24.09 - HR - Split, Omiš

Kae nalja – purjus mootorratturid polnudki meie hurtsiku kõrval seisnud autot segi peksnud. Öösel, kui meie vastasmajades elutsev motogäng (kui selliseid nahka riietatud 40-50 aastaseid kontoritöötajate nägudega inimesi nii saab nimetada) peolt tagasi jõudis, igatahes testiti pool tunnikest oma rataste mürataset. Seisti ühe koha peal ja siis keerati lihtsalt gaasi põhja – vruuuum- vruuum-vruuuuuuuuum… Ju siis on sellel asjal mingi võlu, meie unesegastena igatahes neid positiivseid momente sellest tegevusest üles ei leidnud. Selle asemel tekkis pähe kujutluspilt kuidas sammun põleva tõrvikuga nende rataste juurde ja siis upitan kõigile tsiklitele punase kuke sadulasse, ise hüsteeriliselt naerdes.

Turg Spliti vanalinna külje all

Hommikul linnupetet nautides turgatas korra pähe see, et olin ju isegi noorena pannud pesulõksuga hapukooretopsi (kunagi olid need sellisest pehmest plastikust) tüki ratta külge, et see käiks vastu kodaraid. Säärane tehniline innovatsioon tekitas sõites tohutut plärinat, mis tollel ajamomendil tundus olulise ja väga vajaliku atribuudina. Mina sain tookord sellest asjast üle, osad tsiklivennad on vist aga sinna perioodi pidama jäänud – näiteks nood, kes ülikõva plärinaga linnavahel foori alt foori alla kiirendavad. Kunagi oli multifilmis „South Park“ üks osa pläristajatest  - väide oli see, et kõva plärinaga tahavad nad tõestada seda, et nad ei ole geid (kuigi käivad nahkriietes ja hängivad peaasjalikult meestega). Aga see ei ole veel lõpuni viimistletud teaduslik teooria…

Spliti katedraal ja kellatorn

Nonii, teema hajus ära. Tegelikult need motomehed olid täitsa rahulikud seal, eriti tollel hommikul. :P

Viskasime oma rätikud liiva peale (esimest korda Horvaatias) peaaegu tühjas rannas ja nautisime mõnda aega hilise suve mõnusid. Päikesel võis lasta keha peale paista suhteliselt vastutustundetult, sest ega ka seal see sügisene päike nüüd kõige paremini ei võtnud. Siiski väike lootus jäi, et koju läheme pruunimana kui siia jõudes olime.

Vesi oli meres äärmiselt soe, peamiselt ilmselt seetõttu, et see oli madal. Kui mujal randades ronisid mööda redelit merre ja praktiliselt kohe oli sinu all mitu meetrit vett, siis siin võisid ujuda kuni ujumisala äärt tähistavate poideni ja ikka oli sügavus seal 2 meetri ringis.

Peesitamised peesitatud, võtsime käsile Spliti linna. Paarikümne minutiga olime vanalinna külje all, kuhu õnnestus suhteliselt muretult ja kiirelt ka auto ära parkida. See parkla, mis asus rahvusvahelise sadama ja raudteejaama vahel, polnud nüüd küll teab mis peen koht, kuid ajas asja ära. 7 kunat tunni eest tundus ka mõistliku tasuna selle teenuse eest.

Split on arvatavasti Horvaatia üks tuntumaid linnu, vähemalt eestlaste jaoks. Kes teab sealset pika ajalooga muusikafestivali, kes seal peetud spordivõistlusi, kes linna pikka ja kirevat ajalugu, kes lihtsalt linna kui populaarset suvituspaika. Variante on. Samas ei tähenda Horvaatia suuruselt teine linn mitte ülisuurt cityt vaid hoopis 1,5 Tartu suurust rannikukuurorti, millel on väga vinge vanalinn ja suur kruiisilaevade sadam.

Vaade Spliti sadamale ja palee välismüürile

Traditsiooniliselt ka väikesed ajaloominutid. Split on oma nime saanud ühe okkalise põõsa järgi, mida piirkonnas hästi palju leidub. Ehk siis kunagi ennemuistsel aal maabusid kreeklased, vaatasid, et selles paigas kasvab hästi palju Spalathose nimelist taime ja tegid omale samanimelise küla. Võib öelda, et hea, et niigi läks. Oleks Spalathose asemel hoopis rannal näiteks hulgaliselt kitse pabulaid nähtud, kes teab, mis see linna nimi täna oleks olnud.

