Esimese asjana vabandan sõna "Jugoslaavia" kasutamise eest, kuid kahjuks ei tulnud paremat mõtet selle reisi sihtkoha kirjeldamiseks. ”Ringreis Sloveenias, Horvaatias ning Bosnia ja Hertsegoviinas“ tundus veidi liiga lohisevana, vähemalt pealkirja mõttes. Poolte lugejate jõud raugeb niiviisi juba poole pealkirja lugemise peal. Jugoslaavia all ei mõtle ma mitte kunagist sotsialistlikku režiimi vaid lihtsalt lõunaslaavlasi, kes moodustavad mainitud kolmes riigis ülekaaluka enamuse. Kasutatakse ju tänapäevalgi (vähemalt inglise keelses ajakirjanduses) veel sõna „Jugosfäär“, kirjeldamaks seda sõdadest räsitud ja siiani suurte vastasseisudega piirkonda. Sellest tulenevalt oleks võib-olla üldse vale neid riike kuidagi ühe nimetaja alla suruda, aga pealkiri tuli panna ja selline ta sai. Alternatiiviks oleks olnud Balkan, kuid Sloveeniat on sinna poolsaarele keeruline asetada.
Aga miks just need riigid said reisisihtkohaks valitud? Tuleb ju tõdeda, et sellest kolmikust ei õhku väga palju glamuuri ning kui Horvaatia välja arvata, siis need riigid ei ole ka väga kõvad turismisihtkohad. Vähemalt eestlaste jaoks. Sloveenia paneb tavaliselt õlgu kehitama ning Bosnia ja Hertsegoviinaga seostub loomulikult ainult Bosnia sõda. Mis oli alles hiljuti. „Või siis see kestab veel? Pagan seda teab. Ja Horvaatias oli ka vist sõda.“ Kuigi Horvaatiat ja Dubrovnikut siiski teatakse tänu Estonian Airi (kunagistele) lendudele sinnakanti.
Need riigid kerkisid mõtetesse pärast mõne artikli ja reisikirja lugemist väljamaistest reisiajakirjadest. Eks olin varemgi teadnud Horvaatiat kui mõnusat rannapuhkuse maad, kust võib leida hulgaliselt Rooma Impeeriumiga seotud vaatamisväärsusi. Ning Sloveenia seostus uhkete Alpidega. Kui aga pildid ja jutt juurde tulid, siis huvi kasvas ning lõpuks oligi aeg sealmaal, et enam ei saanud mitte minna. Bosnia ja Hertsegoviina lisandus plaanidesse viimasena, algselt ainult logistilistel põhjustel – kõige otsem tee Lõuna-Horvaatiast koju oli läbi Bosnia ja Hertsegoviina. Hiljem kui kava juba konkreetsem, siis sai ka sellesse riiki mõned huvitavad paigad maha märgitud.
Mis aga selle reisiga selgeks sai, oli see, et kõik kolm on kindlasti külastamist väärt kohad. Ja mitte ainult – sinna lihtsalt peab minema! Keda huvitavad loodus ning ajalugu, siis need riigid on lausa suurepärased sihtkohad.
Sloveenia pärliks on Alpid, konkreetsemalt Triglavi rahvuspark. Seal saab matkata, mägironimist harrastada, paraplaaniga lennata, koobastes konnata ning vajadusel ka Aadria mere ääres peesitada. Sealsed alpid on kergesti kättesaadavad ning äärmiselt maalilised. Odavust sellest riigist otsida pole mõtet, elatustasemelt on Sloveenia Eestist selgelt ees ning itaallased on juba ammu Sloveenia fenomeni avastanud.
