26.09 - HR - Dubrovnik

Topolo Apartments, ulica Alberta Hallera 3, Dubrovnik; peauksest sisse, esimene uks vasakut kätt – see oli koht, kust meid tollel hommikul võis leida. Kui te oleks enne kümmet tulnud, oleksite meid üles ajanud. Veidi hiljem tulles oleks te aga saanud kodust hommikusööki ja kohvi. Köögivõimalused tuli ju kohe ära kasutada ning sellistes majutustes tegelikult muud varianti hommikusöögi osas ka reeglina pole.

Grand Hotel Imperial - kahjuks mitte meie hotell

Teadsime, et see mis meid täna ees ootab kerge olema ei saa. Tulikuumal päeval linnamüüride peal ja vahel kõmpimine on paras katsumus. Õnneks oli päike täna õhukese pilvekihi taga, mistõttu otse lagipähe too tulekera ei kiiranud, kuid kuuma oli endiselt 32-33 kraadi Celsiust. Kuna vanalinn oli suhteliselt lähedal ning eileõhtused autoga tehtud tiirud näitasid, et ega seal parkida niikuinii kusagil pole, siis läksime jala. Auto oli muide kenasti maja ees alles. Parkisime küll ühel naaberhotelli külalistele mõeldud kohal, kui käitusime sedapsi seetõttu, et meie perenaine soovitas nii (niisama tänaval parkimine oleks olnud tasuline kui üldse mingi koha leiad). Ütles, et tal on kõik räägitud. Päris hea äri oli tädil – ühe hotelli administraator suunab kliente tema juurde ja teise hotelli parkimiskohtadel (mida oli kokku ainult 4 ja tegu oli päris suure hotelliga) saavad kunded parkida.

Mälestusmärk Dubrovniku kaitsjatele

Ööbimispaika lahutas vanalinnast ca 15 minutit jalutuskäiku piki kõrgel merekaldal looklevat tänavat. Arvestades seda, et tänaval oli väike kalle (st me jalutasime mäkke) ning väljas oli ikka kuradima palav, siis Dubrovniku vanalinna jõudes oli minu särk läbimärg. Enne kui oleks ühegi sammu suutnud vanalinnas teha. Aga ei ole siin halada midagi, ise tahtsime ning põhjusega. Dubrovniku kindluslinn nägi eemalt väga imposantne välja ning linnaväravast sisse astudes see tunne võimendus veelgi.

Tuleb küll mainida seda, et me ei olnud seal oma mõtete ja soovidega üksi. Rahvast oli murdu - niipea kui üks turismibuss oma laadungi väljutas ja ära sõitis, saabus järgmine ja siis jälle järgimine ja siis järgmine jne. Ühesõnaga – Dubrovnikus oli totaalne turismihooaeg veel käimas. Samas ega midagi imestada polnud – ilm oli suvine, vesi oli soe, linnas oli vaadata ja teha paljutki.

Ilma pikema jututa viskasime letti 70 kunat, soetasime linnamüüri piletid, ronisime stardijoonele ja läks! Meid ootas 2 kilomeetrit katkematut jalutusrada ümber vanalinna.

Dubrovniku linnamüür

Nii…aga igavat juttu ka vahele. Tänasel päeval on tegemist rahvaarvult Pärnu suuruse linnaga, UNESCO Maailmapärandi paigaga. Varasemalt on linn tuntud ka Ragusa nime all (nt itaalia, kreeka ja ladina keeles), kuid alates aastast 1918 on Dubrovnik Dubrovnik. Ragusa oli muide mugandus kreekakeelsest sõnast „Lausa“, mis tähendab järsakut. Kes on Dubrovnikus käinud või viitsib jutu kõrval olevaid pilte vaadata, saab ilmselt aru, et miks just järsak.