Rooma Impeeriumi ajal sai Spalathosest Spalatum, edasi Spalatro ning viimasest nimest tekkiski lõunaslaavi versioon Split. Erinevad valitsejad on paika veel nimetanud ka Spalatoks ja Spljetiks, kuid Split on sellest onomastilisest (ehhee, aeg vist käsi ÕS-i järele sirutada - vt onomastika) lahingust väljunud kilbiga.

Kreeklased panid oma tared siia paika püsti seetõttu, et ümberkaudsete Illüüria hõimudega bisnesit teha. Äri sujus ja linn kasvas, kuigi tolleaegne piirkonna keskus oli (nagu ka varasemalt mainitud sai) Salona. Salona jäi keskuseks ka Rooma ajal, kuni saabus hetk, mil üks vananev ja haige Rooma keiser otsustas oma kodukanti surema tulla. Selle keisri nimi oli Gaius Aurelius Valerius Diokletianus Augustus, sõpradele lihtsalt Diokletianus. Aastal 293 p. Kr. käskis ta alustada Spliti palee ehitust ning 12 aastat hiljem, mil ta võimust loobus, sai parajasti ehitus ka valmis.

Tegu oli tõeliselt massiivse, nelinurkse Rooma kindluse tüüpi paleega – müürid olid 170-200 meetri pikkused ning 15-20 m kõrgused. Ruumi oli seal peaaegu sama palju kui Kristiine keskuses Tallinnas (kes teab, see teab). Õnneks ei pidanud ta seda maja üksi koristama, palees ja selle ümbruses elas kokku 8-10 000 inimest, kes kõik olid kuidagi selle kompleksi ja aedade käigushoidmisega seotud. Aga sellest paleest võib-olla veidi hiljem.

Spliti uus- ja vanalinn

Igatahes see asjaolu, et palee oli nagu kindlus, sai tulevikku silmas pidades väga määravaks – see otsustas ära selle, et Salona kadus ja Split tõusis. Seitsmendal sajandil rüüstasid avaarid ja slaavlased Aadria mere äärseid linnasid ning paljud neist lausa hävitati. Nii läks ka Salonaga. Kui see rüüsteoht kadus ning elu vaikselt taastuma hakkas, tuli otsustada, et kuhu tagasi minna ja mida üles ehitada. Splitis asuv võimas kindlus oli väga tugev argument, mistõttu võim ja kaubandus koondus sinna. Endine tõmbekeskus Salona aga kadus lõplikult – täna on selle linna asukohas vaid üks murune küngas, kus niitmist segavad üksikud müürijäänused.

Diokletianuse palee algsel kujul

Kuna Diokletianuse palee oli selle taasasustamise hetkeks juba mõned ajad tühjana seisnud, ei kasutatudki seda enam paleena vaid sinna sisse ehitati linnak. Erinevus põhjapoolsemate linnadega (kus me olime viibinud varasematel päevadel) tuleb sisse selles kohas, et Split oli alates sellest ajast ligikaudu 700 aastat peamiselt horvaatide võimu all. See kajastub ka arhitektuuris ning traditsioonides. Veneetslased on küll mõned korrad saanud võidurõõmu maitsta ja Spliti tänavatel omanikena ringi patseerida, kuid need olid ajutised nähtused. Lõplikult haaras Veneetsia ohjad (neljasajaks aastaks) alles 15. sajandi alguses. Pärast seda tuli tavapärane Aadria mere äärsete Horvaatia linnade rutiin – Napoleon, Austria-Ungari keisririik, Jugoslaavia Kuningriik, Itaalia, Sotsialistlik Jugoslaavia ja lõpuks siis Horvaatia Vabariik.

Spliti katedraali krüpt

Sotsialismiajal toimus muide Spliti linna plahvatuslik kasv – investeeriti tohutult tööstusesse ja see tõi juurde hulga inimesi. Laevaehitusfirmad olid maailmakuulsad ning ka kuurortlinna taristu kujunes välja just sellele perioodil.

