22.09 - HR - Trogir, Šibenik

Eilne matkapäev tõi pika une. Ega õhtune asjalik veinikogus ka ergemaks ei teinud. Ajaloolise tõe huvides mainin ära, et me ennast täis ei joonud ja räuskama ei hakanud – lihtsalt õhtu algul oli meie omanduses 2 pudelit veini rohkem kui selle lõppedes. Hommikul see fakt kuidagi füüsist ei mõjutanud (kui väsimus välja arvata) ning varane ennelõuna algas rikkaliku (isetehtud) söömaajaga.

Kõht täis, tekkis tunne, et võiks uuesti pikali visata. Mõeldud-tehtud. Niipalju me siiski viitsisime teha, et ei visanud pikali voodisse vaid võtsime oma ujumis- ja päevituskraami ning läksime üle tee randa. Nagu ka mõnes varasemas rannakuurordis, loksus vesi siin vastu betoonist seina, selle asemel, et sinu varvaste vahelt liiva minema uhuda. Ei ole horvaate liivarannaga õnnistatud. Aga ega sest polnud midagi – meil olid lebomatid kaasas, mistõttu päris kivi peal ei pidanud lebama. Ning vesi oli ikkagi soe ja mõnus ning täiesti kristallselge. Vee all koralle ei märganud, pigem nägi midagi huvitavat vee peal.

"Tohotillae, mis sõda nüüd siis lahti on?"

Näiteks ühel hetkel loksus meist mööda sõjalaev (isegi kopter oli tekil olemas), Briti lipp ahtris lehvimas. Tohotillae, mis sõda nüüd siis lahti on? Kuna meid vaenlaseks ei peetud (vähemalt mitte nii ohtlikuks, et meie peale kuule raisata), siis eeldasime, et isegi kui on sõda, siis ehk on britid ja horvaadid samal pool rindejoont. See oli väga tõenäoline, sest Horvaatia on selgelt näoga läände vaatav riik ja ka NATO liige. Kuna hiljem ei lehtedest ega televisioonist kinnitust lahingutegevusele ei tulnud, siis vist oli ikka niisama sõbralik visiit. Tahavad ju vihmasest Ühendkuningriigist pärit britid ka vahest päikest ja soojust, mistõttu selline viisakusvisiit mõnda soojemasse riiki, et „tihendada julgeolekualast koostööd“ oleks nende poolt vaadates igati tervitatav. No ja kui juhtubki see sadam olema mõnes kuurortlinnas, nomissaärateed… Aga meie jaoks oli see natuke sürr situatsioon – päevitad, käid ujumas ja siis järsku Briti sõjalaev siinsamas lähedal. Pirital või Pärnus pole sellist asja ette tulnud.

Päevitamise ajal lõime ka uusi kontakte kohalike elanike seas. Täpsemalt öeldes, loodi kontakt meiega, sest üks mačka (ugrimugrid ütlevad selle eluka kohta lihtsalt kass) arvas kõige parema koha oma päeva veetmiseks olevat meie päevituslinadel. Ei tere ega midagi, lihtsalt roniti külje alla ning pandi oma selg vastu päikesest kuuma keha. Kui alguses oli tore ja lõbus, siis ühel hetkel hakkas selline ülevoolav ja ootamatu sõprus veidi vastu. No ikkagi põhjamaa inimesed, oma külmuse ja privaatsuseihalusega. Kasutades ära oma füüsilist üleolekut (jah, see on küll madal, aga noh…) eemaldasime külalise oma isiklikust ruumist. 4-5 korda see tagajärge ei toonud, sest kass võttis seda kui uut ja huvitavat mängu ning puges näiteks hoopis lebomati ääre alla. Kuuendal korral vist jõudis sõnum kohale ning ta lahkus tagasi vaatamata ja leidis endale järgmise sõbra – ainsa päevitaja, kes meie ümbruses veel suvemõnusid nautis.

Kui 4-5 setti eest ja tagant päevitamist ning 2-3 setti ujumist tehtud, hakkasime seadma edasisi päevaplaane. Selge oli see, et õhtul ööbime siinsamas ja et homme sõidame edasi lõuna suunas. Mis aga ülejäänud päevaga teha? Vaatasime oma reisikava ning kaarti ja jõudsime järeldusele, et päris lahe oleks ära käia ca 30 km kaugusel asuvas Trogiri linnas. Aga mitte nii, et keerame kiirteele ja oleme veerand tunni pärast kohal vaid otsiks selliseid põnevamaid, vähemsõidetavaid teid. Kaardi järgi paistis neid siin jaguvat.