Dubrovniku linnamüür

Linn loodi arvatavalt 7.-l sajandil, kuid on ka teooriaid, et tegelikult löödi vai maasse oluliselt varem. Mina neid teooriaid tõestama või ümber lükkama ei hakka, oli mis oli. Igatahes esimene teadaolev õitseng oli linnal Bütsantsi Impeeriumi koosseisus ning keskajal. See kestis kuni 1296. aasta 16. augusti ööni. Siis võttis üks kuur kusagil linna ääres tuld ja kinnitust sai Eesti vanasõna – „sauna panin, küla läks“. Terve linn põles praktiliselt maani maha. Aga igal asjal on alati ka positiivsed küljed – see puhastustuli andis linnaarhitektile suhteliselt vabad käed uue ja moodsa asumi loomiseks. Koos uue Ragusa kerkimisega muutus ka staatus – linnast sai suhteliselt iseseisev vasallriik Ungari Kuningriigi koosseisus ning alates 15. sajandi keskpaigast 350-ks aastaks Ottomani Impeeriumi koosseisus. See viimane asjaolu eristas Dubrovnikut kõigist teistest Horvaatia rannikulinnadest, mida olime külastanud. Dubrovnik ei olnud päevagi Veneetsia võimu all, selle asemel oli ta nende üks vihasemaid konkurente Aadria merel.

Dubrovniku linnamüür

Ragusa oli keskajal üldse üsna innovatiivne paik elamiseks – 1317 avati esimene apteek, 1347 loodi seek, 1377 karantiinhaigla, orjakaubandus keelustati 1418, orbudekodu avati 1432 jne. Hoolitseti aktiivselt nende eest, kes endaga hakkama ei saanud ja samal ajal parandati ka teiste linnakodanike elujärge.

Kogenud meresõitjatena jõudsid Ragusa kaupmehed nii Indiasse kui ka Ameerika mandrile (pärast selle avastamist loomulikult). Orjandusliku korra ennetähtaegselt lõpetajatele kohaselt, lendasid nad peale mitte kui vallutajad vaid kui ärimehed. Ehk siis kohalikega tehti koostööd, anastamisplaane polnud. Isegi nende lipp viitas rahumeelsele suhtumisele – valge plagu, millele oli kirjutatud „Libertas“ e „ Vabadus“.

Allakäik algas alates aastast 1667, mil toimus tohutu maavärin, mis tappis üle 5000 inimese ja jättis praktiliselt kogu linna varemetesse. 150 aastat hiljem vallutas linna Napoleon ja pärast seda käis linn pidevalt käest kätte. Aastal 1918, kui linn liikus Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriigi valdusesse, sai lõpuks Ragusast ka Dubrovnik (viitab horvaadikeelsele mugandusele sõnast „tammik“).

Dubrovniku vanasadam

Kõige jõhkramalt räsis eelmisel sajandil linna mitte II maailmasõda vaid 90.-te aastate sõda Horvaatia vabaduse eest. Kuigi juba 1970.-tel tehti Dubrovniku vanalinnast sisuliselt demilitariseeritud tsoon, et see kunagi enam sõdades kahjustada ei saaks, ei maksnud see aastal 1991 kahjuks midagi. Sotsialistliku Jugoslaavia säilimise eest võitlev armee ründas linna ja piiras seda 7 kuud. Suhteliselt valimatult pommitati ka UNESCO pärandiks olevat vanalinna – seda tabas 650 mürsku ja ca 60% vanalinna hoonetest said moel või teisel viga. Tüüpiline „vabastajate“ käitumine, eks ole eestlasedki seda näinud. Tänaseks päevaks on õnneks enamus kahjudest suudetud likvideerida ja Dubrovnik on turistile üks paras maiuspala.

Dubrovniku vanalinn täies hiilguses

Suur Onofrio purskkaev

Seda maiuspala oli linnamüüril jalutades ka väga mugav jälgida. Kogu vanalinn oli kui peo peal. Lisaks ajaloolisele arhitektuurile nägi veidi ka tavainimese elu köögipoolt. Sõna otseses mõttes. Müüriäärsetes majades paiknesid täiesti tavaliste inimeste korterid ning kuna oli palav (seda ei saa piisavalt rõhutada), olid aknad lahti ja nii saigi vaadata rahulikult kellegi köögiaknast sisse. Või siis elutuppa. Või siis said naudiskleda kellegi poolt rõdule kuivama seatud trussareid, keskaegne arhitektuuripärl taustaks. Aga inimesed olid vist sellega harjunud, et iga minut voorib kümneid inimesi nende koduaknast mõne meetri kauguselt mööda ja ei lasknud end häirida. Tegelesid rahulikult oma asjadega ning ei keeranud isegi siis pead kui keegi neid trussareid pildistas (meie ei pildistanud). Sama ükskõiksed olid ka koolilapsed, kelle klassiruumi aknad avanesid müüri ja mere suunas. Kõik kuulasid hoolega õpetajat, keegi ei passinud aknast välja.