Suure turismilinna staatusel on alati nii head kui vead. Hea on see, et tavaliselt tähendab see seda, et seal on midagi põnevat teha või vaadata. Vigade alla saab paigutada aga suured rahvasummad, tunglemise ja saastakaubanduse. Need kõik miinused (õnneks plussid samuti) olid ka esindatud Splitis, kõige rohkem riivas silma see kaubandus. Just vanalinna kõige tähtsama müürivärava juurde oli üles pandud üks ilmatuma kole telklinnak-turg, kus müüdi sisuliselt kõike – midivuplitest autorehvideni. Põhirõhk oli muidugi erineval suveniirikolal, millele vilkad Hiina käekesed olid peale kriipinud sõna „Split“. Täpselt samasuguseid kotte, kruuse, särke, tuhatoose, võtmehoidjaid jne on võimalik osta üle maailma, lihtsalt sõnad on peal teised – „Paris“, „New York“, „Buenos Aires“, „Delhi“.

Turg palee katakombides

Teiseks oluliseks kaubaartikliks olid aga rõivad. Kleitidest Adidase dressideni. Kuna neid seal nii massiliselt pakuti, siis ilmselt keegi ka ostis. Võib-olla olid sihtgrupiks kruiisituristid, sest sadam oli kohe siinsamas. Teisalt ma ei kujuta ette, et tulen Spliti ajaloolist vanalinna vaatama ja ostan möödaminnes paari võlts-Nike tosse ja võlts-Puma dressid. Võib-olla on selliseid inimesi.

Iseenesest võib ju öelda, et ära kurat mine sinna turule, kui sulle ei meeldi. Et mida sa virised? Aga vot ei saa Spliti vanalinna muudmoodi (kui tulla sadama poolt) kui pead sealt ennast läbi vedama. Vaated iidsele linnamüürile olid ka kaetud – selle asemel sai vahtida kilest telke, kikivarvule tõustes nägid ka veidi linnamüüri. Leidsime siiski enestes selle jõu ja murdsime vanalinna välja.

Diokletianuse palee alumise korruse võimsad võlvid

Hommikuste, värskete jalgadega panime kohe padavai katedraali kellatorni, kust sai siis kaeda nii vanalinna kui ka sadamat. Päris idülliline paik. Aga jah, rahvast oli väga palju. Siia veel madalhooaeg jõudnud polnud. Või siis oli, sest ega ju ei tea missugune rüselemine siin paar kuud tagasi oli. Samas ülevalt tornist alla vaadates see rahvamurd ja telklinnak hajusid kuidagi linnapilti ära – sealt vaadates tundus selline sipelgate sagimine isegi lahe.

Vana pensionär ise - kullast medaljonil

Aga palee oli tõeliselt huvitav. Käisime lisaks kellatornile ka katedraalis (mis oli kunagine Diokletianuse mausoleum), krüptis ja katakombides. Ehitise varema ajaloo kohta sai põgusalt kirjutatud, kuid selline sissekolimine/mahajätmine jätkus ka tulevikus. Pärast keskaega ei teadnud Lääne-Euroopas enam mitte keegi kunagisest Rooma imperaatori pensionipõlve „hütist“. Alles 18. sajandil leiti see uuesti üles.

All katakombides konnates oli eriti tunda sellist vana-Rooma hõngu, sest just katakombide osa on kõige paremini säilitanud kunagise palee struktuuri. Mida ma selle all silmas pean on see, et katakombid on kunagise palee esimese korruse koopia (ruumide paigutuse mõttes). Lihtsalt ilma akendeta versioon. Ning need on sellisel kujul säilinud  seetõttu, et… kuidas seda nüüd kõige viisakamalt öelda… et need olid pärast Rooma aja lõppu kasutusel jäätmepunktina ehk siis maakeeli: täidetud sita ja saastaga. Uuemal ajal on neid ruume jõudumööda puhastatud ja seetõttu ongi rahval täna võimalik nautida kunagise keisripalee võimsaid võlvsaale. Ning kui keegi nüüd mõtleb, et ma selle „vana-Rooma hõngu“ all mõtlesin midagi räpast ja haisvat, siis ei mõelnud. Kui poleks infobukletist selle kohta lugenud, siis ei oleks eales aimanud, et kunagises kloaagis ringi jalutame.

Osaliselt säilinud/taastatud palee II korrus

Lisaks muuseumiosale, oli maa all ka suur suveniiriturg, kus õnneks päris turukaltsudega ei kaubeldud. Põhifookus oli ehetel.