Horvaatia - see on Aadria meri oma kiviste randadega, Rooma-aegsed linnad ja vägevad rahvuspargid. Kirev ajalugu on suurepäraseks muutnud ka kohaliku köögi – grillroad, erinevad kastmed, mereannid. Igatahes meie maitsemeelte jaoks oli seal restoranides pakutav väga meelepärane. Rannikulinnadest ei maksa ka Horvaatias odavust otsida – tänu heale reklaamile voorivad sinna puhkama ning Lääne-Euroopa kui ka vene turistid. Samas natuke pärast tipphooaega tundus eluolu olevat siiski odavam kui Eestis. Eriti just majutushindade peale mõeldes. Samas turisti jaoks on kõik väga mugav – teed on korras, majutuskohti (sh kodumajutusi) on palju, restorane ja kohvikuid on väga palju, rannad on puhtad, inimesed räägivad inglise, saksa või vene keelt, elatustase on vähemalt sama hea kui Eestis, inimesed olid väga sõbralikud.
Bosnia ja Hertsegoviina (edaspidi ka BiH) on veidi teisest ooperist, kuid sellevõrra põnevam. Kui Sloveenia ja Horvaatia on tinglikult sellised „igavad Euroopa riigid“, siis BiH-s pead sa sellele mõtlema, et siinsamas peateede kõrval asuvad kahjutuks tegemata miiniväljad ja mitmetes külades olid pooled majad veel täiesti varemetes ning pealinnas võis praktiliselt iga kortermaja seinal näha hulgaliselt kuuliauke. Samas oli näha, et pealinn Sarajevo paraneb ja areneb väga kiirelt. Mostari linn on tõeline turismimagnet. Peamagistraalid olid väga heas korras ja need mäed… Kes tahab näha tõelist rahvaste ja kultuuride segunemist, siis BiH on just see koht. Riigi lõunaosas elavad horvaadid (katolik usk), keskosas elavad bosniakid (moslemid) ja põhjaosas domineerivad serblased (õigeusk). Linnades mošeed, katoliku ja õigeusu kirikud läbisegi. Päris imelik (ja veidi ka kurb) oli vaadata kuidas piirkonnas nimega Republika Srpska (mitte segamini ajada Serbia riigiga) muutus kõik – tähestik (muutus kirillitsaks), lipud (tänavatel lehvisid Serbia trikoloorid) ning ka arhitektuur. Nagu oleks sattunud teise riiki. Eestist Lätti minekul ei pruugi arugi saada, et midagi muutub (kui just keelt ei kuule), sealne riigisisene tinglik piiriületus ei jää ka pimedal märkamata. Kahjuks BiH-s väga palju ringi ei jõudnud vaadata, kavasse kirja pandud paikadest sai külastatud ainult mõnda, kuna puhkuse lõpp oli lähedal.
Aga esialgne kava (nagu ikka) sai pikk ja mitmete alternatiividega, kuhu me aga reaalselt jõudsime, sellest lugege reisikirjast. Kes aga lugeda ei viitsi, see võib vaadata „Galerii“ alt pilte. Hoiatan ette, et ka neid on palju. Hulga nendest on pikitud ka reisikirja teksti sisse, kuid mitte kõik.
Läbitud marsruuti näeb lehel „Kaart“ ning kellel on mõtteid/ettepanekuid/küsimusi, siis need võib rahulikult postitada kommentaaride alla. Seekordne reis oli jällegi autoreis, kuna see andis võimaluse ka head-paremat kaasa tuua. Siiski tuleb tähelepanelik olla alkoholi ja tubakatoodete soetamisel, sest korduvalt sai ületatud nii Euroopa Liidu kui ka Schengeni piir. Kui enne Horvaatiat ja BiH-i Itaaliast suurtes kogustes veini osta, siis tasub tšekid alles hoida, muidu võib piiril kraamist ilma jääda. Alko ja tubakatoodete (ning ka narko ja relvade) kohta küsiti igal piiril, õnneks väga tähelepanelikult ei otsitud. Kui oleks otsitud, siis võib-olla ei oleks see reisikiri nii positiivse alatooniga :)
Niipalju siis sissejuhatuseks. Kellel huvi selle jutu põhjal ära ei kadunud, siis sellele soovin head lugemist!