Vanalinn oli turistidest pungil

Meie tähelepanu jagus võrdselt nii sellele, mis jäi müüride vahele kui ka sellele, mis oli neist väljaspool. Järskudele kaljudele ehitatud Dubrovniku linnamüürilt avanesid väga dramaatilised vaated Aadria merele ja ümbruskonnas asuvatele teistele kaitserajatistele. Teele jäid veel katedraal, sadam, erinevad vahitornid. Viimane lõik (müüril liigutakse päripäeva) oli pidevalt ülesmäge ning see tipnes sellega, et pärast viimase trepi alistamist, oli kogu vanalinn meie jalge ees. Olime vahitornis, mis oli samas ka vanalinna kõrgeim punkt.

Peagi pärast seda tuli laskuda uuesti tänavale tagasi, sest 2-kilomeetrist tiiru võis ühe pileti eest läbida vaid 1 korra. Meile sobis see väga hästi, sest ausalt öeldes olime me kuumusest ja ronimisest oimetud, riided higist läbivettinud. See viis meid ka selleni, et loobusime mõnest meie valduses olnud kunast ja vahetasime need jäätiste vastu. Kui muidu oli kõik Dubrovniku vanalinnas ja selle ümbruses müüdav kraam selgelt ülehinnatud ja sellest tulenevalt hoidsime oma tengelpungad kiivalt lukus, siis jäätiseputkast oli füüsiliselt võimatu mööda jalutada. Nad oleks võinud küsida ükskõik mis hinda oma tuutude eest – me oleks niikuinii ostnud.

Rektori palee

Jäätis keres, jätkasime tutvumist vanalinnaga lähivaates st nüüd juba mõnda paika külastades. Astusime näiteks sisse Rektori Paleesse. See on väliselt hästi efektne hoone, mis kätkeb eneses väga mitmeid stiile ja nüansse, sest aegade jooksul on see korduvalt viga saanud (plahvatused, maavärinad, tulekahjud jne) ning iga arhitekt, kes on üles ehitamist juhtinud, on omalt poolt midagi lisanud. Igatahes täiesti hea mõte oli selle paiga külastus – huvitav ning lahe elamus.

Dubrovniku katedraal

Huvitav selle maja puhul oli ka seal töötanud asjapulga töökorraldus. Rektor (e siis sisuliselt valitseja) valiti ametisse alati üheks kuuks (justnimelt kuuks) ning ta ei tohtinud paleest lahkuda muul juhul kui ametlikeks asjaajamisteks. Ühekuine ametiaeg oli loodud Dubrovniku Vabariigi poolt selleks, et võim ei koonduks ühe konkreetse isiku kätte (minu hinnangul oleks see valitsemiskord vajalik üle võtta tänapäeva Tallinnas). Meie pealinna võiks keskaegsest Dubrovnikust üle tuua tegelikult veel ühe asja – Edgargradi linnaviletsuse ukse kohale võiks raiuda samad sõnad, mis on Rektori Palees - "Obliti privatorvm, publica cvrate" e siis „Unustage eraelu, pühenduge avalikule huvile“. Selle võiks sinna kirjutada suurte tähtedega ja eesti keeles. Vaevalt, et see kohe midagi mõjutaks, aga äkki vaikselt juurduks see parteisõdurite ja bürokraatide peakoludesse. Sest ka kõige väiksem nire võib uuristada kivi…

Vanalinna vaiksemad kõrvaltänavad

Pärast paleed hüppasime läbi katedraalist kuid sarnaselt Trogiri peakirikuga, see paik muljet ei avaldanud. Oli selline kõle ja tühi, ei tea miks nii. Isekeskis mõtlesime, et äkki on need sõja jäljed – pole jõutud veel sisu täielikult taastada.

Katedraalist välja astudes saime teada, et ainult jäätise peal väga kaua ei kesta, kõht nõudis midagi toekamat. Esialgsed vaatlustulemused turistide põhiradade ümber asuvate restoranide hinnatasemete osas olid eemaletõukavad. Peale selle olid enamus kohtadest ka puupüsti täis, mistõttu oleks pidanud koha vabanemist järjekorras ootama. Kuna me soovisime KOHE süüa ja veidi mõistlikuma hinna eest, siis pöörasime peatänavalt huupi maha ja jalutasime veidi aega sihitult. Mõne minutiga olime kitsukestes kõrvaltänavates, kuhu oli eksinud vaid üksikuid kaasteelisi. Ühes sellises leidsime ka endale sobiliku söögikoha.

Einela asus tänaval, väga kitsal tänaval. Uulits oli ligikaudu paari meetri laiune, poole selle laiusest võtsid enda alla söögilauad, pool jäi siis rahvale jalutamiseks. Õnneks oli see väga vähekäidav tänav. Mina võtsin kohaliku nükkega grillvorstid, kaasa aga vasikaliha karbonaadi. Suurepärased road tasakaalustati ära püüdlikult kohutava teenindusega. Esiteks ei taibanud ettekandja meile tükk aega menüüsid tuua. Pool minutit pärast nende üleandmist oli ta laua juures tagasi ja küsis, et mida me siis tellime. Kui me mainisime, et me pole veel jõudnud eelroogade lehest kaugemale, purjetas ta vaikides (kuid selle eest silmi pööritades) minema. Siis kui olime jõudnud valida, oli väga keeruline tema tähelepanu tagasi võita. Silmad käisid küll üle laudade, kuid kui pilk meieni jõudis, siis neeldus see nagu musta auku. Sama hästi oleksin võinud niisama mõne keskaegse müüri ees seista ja kätega vehkida.

Ühel hetkel ta siiski otsustas meile halastada ning tuli oma märkmikuga tagasi ja võttis võltsnaeratust huultel hoides meie tellimuse. Väike vihje talle: see naeratus oleks natukenegi usutavam kui see püsiks näos seni kuni ta meie laua juures seisab. Tema naeratusega juhtus see, et niipea kui tellimus kirjas, kukkusid tal suunurgad kaenla alla ning näost lausa õhkus tülpimust ja tüdimust selle töö suhtes.

Õnneks kokk oli sellel kohal palju entusiastlikum, sest nagu sai mainitud – toit oli väga hea. Viimane ponnistus, kõige raskem muide, oli arve saamine. Toimus meie laua totaalne ignoreerimine – 10-15 mintsa vehkisime seal nagu lollakad. Isegi pime oleks seda näinud. Lõpuks tõusime püsti ja läksime kassasse maksma, mille peale teenindaja ütles, et lauas saab ka maksta. Selle peale ei osanud kohe midagi öelda. Mis arvate – palju jootraha jätsime?

Vanalinn peopesal

Enne vanalinnast lahkumist soetasime veel mõned suveniirid ning siis lonkisime aegamööda oma apartementi tagasi. Seekord oli siis tee õnneks allamäge, jalad olid tõsiselt väsinud. Selle vastu aitas kõige paremini väike varaõhtune siesta.

Viimane õhtu Horvaatias

Päeva lõppu jätsime siis shoppingu. Nagu eelmisel õhtul olime välja selgitatud, asuvad suuremad keskused Dubrovnikust 10 km kaugusel. Sinna me siis suundusimegi. Valik oli päris lai, meie läksime kõige suuremasse – Getro hüpermarketisse. Shoppasime nagu oleks viimnepäev. Eks ta mõnes mõttes oligi – viimane päev Horvaatias.

Õhtu sai lõpetatud korteris hea söögi ning veiniga ja reisikirja kirjutamisega. Olime väga rahul, et võtsime vaevaks nii kaugele lõunasse sõitmise. Esialgses reisikavas oli Dubrovniku kohal suur küsimärk, sest ta asub ikkagi niivõrd eemal (st tuleb spetsiaalselt siia sõita ja siis uuesti tagasi sõita mööda sama teed) ning me oleks suutnud need paar päeva ära sisustada ka mujal. Täna, väsinuna (nii käimisest kui rahvamassidest) võis siiski öelda, et see linn on kindlasti külastamist väärt. Meid paelus kõige rohkem vanalinn ja selle ümbrus, kuid siin võib ka niisama suvitada või pidutseda. Variante on palju. Dubrovnik oli väga väärikas ja meeldejääv punkt meie seekordsele tuuritamisele Horvaatias.