„Dalmaatsia valik“ kahele

Esmalt aga soovisime midagi hamba alla saada. Kogu rannikuäärne tee läks asulast asulasse ja ühes nendest leidsime ka suure sildi – Restoran. Asus see söögikoht suure jahisadama kõrval, seega eeldasime sellist hääd kvaliteeti ning põnevat valikut. Astusime sisse ja mida me näeme – tühjus! Ei, mitte seda, et oli vähe külalisi – isegi teenindajat polnud. Aga resto oli avatud. Kui oleks tahtnud, oleks saanud rahulikult kogu leti alkoholist tühjaks juua. Tükk aega kolistasime, hõikasime ja jalutasime seal – lõpuks saime oodatud tähelepanu. Tagaruumist tuli kikilipsu, valge särgi ja viigipükstega teenindaja. Särki polnud suure kiirustamise peale jõudnud veel täielikult püksi panna, aga no juhtub. See oli jälle selge märk, et hooaeg oli läbi (ei mitte see, et särk polnud püksis vaid et külalisi polnud) – fantastiline ilm, jahisadama resto ja meie ainsad sööjad lõuna ajal.

Aga mis meil sellest, peaasi, et söök hea oleks. Menüüs valikuid oli ning kõige ahvatlevam tundus olevat 120 kunat maksev „Dalmaatsia valik“ kahele. Selle raha eest toodi meile pildilt paistev lihavaagen koos friikartulite ja erinevate kastmetega (see punane on kohalik spetsialiteet „Ajvar“). Seal oli šašlõkki, mõned erinevad grill-liha tükid, kotlet ja ćevapčićid (kebabimoodi lihapulgad). Kõik oli väga maitsev ning portsust sai kõhu korralikult täist, üks kotlet jäi isegi üle. Kes ikka hakkliha viitsib järada kui päris liha on piisavalt. Meile Balkani köök meeldib!

Kui maksmiseks läks, tuli jälle end tinglikult hingetuks karjuda, et kelner tagaruumist välja meelitada. Küll need kliendid võivad vahest tüütud olla – alguses tellivad midagi ja siis sellest ikka ei piisa, pärast tahavad maksta ka veel. See teenindus pigem tegi meile nalja, aga toidud oli küll kiiduväärt.

Metsatulekahju jälgedega mäekülg

Kuna meil kiiret polnud kuhugi, siis keerasime rannikuäärselt teelt kõrvale – mägedesse. Selle liigutusega leidsime end täiesti inimtühjalt teelt, kust oli tegelikult üldse keeruline leida elumärke. Ümberringi olid tihti ainult kiviklibused väljad, millel kasvasid harvad, madalad põõsad. Ühes kohas oli veidi kõrgem taimestik, kuid sealt oli aasta või kaks tagasi üle käinud metsatulekahju, mistõttu paiguti oli näha veel söestunud taimi. Samas oli kogu see tee meie jaoks hiiglama põnev – pidevalt keerutas mäetipu ja oru vahel ning kunagi ei teadnud, et mis järgmise kurvi taga ees ootab. Elusloodust väga palju polnud, aga vaated olid sellegipoolest põnevad.

Trogiri vanalinna ühest küljest piirav kanal

Aga ükskõik kuipalju me ka ei venitanud oma sõiduga, olime varsti Trogiris. Tegemist on väga popi suvitus- ja turismilinnaga – sealne vanalinn ja rohked restoranid ning vaba aja veetmise kohad tõmbavad magnetina inimesi ligi. Vanalinna ääres asuvate parklate suurus ja ning ümber vanalinna asuvates paadisadamates olevate paatide ja jahtide hulk juba andis suuna kätte. Aga õnneks saime taas korrata – on madalhooaeg, parklad olid üsna tühjad.

Traditsiooniliselt veidi ka ajaloost. Täna on tegemist UNESCO Maailmapärandisse kuuluva asulaga, kuid mida peab tegema, et selleks saada?

Trogiri võimsad linnamüürid ja promenaad

Selleks pidid kreeklased kolmandal sajandil enne Kristust asutama Tragurioni nimelise kontrollpunkti linna praegusesse asukohta. Edasi tuli kõvasti areneda ja tänu heale asukohale saigi linnast Rooma Impeeriumi ajal suur sadamalinn. Samal ajal hakkas aga trogirlaste suureks pahameeleks kasvama Salona nimeline linn mõnekümne kildi kaugusel ja neil läks isegi nii hästi, et Trogir jäi tema varju. See oli kriitiline hetk – kui nii oleks edasi läinud, oleks UNESCO jäänud vaid UNistuseks. Õnneks sekkusid slaavlased, kes sisuliselt pühkisid Salona maapealt – täna võib seal näha vaid varemeid, Trogir aga seisab.

Trogiri vanalinn

Alates 9.-st sajandist on linn tribuuti tasunud Horvaatia valitsejatele. Teravam hetk ajaloos oli veel aastal 1123, kui linn vallutati ja praktiliselt hävitati saratseenide poolt, kuid pärast seda läks kõik ülesmäge. 13.-l sajandil pidi siit varju otsima isegi tatarlaste eest põgenev Ungari ja Horvaatia kuningas Bela IV. Edasi tuli läbi teha kohustuslik Aadria-äärsete linnade kava – veneetslased, Habsburgid, prantslased, jälle Habsburgid, Jugoslaavia ja lõpuks Horvaatia. Ning kui selle aja jooksul ilusti ehitada kenasid hooneid ja mitte neid maha lammutada, tekibki vanalinn, mis UNESCO arvates on terve maailma ajaloopärandi mõttes oluline.

"...vastassaarel näib linn jätkuvat..."

Trogiris on tegelikult paleede, kirikute ja tornide kontsentratsioon tõesti väga kõrge ning kui lisada, et sellel saarel, millel vanalinn asub, on veel ka kindlus, siis on pärandistaatus arusaadav. Aga tõesti oli väga lahe paik. Vähemalt vanalinn. Müüride vahel kitsukesed tänavad, kust võib leida igat masti poode, söögikohti ja galeriisid. Arhitektuur on seinast seina – osad majad on lihtsad ja paistavad justkui rooma-aegsed, teised jällegi pillavad ja rohkete detailidega gooti-romaani ehitised. Ning siis jõuad teisele poole vanalinna, mere äärde. Selle kaldal on lai palmidega ääristatud promenaad ja kai ääres seisavad luksusjahid, vastassaarel näib linn jätkuvat (seal paistsid ka suured laevatehase angaarid, aga neid ei pea vaatama :P). Selline laisk, pärastlõunane olek andis ka väga palju kaasa – palmide ja müüride pikad varjud, pehmem päike. Kujutan ette, et tipphooajal on siin ainult üks tohutult suur inimsumm. Selle heaks kinnituseks on asjaolu, et pool Trogiri linna tuludest tuleb turismiärist ning linnas on 5000 hotellivoodikohta rohkem kui Tallinnas (linnas aga elab ca 11tuh inimest e siis samapalju kui Jõhvis).

Püha Laurentsiuse katedraal ja kellatorn

Aga jah, kui seal tänavate labürindis ekslesime, siis tuli selline Veneetsia tunne peale. Külastasime mitmeid käsitöö ja ehtepoode ning nii mõneski jätsime maha omi materiaalseid väärtusi, saades vastu teiste materiaalseid väärtusi. Siinsetel ehetel oli üsna selge kohalik omapära – klaasi, türkiisi ja erinevate metallide kooslused. Vaatad peale ja tekib kohe selline Aadria mere tunne pääle. Ehtekunstnikud suudavad päris hästi kohalikku keskkonda kaunitesse ehetesse manada.

Lisaks niisama jalutamisele vaatasime üle ka paar tähtsat vaatamisväärsust. Sinna majaderägastikku oli ära pressitud üks väike platsike, mille ümber asusid paar paleed, katedraal ja kellatorn – kõik oli väga kompaktne. Kellatornist õnnestus pilti teha ainult panoraamfotona – kolm võtet tuli kokku liimida, et korraga pildile saaks. Plats lihtsalt oli nii pisike. Aga sellel kõigel oli tõesti oma võlu, seega kes sealkandis kunagi juhtub rändama, siis Trogirist tasub läbi astuda küll.

Mis nüüd suurt muljet ei avaldanud, oli Sveti Lovre (Püha Laurentsiuse) katedraal ise. Väljast paistis päris tore (peamiselt tänu kellatornile) kuid sisemus oli katoliiklikule katedraalile kohatult kitsas, pime ja rusuv. Ei mingit kulda ega karda, tumedast puidust sisekujundus ja tagasihoidlikud palvelad. Kui kirikuehitusmaterjal poleks olnud heledast kivist, siis oleks ilmselt tunne olnud nagu oleks kuhugi koopasse sattunud.

Katedraali altar

Ehitati see katedraal varakristliku kiriku asupaika, mis saratseenide poolt 12-l sajandil maatasa tehti. Tundub, et ka tollal polnud ehitusmehed just kõige kärmemad ja efektiivsemad töötegijad, sest ajalooannaalid väidavad, et katedraali ehitust alustati 1213 ja lõpetati alles 17.-l sajandil. