25.09 - HR - Dubrovnik

Tänane päev tõotas tulla veidi sündmustevaesem, sest vaatamisväärsuste või matkade asemel ootas meid ees transporteerumine ca 200 km kaugusel asuvasse Dubrovnikusse. Ning see 200km polnud selline tuim Tallinn-Tartu tee, mis paari tunniga otsas vaid ikka seesama Aadria mere kallast pidi külast külla vonklev maanteelint. Eeldasime, et keskmine sõidukiirus (arvestades asulaid, ettejäävaid autosid, piiripunkte jne) tuleb 60km/h kanti, mistõttu 3-4 tundi puhast sõiduaega oli garanteeritud. Lisaks juurde pissipeatused, pildipeatused, puhkepeatused, söögipeatused. Ehk siis kokkuvõttes me ei plaaninud tänasesse päeva ühtegi asja peale sõidu, Dubrovniku linna nautimine jääb homseks (isegi kui sõit läheb kiiremini ning jõuame lõuna paiku kohale).

Rannikutee võlud

Eelnenust tulenevalt me väga ka ei kiirustanud tollel hommikul. Sõime rahulikult, pesime nõud ja pakkisime kodinad autosse ära. Elektroonse kella kujuteldavad seierid näitasid kümmet kui meie punane auto rehvide sahinal kämpingu tõkkepuu alt läbi sõitis.

Tuleb tõdeda, et kõige rohkem tõmbasid tempot alla vaated – paistab, et kõrge kalju pealt mere peale vaatamine ei tüüta kunagi ära. Ning kui enne sai mainitud ettejäävaid autosid kiirust alandava faktorina, siis tegelikult iseloomustas see tropiks olemine pigem meid endid. Ikka väga tihti otsisime kohta, kus taas kinni pidada, et pilti teha või niisama merd jõllitada. Etteseatud piirkiirust (mis enamasti oli 70km/h) me vist ei ületanud kordagi (mis on ju igati kiiduväärt!). Samas hoidsime alati tee serva, et kiiremad mööda saaksid. Kuna ligikaudu poole Dubrovniku-suunalisest liiklusest moodustasid festivali lõpetanud motomehed, siis tegelikult vuhiseti meist mööda ka pimekurvides.

Rannikulinn mäe peal...

Lõunapaiku otsustasime rännuteele saki sisse teha ning keerasime maanteelt kõrvale, liivaranda otsima. Küll väga hoolimatu nii öelda, aga koht, kus sulistada ja päevitada soovisime, oli meie jaoks täiesti suvaline ja nimetu asula. Tänavad alla mere äärde (maantee lookleb siiski kaljude peal) olid järsu kallakuga ja enam-vähem autolaiused. Osad olid vaksa võrra laiemad, kitsamaid õnneks ei sattunud ette. Ujumise ja päevitamisega läks tund ning etteruttavalt saab öelda, et see oli meie reisi kõige viimane nii aktiivne kokkupuude Aadria merega.

...või hoopis jalamil?

Rannas lesides sai veidi ka fotoka ja perspektiiviga mängitud. Tegime 2 pilti samast paigast, kuid erineva fookuskaugusega (rahvakeeles siis sissesuumituna ja väljasuumituna). Kas tegu on rannikulinnaga mäe peal või jalamil?

Tähelepanuväärsetest paikadest jäid meie teele veel kaunid Bacina järved. „Lombid“ asusid küll üsna Aadria mere lähedal, olid merega isegi otsapidi ühendatud ja neid ümbritses suhteliselt auklik karstiala, kuid sellegipoolest oli tegu magevee järvedega. JärveD seetõttu, et kokku on seal seitse järve, millest 6 on omavahel ühendatud. Meri ei olnud neid endasse haaranud vaid seetõttu, et järvede veepind on ca 1 meeter merepinnast kõrgemal. Samas sügavaima järve põhjas leidub soolast vett ja mere/järve puutepunktis leidub ohtralt ka riimvett (nii, kas on jälle ÕS-i kord sekkuda?). Faktid faktideks, aga pagana kena oli see paik küll.

Bacina järved

Peagi pärast seda ületasime piiri. 2 korda. Nimelt lõikab Neumi linna ümber, ligikaudu 10 km pikkuses, teesse sisse Bosnia ja Hertsegoviina. Vastavalt kunagisele sõjajärgsele kokkuleppele, garanteeriti selle maaeraldusega Bosnia ja Hertsegoviinale ligipääs Aadria merele. Ning kõik kes soovivad maadpidi mujalt Horvaatiast Dubrovnikusse sõita, peavad korraks riigist lahkuma, selleks et 10-15 minuti pärast uuesti naasta. Passe ei tembeldatud, piiril järjekordi polnud. Kõik käis väga mugavalt ja nii lihtsalt saimegi oma isiklikul maakaardil jälle ühe lipukese püsti. Neum ise oli üks suur kasiino-kaubakeskus-hotellikompleks, meie seal kinni ei pidanud.

Hilisel pärastlõunal/õhtuhakul jõudsime Dubrovniku külje alla. Mõte oli, et jääme ööbima kusagile linnalähedasse väikeasulasse – nii ehk on lihtsam leida majutuskohta ning võib-olla säästame ka mõned kunad. Selles olime veendunud, et Dubrovnikus – mis on Horvaatia turismisihtkoht nr 1 – ei ole majutuse leidmine lihtne ja kui midagi isegi on, siis kindlasti on see midagi selgelt kallim kui mujal Horvaatias.

Aga otsisime, mis me otsisime, ei leidnud me siiski midagi. Ainsad variandid olid sellised, et pargid auto kohe maantee äärde, sõna otseses mõttes 45 kraadise nurga all olevale parkimiskohale ning sealt lähed treppimööda tipa-tapa kaljuveerest alla (ca 2-3 korrust), kust leiad siis öömaja sissepääsu. Küsid, et kas vabu tube on – ei ole – tipa-tapa uuesti üles ja järgmisesse kohta. See on see kaljupankadel asuvate asulate häda ja võlu, autoga liiklemine on väga keeruline või lausa võimatu. Seega heitsime need variandid kõrvale – soov oli masin siiski võimalikult öömaja lähedale parkida.

Niiviisi otsides ja tiirutades jõudsime lõpuks ikkagi Dubrovnikusse välja. Missiis ikka – ööbime linnas. Otsisime siit, otsisime sealt – ööbimiskohti oli lademetes, kuid vabu kohti oli vähe ja need mis olid, olid ikka päris kallid. Kui kolmetärnise hotellitoa eest küsitakse 120-140€/öö eest, siis seda oli palju. Ca 2 korda liiga palju muu Horvaatiaga võrreldes. Kõrge hinna põhjuseks oli peamiselt asjaolu, et peamine hotellirajoon asus randade lähedal, kuid meie jaoks ei omanud asukoht mitte mingit tähtsust. Me soovisime vaid magamiskohta kaheks ööks.

Käisime läbi mitmed hotellid seal rannarajoonis ning hiljem ka vanalinna külje all (mis olid veel kallimad), kuid sobivat ei leidnud. Küll aga jäi silma üks võõrastemaja nende kahe paiga vahepeal. Hotell „R“ omas vabasid tube, kuid hind 100€ pani jälle nina kirtsutama. Selle peale aga administraator mitte ei ajanud meiesuguseid näljarotte kaikaga minema vaid pakkus hoopis välja lahenduse. Nimelt olevat siinsamas – kohe üle sisehoovi – üks kodumajutusepakkuja, kelle juurest saaks toa 50€ eest. Et kas meile see sobiks? Phh, te veel küsite… Ning ta mitte ainult ei pakkunud vaid lausa helistas ise ja leppis kokku, et tulevad 2 tükki. Ma olen kindel, et hotell kui tööandja sellist asja vaevalt soosib, kuid meie olime administraatorile väga tänulikud ja ei hoolinud tema eetilisest konfliktist põrmugi.

Meid võttis vastu väga lahke ja väga head inglise keelt rääkiv naisterahvas. Tuli välja, et admin valetas, sest toa asemel anti meile kasutada köögi, vannitoa, magamistoa, telekatoa ja terrassiga korter. Aga neelasime selle pettuse alla ja leppisime kokku, et peatume 2 ööd siin. Korter kindel, läksime linna peale kaubakeskust otsima. Kuna kätte oli jõudnud meie eelviimane õhtu Horvaatias, siis oli ka eelviimane aeg endale koju head ja paremat Horvaatia-kraami kaasa osta. Autoreisija rõõmud.

Hilisõhtune Dubrovniku sadam

Aga kaubakeskuse leidmine polnud nii lihtne midagi. Arvasime, et turismisihtkohaks olemine tähendab ka hulganisti ostutempleid, kuid võta näpust. Kesklinna lähedusest leidsime vaid paar kodu-Rimi suurust toidupoodi, kesklinnast eemale sõites ei leidnud üldse midagi. Põhimõtteliselt oli meie suur ostuplaan läbi kukkunud, vähemalt saime endale õhtu- ja hommikusöögi kraami. Kahjuks oli Dubrovnik viimane suurem linn Horvaatias, mis meie teele jäi, seega pidime siit midagi leidma. Ringi sõites nägime õnneks (lisaks kaunitele vaadetele õhtusele Dubrovniku sadamale ja vanalinnale) ühel hetkel tee ääres mitme meile tuntud kaubandusketi reklaame, nool näitas suurt teed pidi edasi ja taha oli kirjutatud 10km. Selge siis, anti vähemalt lootust, kuid täna me enam sinna ei jõudnud – kellaaeg oli liiga hiline. Jääb homme õhtuseks tegevuseks.

Tänase päeva lõpetas mõnus õhtusöök korteris. Pugisime end triiki täis ja kogusime energiat, sest ees oli ootamas pikk päev Dubrovniku põnevas vanalinnas.