Lahe oli muidugi ka see katedraal, kus olid väga tugevad vana-Rooma mõjud. Ausalt öeldes oli raske aru saada, et kust algas katedraal ja kus lõppes Diokletianuse mausoleum. See oli niivõrd segunenud. Pilti meil sellest kohast pole, kuna pildistamine oli seal keelatud. Üks kutt üritas seal isegi korda pidada, kuid ta polnud väga edukas, sest hoolimata suurtest siltidest ja palvetest, käis ligikaudu iga 10 sekundi tagant 1 välgusähvatus selles suhteliselt pimedas ruumis. Ning pildistajateks olid reeglina erinevad telefonipiltnikud, kes siis oma suureks üllatuseks avastasid, et kauni katedraali sisevaate asemel paistis telefoniekraanilt vastu legendaarne foto: „10 neegrit kolme musta kassiga süsimustal ja pilvisel ööl, kõigil silmad kinni“. Ehk siis midagi ei tulnud välja ning siis tuli muidugi veel proovida, sest ilmselgelt peaks ju see mitme-miljardi-megapiksline superkaamera-telefon tegema imepilte igas olukorras, reklaamis ju oli nii. Aga ka teine katse ebaõnnestus alati. Kõikidel piltnikel oli veel üks ühisosa - tuima näoga ignoreeriti juba täiesti lootusetult endast väljas olevat ja katedraali kohta tavatult kõva häält tegevat valvurit. Miks inimesed ometi ei või aru saada, et kõik kohad ei ole pildistamiseks? Võiks ju veidike respekteerida nende inimeste soove, kelle juures nad külas on.

"...suured sõjasangarite plakatid..."

Kogu kompleksi rahulikus tempos läbi jalutamine võttis päris mitu tundi. Selle tuuri lõpus meil kõht korises ja jalad olid väsinud, no vähemalt polnud vastupidi. Peamise vaatamisväärsuse juurest eemale astudes, tervitas meid oluliselt inimvabam, kaunis vanalinn. Itaaliast tuttavad peegelsiledate kiviplaatidega sillutatud väljakud, kitsad tänavad ja rohked pizzeriad. Horvaatias olemist tuletasid aga meelde näiteks suured sõjasangarite plakatid, mis siin-seal olid majadele üles riputatud (tavaliselt sõnaga „Heroj“).

Kuna iga teine söögikoht oli pitsarestoran, siis oli väga raske neid tühja kõhuga ignoreerida – pitsakettad keerlesid silme ees ja ill vaikselt jooksis. Lõpuks andsime alla ja säädsime oma kaunid tagapalged ühel kaunil väljakul asuva pizzeria õblukestele metalltoolidele. Arvan, et neid pitsakohti pole Splitis palju mitte seetõttu, et linnal oleks tugev minevikuside Itaaliaga vaid seetõttu, et laevaühendus Itaaliaga on tihe ja üsna kiire (ca 5 tundi). Vanalinna peal kuuliski peamiselt Itaalia keelt ning ka klienditeenindajad olid kakskeelsed, kusjuures inglise keel ei kuulunud nende kahe hulka.

Mõnus Spliti vanalinn

Valisime menüüst välja ühe horvaadikeelse nimega pitsa (et saada veidikegi kohalikku aktsenti toidule), mis kõrvale joonistatud piprakaunade järgi pidi olema terav. Aga nagu ma vist ka varem olen maininud, ei ole pärast Indoneesiat toidud enam teravad. Pitsa peal olnud piprakaunu krõbistasime kui herneid, suu võib-olla õrnalt-õrnalt õhetas. See fakt muidugi maitseelamust ei vähendanud - Itaalia lähedus ja pikaajalised traditsioonid on viinud selleni, et pitsat osatakse teha küll. Ning kui su põhiklientuur on itaallased, siis proovi sa neile halba pitsat teha. Sest lisaks pitsale ja Ferrarile on ülemerenaabrid ju välja mõelnud ka maffia ning kiirelt ülekeeva temperamendi.

Täis kõhuga komberdasime veel veidi vanalinna päikesekuumadel tänavatel sihitult ringi ning pärastlõunal kimasime oma laagripaika tagasi. Motopidu oli täies hoos. Põristati taas tsikleid ja muusika mängis. Me ei lasknud end selles häirida - tegime väiksed supelused ning õhtu oligi peagi käes. Sellel hetkel kui valmis meie mõnus õhtusöök, astus linnas pealeaval üles ka esimene esineja. Taas oli tuulevaikne, mahe suveõhtu, mistõttu saime tänagi kontserdist osa. Õhtut alustas üks naisterahvas, kes laulis kantri- ja rokilugusid. Sõime head toitu, libistasime veini, kuulasime muusikat ja lainete loksumist. Idüll missugune!