12.09 - Ikka teel...

Ida-Tšehhi maastikud

…ja üheksast üles – 12 tundi kosutavat und kulus nendel sõidupäevadel marjaks ära. Kell 9 ärkamine oli muidugi ilmselge priiskamine ja sellest tulenevalt teadvustasime endale, et me ei pruugi õhtuks Sloveeniasse jõuda, kuid hei… puhkus on ju! Kuna mõned autoreisid on meil seljataga, siis oli see teadmine olemas, et puhkusele ei tasu kiirustada. Ei ole mõtet sõita 24h või siis mitu ülipikka päeva järjest – sellisest ruunamisest taastub keha mitu päeva ja niiviisi ei saa esimestel päevadel „kohapeal“ täit mõnu tunda. Pigem sõita normaalses tempos, vahepeal pause tehes – on ju teada tuntud tõsiasi, et reisi puhul on teekond kui selline vaat’ et olulisemgi kui sihtpunkti jõudmine. Ning olgem ausad, ega meil otsest sihtpunkti polnudki. Oli vaid kava huvipakkuvatest paikadest, kusjuures see oli targu tehtud suure varuga ehk siis suurt osa kavast me niikuinii ajaliselt läbi teha ei jõua. Ainuke pidepunkt oli see, et me pidime 03.-l oktoobril tagasi tööl olema, mistõttu selle kuupäeva paiku oleks tark Tallinna kandis viibida. Kõik muu tuleb nagu tuleb.

Ida-Tšehhi maastikud

Hommikused protseduurid tehtud, saime õnneks kiirelt minema ja vältisime niiviisi edukalt hilinemist Katowice töönädala alguse ummikusse. Ummik oli korralik ja täiesti ilma põhjuseta. Kolmveerand tundi sai venitud nii aeglaselt, et käimisraamiga mammi sai postkontoris pinsi järgi käidud, tagasi tuldud ja siis lihtsalt meie õrritamiseks tuiskas seal edasi-tagasi. No või midagi sellist. Ühel hetkel ummik lihtsalt lõppes ja meie ees oli vaba vesi. Veel veidi Poola kiirteed – 4-6 rajalised teed, millel on iga 2-3 kilomeetri tagant 70 km/h ala, liikluskaamera ja ülekäigurada – ning oligi Česka Republika.

Lõuna-Tšehhi maastikud

See oli nagu päästik – Tšehhi Vabariik on endale suutnud rajada kiirteed, mistõttu keskmine kiirus kasvas 130-140 kilomeetrini tunnis. Selle tarbeks tuli muidugi soetada endale kiirteevinjett, kuid selle maksumus oli üsna tühine. Teistele reisijatele väike soovitus – ärge seda vinjetti piiri peal Poola poolt ära ostke, kuigi seal on erinevate maade vinjettide müügi tarbeks ehitatud terve suur turg. Sealt ostes saate paare euroga lüpsta – tasub Tšehhi ära sõita ja esimesest tanklast endale kleeps klaasi peale soetada.

"...ning pätsasime põllult ka ühe tõlviku..."

Päris ühe jutiga me sellest riigist läbi ei tuisanud, sisse sai põigatud ühte Brno kaubakeskusesse, kus varasemalt juba vähemalt paar korda käidud. Soetatud asjade (oma teekonnal me enam Tšehhi ei satu, seega shoppasime vastavalt) geniaalsel planeerimisel suutsime ühe õllepurgi kastis ära lõhkuda - õnneks tundsime lõhna, mistõttu väga võikaks meie olemine seal järgmistel nädalatel ei läinud. Aga oleks võinud, sest pagasiruumi alusmattidesse imbunud liisund õlu + üle 30-kraadised välitemperatuurid = liikuv keemiarelv. Teame, mida räägime, sest korra varem kui piimapakk juhiistme taga põrandal katki läks, tundus hooti üsnagi mõistliku variandina ka sõiduki täielik hävitamine. Seekord reageerisime kiirelt ja niiviisi oli lekke allikas sekunditega elimineeritud. Aga selle eest võisid Brno Tesco külastajad näha kliendiparklas eestlasi, ükshaaval 23 terveks jäänud õllepurki kuivatamas. Ei saa ju ometi Tšehhist nii läbi minna, et ei ostaks paari kasti sealset head ja odavat õlut kaasa. Ette rutates võib öelda, et rohkem intsidente kesvamärjaga ei olnud ning koju jõudes oli jook endiselt väga heas tarbimiskonditsioonis.

