tähtsaks külaliseks aegsasti valmis olla. Ajaliselt ju klapib, tõestage vastupidist!
Põrgulikult kuumav Ljubljana kindluse siseõu
1106 mainitakse Ljubljanat taas ning siis tehakse juttu ka puidust kindlusest mäe otsas. Üle 100 aasta hiljem oli kindlus juba oluliselt toekam ning alates sellest ajast hakkas ehitis ka käest kätte käima. Kes iganes tuli mõttele Ljubljanat rünnata, see ka selle endale sai. Ungarlastest türklasteni. 15. sajandil ehitati kants kapitaalselt ümber ja sellest sai moodne keskaegne kaitserajatis. Paar sajandit hiljem aga vajadus kindluse järele kadus ning seda hakati kasutama sõjaväe laona, nii algas ka allakäik. Iga torm oli ohuks, iga pikselöök oleks võinud lüüa torni, kus hoiti püssirohtu. Ja 4 korda lõigi, mistõttu 18. sajandi lõpul tuldi mõttele, et parim lahendus oleks see risu ära lammutada ning saadavat materjali kasutada ehituses. Nii see õnneks ei läinud ja täna on see suuresti taastatud ja külalistele avatud. Muuhulgas on seal korralik restoran ja saalides saab pidada ka pidusid. Ahjaa, enne muuseumiks saamist oli paik pikalt veel kasutusel vanglana.
Ljubljana kindlus ja linn
Lisaks mainitud meelelahutusvõimalustele on Ljubljana kindluses ka muuseum. Ka sealne väljapanek pole teab mis esinduslik, kuid interaktiivsus ja videoinstallatsioonid tegid külaskäigu nauditavaks. Sealt siis jäigi meile arusaam, et Sloveenia väga ei häbene ega kiru oma sotsialismiminevikku. Natsirežiimi all olek oli kordades hullem (vastupidiselt Eestile siis) ning punapartisanid olid seal ka päriselt kangelased ja vabastajad.
Jugoslaavia Föderatsioonis olles tööstus ja teadus arenesid jõudsalt, inimesed olid pigem vabad (võrreldes meiega), väikeettevõtlus õitses ning rahvast vaeseks pidada ei saanud. Sõnavabadus oli küll kontrolli all, kuid see ei olnud nii hull probleem kui NSVL-s. See on ka põhjus, miks Sloveenia on olnud kõige edukam post-sotsialistlik riik – nr 1 vaata, et kõiges.
Tänu ilmale oligi kõige mugavam nautida siseruumide ekspositsioone, kuigi käisime ära ka kõrgeima torni tipus. Pealinn ja ümberkaudsed alad olid kui peo peal. Mnjaa, kindluseks sobib selline paik ideaalselt. Kummaline vaid, et teda nii lihtne vallutada oli. Vaated vaadeldud, sõitsime funikulööriga all-linna tagasi ning enne sellega lähemalt tutvuse tegemist, meelitas meid enda juurde üks vahva söögikoht.
Kirvega talumees ja hobusekronu
Panustasime kohalikele roogadele, mis olid õnneks eraldi spetsialiteetidena ka menüüs välja toodud. Hirsipallidega guljaššisupp ühele näljasele ja hapukapsas praevorstiga teisele. Tuleb tunnistada, et see viimane roog just oma eksootilisusega ei hiilga (vähemalt eestlastele), kuid selle eest oli väga maitsev. Nagu guljašški. Hapukapsas oli kohe eriti hapu ning see mulle sobis väga hästi. Söögi kõrvale pakuti meile lähedal asuvast kellatornis üht kummalist nukuetendust. Täpselt kell neli avanesid kellatorni luugid ja ühest tuli välja kirve ja hiidpudrunuiaga talumees ning teisest mingi nälginud hobusekronu. Selle sümbolismi sügavam sisu jäi meile kahjuks hoomamatuks.
Ljubljana kesklinn
Kõht täis, lubasime Ljubljana vanalinnal end üllatada. Kõige rohkem üllatas ta oma rahulikkusega. Ei mingeid rahvamasse, ei mingit kiirustamist. Vanalinna mõned tänavad oli täiesti inimtühjad. Tundub, et pealinn väga suur turismimagnet ei ole. Või siis olime seal valel ajal. Teisalt kaarti vaadates saab aru, et Ljubljanasse niisama ei satu. Sinna peab ikka konkreetselt minema. Meie läksime ja hästi tegime, sest selline unine, pärastlõunane Euroopa pealinn oli midagi uut. Laiad bulvarid, kuumus, laisalt veniv aeg, veel laisemalt laisklevad kassid kusagil põõsavilus…
Ljubljana katedraal
See metsik kuumus ja täiesti seisev õhk olid tegelikult ka üsna rasked taluda. Selleks, et mitte oimetult maha langeda, oli vaja karastust. Jäätis läks nagu kerisele. Tegelikult isegi nii ei saa öelda, sest jäätise viskamine kerisele annaks päris räpased ja kauakestvad tagajärjed. Ütleme siis nii, et söödud jäätis kadus hoopis nagu mutiauku, minut hiljem oli jälle palav ja loid olla. Alternatiivina teise ja kolmanda jäätise söömisele, läksime hoopis kirikusse jahedasse. Konkreetsemalt Ljubljana katedraali.
Ljubljana katedraal
Cerkev Svetega Nikolaja e Püha Nikolai Kirik asus suhteliselt keskväljaku lähedal ning oli seest mõnusalt karge ja samas ka äraütlemata uhke. Nagu tavaks on, siis enne tänast kirikut, oli selles paigas olnud mitu eellast, millega midagi juhtus. 1262 mainiti siin asukohas olevat romaani stiilis kirikut, 100 aastat hiljem põles see maha. Siis ehitati see üles gooti stiilis – jälle põles maha (arvatavasti panid türklased tule otsa). Pärast seda loodeti, et äkki barokkstiilis kirik on tulekindlam ning nendel lootjatel oli õigus – see püsib siiani.
Algselt tegeleti ka väikese kokkuhoiuga (võib-olla seepärast, et vaadata, et kas võtab jälle tuld) ning kirikukupli loomise asemel see hoopis maaliti katedraali lakke. Kui 130 aasta jooksul midagi ei juhtunud, siis otsustati ka päris kuppel ehitada ja aastal 1841 see avatigi. Ning hästi tehti, sest see kuppel oli väga efektne oma ornamentide ja freskodega.
Ljubljana katedraal
Aastal 1996 külastas katedraali paavst Johannes Paulus II ning selle sündmuse puhul hoonet veidi vuntsiti ja paigaldati uued, võimsad pronksist uksed. Kohe nii võimsad, et nendele pandi isegi oma nimi. Esiuks sai nimeks Sloveenide Uks, mis tähistas Sloveenia kristluse 1250-t aastapäeva ning teine ristiti Ljubljana Ukseks.
Katoliku katedraalis tekib alati selline tunne, et oled jube väike ning tähtsusetu inimene ning eks see ole vist taotluslik. Kulda ja karda, ornamente, kujusid, maale, freskosid, vitraaže, altareid ja puitnikerdusi on nii ülevoolavalt palju, et ei suuda seda kõike alati kohe hoomatagi. Samas teevad need samad asjad ka selliste kirikute külastamise äärmiselt huvitavaks. Isegi kui spirituaalne pool täiesti kõrvale jätta, on seal peaaegu alati midagi kunstiväärtuslikku ja esteetilist naudingut pakkuvat. Sloveenia katedraal polnud erand, pildid ehk tõestavad seda väidet.
Ljubljana kesklinn
Pärast katedraali sai veel kuumal asfaldil ringi tatsatud, kuid midagi tähelepanuväärset enam silma ei jäänud. Soetasime veel mõned suveniirid ning liikusime tagasi parkimismaja suunas, kuhu auto jätsime. Ajaliselt olime jõudnud kesknädala õhtusesse tipptundi, kuid mida ei olnud, olid ummikud. Meil tekkis juba kahtlus, et kas siin linnas üldse elab inimesi või siis nad enamasti lihtsalt ei tööta kesklinnas? Ega siis 280 tuhat inimest ikka nii vähe ka ei ole, et üldse linnapilti ei mõjuta. Üleval piltidelt võib ju näha, et seda linna ikka oli, kuid ju siis meid õnnistati, sest veidi enne kella 6-t kesklinnas ringi sõitmine mingeid probleeme ei valmistanud.
Enne Bledi naasmist külastasime veel üht suuremat Mercatori Hypermarketit, et endale koju kraami kaasa osta. Andsime veel Sloveenia veinidele võimaluse ja krabasime võimalikult erinevaid marke ostukärusse (veinid seda võimalust ära ei kasutanud, sest head veini ei saanud), lisaks veel Ajvarit ning muud söödavat manti, mida kodupoest ei leia ja mis selle autoreisi ilusti ära kestaks.
Kämpingusse jõudsime juba pimedas. Kuna päev oli olnud üsna kurnav (peamiselt tänu kuumusele), siis peale kella kümmet kostus telgist juba norinat (mida summutas vaid kord tunnis mööduva rongi rataste kaikuv kaja mägede vahel).

15.09 - SLO - Triglavi RP, Kozjaki kosk

Heh, kurda veel, et palav on. Hommikul sadas ning oli üsna jahe. Ning see EI OLNUD parem, kohe üldse ei olnud parem. Kes on vihmase ilmaga telgis ärganud, teab millest jutt käib. Kuumus on reisimisel ikka eelistatum kui jahedus ja vihm. Positiivne oli see, et ei olnud laussadu, negatiivne aga see, et täna pidime edasi liikuma s.t. pidime telgi kokku panema. Märja telgi toppimine kotti vallandab seal teatud protsessid ning kui piisavalt kiirelt seda ära kuivatada, ei saa, siis aidaa telgike. Meie lootus oli sellel, et ehk jääb ikka järgi ja ehk saame telgi õhtul kusagile kuivama panna. 
Inimtekkeline kaskaad
Millegipärast on nii, et kui on ilus ilm, siis on tunne, et see niikuinii läheb üle ja varsti tulevad kusagilt vihmapilved. Aga kui on vihmane ilm, siis on tunne, et see ilmselt kestab igavesti ja päikest lähiajal ei näe. Võib-olla on see mingi isiklik pessimism, aga sellel hommikul oli küll selline tunne, et ilmselt nüüd nende paari päevaga meie reisi päikeselised ilmad ka piirdusid. Ehk siis koos temperatuuri langusega langes ka tuju. Veidi tusasena laadisime kraami autosse ära, sõime hommikusöögiks eelmisel õhtul poest soetatud provianti ning panimegi leegid peale. 
Suund oli Triglavi Rahvuspark (edaspidi ka Triglavi RP), esiti seal asuv Krajnska Gora piirkond. Triglav on Sloveenia sümbol igas mõttes. Seda rahvusparki sõidab kaema enamus Sloveeniasse saabuvatest turistidest, rahvuspargis asub Triglavi mägi on riigi kõrgeim tipp (2864 meetrit) ning ka rahvuslipul on kolmetipulise mäe (tri glav = kolm tippu) kujutis. Seda olen vist ka varem maininud, kuid kordan üle, et seda Alpide osa, kuhu ka Triglavi RP kuulub, nimetatakse Julia Alpideks (Julijske Alpe). Täiesti erapoolikud andmed kohapealt väidavad, et Julia Alpid on üks kauneimaid mäestikke Alpides. Meie ei osanud tollel hommikul seda väidet ei kinnitada ega ka ümber lükata. Sest me lihtsalt ei näinud neid udu ja vihmapilvede seest! Lihtsalt nime peale me ka hosiannat laulma ei hakka, isegi kui mäed on nimetatud Julius Ceasari auks. 
"Vihmapilv oli mägede vahel kinni"
Mägedes on vihmase ilmaga nukker sõita, sest vahepeal justkui aimad, et siin lagendiku taga kõrguvad kindlasti ägedad mäed, kuid… kuid sama hästi võivad olla ka igavad ja koledad mäed (enda lohutuseks võib seda ju kinnitada). Nagu sellest kõigest veel vähe, siis ka temperatuurinäidik muudkui kruttis allapoole – 17->16->15->14->13… Vahepeal tegime meeleheitlikke katseid võtta pakutavast viimast ja kui natukegi kusagilt pilvede vahelt mõni mäekülg paistis, pidasime auto kinni, üritasime pilti teha ja ülejäänut vaadet juurde kujutleda. Ei tulnud sellest midagi tarka, nautida sai vaid neid kauneid pilte, mida olin paiga illustreerimiseks reisikavasse tõstnud. Peagi olime olukorras, kus maailm tõmbus veelgi koomale ja soov mingeidki vaateid näha asendus sooviga teed näha. Sõitsime päris pikalt pilve sees – libe ja käänuline tee, nähtavus 10-30 meetrit. 