Brno oli ka see koht, kus tuli kiirteelt maha keerata, sest Austria pealinna Viiniga ühendav magistraal valmib alles 2014. Ja parem oligi, sest lõuna-Tšehhi maastikud olid tõeliselt maalilised. Enne Mikulovi nimelist linnakest jäid tee äärde äärmiselt fotogeenilised maisipõllud, uhkete kaljudega taustal. Pidasime kinni, tegime fotosessioone ning pätsasime põllult ka ühe tõlviku (andku Švejki järeltulijatest põlluharijad meile andeks) kontrollimaks, et kas saak on valmis. Oli küll, kuid tegu oli arvatavasti jahumaisiga, sest tõlvik oli pisike ja äärmiselt kõva.

Mikulovi loss

Mikulovi linnake jäi silma oma uhke kindlusega, mis tee ääres kõrgus. Ega me seal otseselt ringi ei vaadanudki, sest eesmärk oli täna Sloveeniale võimalikult lähedale jõuda, kuid pildi tegemiseks võtsime korraks aja maha. Niipalju see loss meie tähelepanu pälvis. Mikulov on muidu oma asukoha tõttu olnud mitmete sõdade keerises ja siin on kirjutatud alla ka rahulepinguid. Kellel ajaloo vastu rohkem huvi, eks sellel tuleb kohapeal ära käia. Või siis wikipediat lugeda.

Tšehhi-Austria piiril müüdi Austria vinjette täiesti õiglase hinnaga, ilma vahendustasuta. Enne kui aru saimegi, oli meil Viin juba selja taga ning suund oli mööda kiirteed Grazi linna suunas. Tee oli väga korralik ja põnev – liugles mägede vahel, taustaks mänglemas päeva viimased kiired nende kõrgematel tippudel. Peagi olid ka need 200 km läbitud, Grazi jõudsime päris pimedas. Kuna suurde linna ei viitsinud ööbima jääda (eks me teadsime Austria hinnatasemeid kah), siis põrutasime edasi Klagenfurti suunas. Selle magistraaliga lõikub nimelt tee, mis läheb teispool mägesid asuvasse Sloveeniasse. Panustasime tee äärde jäävate väikelinnade hotellikestele/võõrastemajadele.

Lõuna-Tšehhi maastikud

Hotell "Oldtimer"

Aga võta näpust! Niipea kui Graz seljataga, olime justkui tsivilisatsioonist väljas. Lihtsalt kiirtee keset mägesid. Pimedus. Ja takkapihta sadas kohati ka vihma. Asustatud punkte oli vähe ja GPS väitis, et nendes linnakestes ööbimiskohti pole. Ning isegi kui oli, siis oli 1-2, aga sinna linnakesse pääsemine oleks tähendanud üsna vaevalist kiirteelt mahasõitu (trass oli viaduktidega veetud mägede vahele, aga asulad olid kas all orus või ülal mägedes). Sai tehtud otsus, et sõidame edasi – kusagil tee ääres peab ju ometi midagi olema. Kella 20.00 paiku olime sellises staadiumis, et oli vaja maksku, mis maksab endale öömaja leida. Esiteks on Lääne-Euroopa väikehotellid tihti kella 9-st suletud ning teiseks hakkas väsimus kallale kippuma. Ning kimamine pimedas, vihmast märjal, kurvilisel mägikiirteel ei tundunud just asjana, mida üks väsima hakkav inimene peaks tegema.
Justkui õnnistusena siras hetk hiljem tee ääres hotell „Oldtimeri“ neoonreklaam. Võõrastemaja asus kiirtee ääres, Packi linnakeses. See rõõm leitud öömaja üle pühiti kiirelt vastuvõtus, kus üdini lahke tädike ütles toa hinnaks olevat 86€. Ootasime mõnevõrra madalamat hinda, kuid mõte söögist ja pehmest voodist sai siiski meist võitu ja seega olime nõus. Samas tuleb tunnistada, et selle summa eest pakuti toodet küll ja veel – suur tuba 3 suure voodi, muusikakeskuse, vanni ja megasuure telekaga. Sõime, jõime ja lebotasime niisama. Olime rahul, et selle päevaga nii kaugele jõudsime. Ok, päris pärale ei jõudnud, kuid Sloveenia oli siit kiviga visata. Sisuliselt olime ikkagi kohal.