Udusse mattunud mäed
Sellises situatsioonis jõudsime ka Krajnska Gora asulasse. See oli koht, kus tee keeras mägedesse. Just-just, siiani oli olnud pigem selline B-kategooria magistraal, mis ühendab erinevaid väikeasulaid ja suundub Itaaliaasse. Siit edasi aga läks tee otse Triglavi RP südamesse, kus suuri inimasulaid enam polnud ja kus teeks oli kümneid kilomeetreid kestev serpentiin. Aga valikuid meil polnud. Itaaliasse ei tahtnud minna ja lõunapoole (Horvaatiasse minekuks) muud teed polnud – tagasi ka ei viitsinud sõita, et kiirteed pidi minna. Lootsime, et ehk veidi klaarub päeva peale, mägedes võib ilm olla üsna muutlik. Esimene positiivne märk oli see, et vihm jäi järgi. Väljas oli küll jahe, udune ja tuuline, kuid vihma enam ei sadanud. See andis meile tagasi võimaluse mugavamalt ringi vaadata. 
Ilm on paranemas
Tee peale jäi üks inimtekkeline kaskaad, seda sai lähedalt kaeda ning kohe Krajnska külje all oli ka selline mõnus matkaala, kust ei puudunud järved ja park ning taamal ühe suure jõe säng ja mäed, mille vahele üks vihmapilv oli kinni jäänud. Marulisest tuulest hoolimata, ei saanud me jätta seda jõesängi lähedalt vaatamata. Kodumaal on ka vahest juhtunud, et kuival suvel jõgedes veetase langeb väga palju või siis kuivab mõni väiksem jõgi lausa nireks ära. Aga mägistes piirkondades muutuvad vahest kraaviks nii laiad jõed nagu neid Eestis üldse pole. Seda olime näinud juba Argentiinas, kui Andides ringi sõidetud sai ning nüüd siis ka siin. Suur ja lai kruusaväli, mis mingil hetkel aastas on täidetud veega, kuid hetkel võis seal rahulikult ringi tatsata. Mitte küll nii, et sai joonelt minna „teisele kaldale“, sest teatavad kiirelt liikuva jääkülma veega täidetud vaod olid olemas, kuid kui otsida, siis leidis peaaegu alati koha, kus nendest üle saaks hüpelda. Peaaegu kuiva jalaga. 
Triglavi Rahvuspark 
Urrh! Tegelikult hakkas seal ikka üsna külm. Kiiresti autosse tagasi ja padavai edasi. Tee läks nüüd serpentiiniks ära ja kurv kurvi haaval rühkisime vaikselt ülespoole. Kuna oli udu ja veidi ka tibutas, siis kõikvõimalikud vaated piirdusid halli seinaga. Kuni selle hetkeni kui GPS näitas kõrguseks 1611 meetrit. Siis muutus kõik. Esiteks ei sõitnud me enam ülesmäge vaid liuglesime allapoole. Momentaalselt tõusis temperatuur (ning mitte 1-2 kraadi vaid ühe ropsuga ca 10 kraadi) ning oh imet, pilvede vahelt piilus päike ja paistis sinist taevast. Vaat niipalju loeb see, kui sa jõuad mäe teisele küljele. Sellega oli muidugi sõit tehtud kah. Kõik see, mis varem oli varjul olnud, avanes nüüd täies hiilguses. Täiesti haigelt kaunid vaated! Üha jälle ja jälle ja jälle pidasime auto kinni ning jõllitasime vaikides. Triglavi Rahvuspark ja Julia Alpid on tõepoolest äärmiselt fotogeenilised ning silmailu pakkuvad (nagu seda Interneeduses reklaamiti). Antud teel oli õnneks ka mitmeid kohti, kus sai auto kinni pidada ja nillida oma isikliku pilguga erinevaid orge, mäeseljakuid ja –tippe, siugteid (vaadake ÕS-st järgi kui ei usu, et selline sõna olemas on) ja palju muud. Siin sai proovitud ka mitut panoraamvõtet teha ja tuli välja kah! Vähemalt ise olime rahul. 
Triglavi Rahvuspark 
Triglavi Rahvuspark 
Selle suhteliselt tagasihoidliku pikkusega teelõiguga läks meil niipalju aega, et jõudsime natuke siledamale maale alles pärastlõunasel ajal. Tühja kõhuga jõudsime sinna! Kus häda kõige suurem, seal WC kõige lähem. WC küljes juhtus olema ka suur pubi-võõrastemaja, mis lahkelt meile süüa pakkus. Sloveenia toiduhindade üle vingusin juba varem, seega ei hakka end kordama. Üheselt turistide teenindamiseks loodud asutus (peale meie olid seal söömas veel saksa vanurmootorratturid, paar tšehhi ja 4 ameeriklast) pakkus kokkuvõttes maitsvat toitu (loosi läks ahjulõhe ja grillitud lihavalik) ning terrassilt hunnituid vaateid. 
Türkiissinise veega mägijõgi
Pärast sööki tee veidi muutus, serpentiinide asemel sõitsime nüüd peamiselt mägede jalamil orus, kärestikulise ja kristallselge veega mägijõe kaldal. Inimasustust praktiliselt ei märganud, kui kohatised rippsillad välja arvata. Ühe sellise juures pidasime ka kinni ja testisime selle päevinäinud ja lahedalt õõtsuva sillakese tugevust. Pidas vastu küll, kuigi mede jalad on tallunud ka tugevamaid jõeületuseks loodud ehitisi. Kuna jõepõhjaks oli valge kivim, siis see vee kristallselgus võimendus ning jõgi paistis sügavamates kohtades türkiissinisena. Nagu Kariibi mere ääres oleks olnud. Ainus vahe oli selles, et siinne vesi oli ehk kraadi seitse-kaheksa üle nulli. Ja seda tingimustes, kus välistemperatuur oli (taas) 30 kraadi ligi. 
Triglavi Rahvuspark 
Edasine tee jätkus endiselt piki tasasemat pinda, ümber endiselt kaunid mäed. Tolle päeva järgmine sihtpunkt oli kava järgi Kozjaki kosk. GPS leidis selle oletatava kohe kergelt üles, kuid allakirjutanu pidas oma isiklikku sisetunnet ja arvamust (kuigi ma polnud mitte kunagi siinkandis viibinud) tehnilisest seadmest ülemaks ja me sõitsime mööda järsku serpentiini sellest arvatavast kohta edasi – Drežnica külla. Loomulikult oli see täiesti vale mõte ning õige koht oli seesama parkla, kuhu me juba auto korraks ära parkisime. Aga ma lihtsalt arvasin, et Kozjaki kosk on kuidagi paremini märgistatud. Ei olnud. Seega tuli need kilomeetrid uuesti mäest alla siksakitada. Plussina toon ära selle, et nägime üht väga kaunist mägiküla (selle tõestuseks ka foto), mistõttu täiesti luhtunuks seda vales suunas sõitmist pidada ei saanud. 
Drežnica küla
Niisiis – parkisime auto UUESTI parklasse, kus olime ligikaudu pool tundi tagasi olnud. Tee koskedeni läks esmalt põldude vahelt ja siis siugles läbi metsa. Metsas tekkis rajale ka väike tõusunurk, mistõttu niisama „jalutuskäik pargis“ see ka polnud. Eks ta ole loogiline kah – selleks, et oleks kosk, peab vesi kusagilt langema. Ning selleks, et seda langust lähemalt näha, peab esmalt sinna languspaika ronima. Pärast pikka sõidupäeva oli tegelikult just paras üks selline 1-1,5 tunnine jalutuskäik teha. Tegelikult auhinnati meid sellel teekonnal päris mitme kosega. Esmalt oli selline suuremate ja kõrgemate jugadega kaskaad, mis suubus otse Soča jõkke.
Veliki Kozjaki kosk
Rosinaks keeksi sees aga oli Veliki Kozjaki kosk, mis oli 15-meetri kõrgune kitsas veejuga ühes looduslikus koopas. Targad raamatud väidavad, et Krnčica mäest (mäe nime väljahääldamisest tulenevate tervisekahjustuste eest autor ei vastuta) lähtuval Kozjaki ojal on tegelikult 6 erinevat koske, kuid ainult viimased 2 kaskaadi on nähtavad külastajatele. Veliki Kozjak oli aga kindlasti külastamist väärt. Pilt kahjuks mastaape edasi ei anna, võrdluseks vast niipalju, et see oli 2 korda kõrgem kui eestlaste au, uhkus ja südametunnistus e Jägala juga. 
Triglavi Rahvuspark 
Nüüd kui kellaaeg hakkas juba õhtutunde näitama, otsisime kaardilt endale välja paiga, kus võiks öömaja otsida. Arvestades järgmise päeva plaane, tundus mõistlik peatuda Itaalia piiri ääres Nova Goricas. Tegemist oli kaksiklinnaga – Itaalia poolel oli linn nimega Gorizia ja Sloveenia poolel siis Nova Gorica (Uus-Gorizia). Aga enne veel üks drive-by (sõida-mööda?) vaatamisväärsus. Solkani sild. 
Et mis sellest sillast vahtida? Aga miks mitte? Solkani sild on 220 meetri pikkune uhke kivist kaarsild üle Soča jõe, kaare ulatus 85 meetrit. Tegemist on maailma suuruselt teise kivist kaarsilla ja suurima omalaadse raudteesillaga maailmas. Valmis ta veidi üle 100 aasta tagasi ja tollal oli see tõeline suurehitis, avamisel käis Austria ertshertsog Franz Ferdinand isiklikult. Austerlased ta avasid ja austerlased ta ka 10 aastat hiljem Esimese Maailmasõja ajal õhku lasid. Õnneks sild taastati, et me saaks seda tollel õhtul loojuva päikese taustal pildistada. Päris kena. Selle pilditegemisega meie kontakt Solkani sillaga ka piirdus, ei läinud teda lähemalt näppima ega kivisid üle lugema. 
Solkani sild
Läksime hoopis Nova Gorica suurde kaubakeskusesse. Seal veeres aeg nii, et uksest välja astudes oli väljas pime. Nonii, viimane aeg endale öömaja leida. See ei kujunenudki nii lihtsaks kui võis arvata. Meie esialgne eeldus oli õige – Itaalia piirilinnas peaks majutuspaiku olema. Küll aga ei oodanud me seda, et need on kõik kas täiesti täis või siis liiga fäänsid. Iva oli selles, et Sloveenias oli kasiinopidamine täiesti legaalne, Itaalia poolel mitte nii väga. Ehk siis praktiliselt kõik hotellid olid sellised hotell-kasiinod, niisama majutust väga ei leidnud. Ja isegi kui oli, siis oli kasiino kohe kõrval ning hotell oli jällegi täis. Pendeldasime seal pidevalt Nova Gorica ja Gorizia vahel – pöörad ühest tänavast paremale, oled Itaalias, pöörad sellest jälle vasakule, oled Sloveenias. 
Öömaja - hotell-kasiino
Lõpuks andsime alla – sellest kaksiklinnast me endale öömaja ei saa. Lootsime, et midagi jääb tee peale kui lõuna poole sõidame. Ning meil oli õnneks õigus – üks teeäärne hotell-kasiino pakkus tube 50€ eest. Arvestades seda, et selle raha eest sai väga normaalse toa, eeldati klientidelt ilmselt täiendavat raha investeerimist allkorruse kasiinosse. Meiega see neil ei õnnestunud, aga me olime ka suur erand. Pakun, et 99% külastajatest olid Itaalia kasiinoturistid, hotelli vastuvõtus vähemalt räägiti küll ainult kaht keelt – Sloveenia ja Itaalia. Inglise, saksa, prantsuse ja vene keele peale kehitati õlgu. Tuba oli nii suur, et me saime rahulikult kuivama riputada ka oma märja telgi. Hommikul nii halli ja tusasena alanud päev oli tegelikult olnud järjekordselt vägevaid elamusi ja kogemusi täis. Seega lõpp hea kõik hea.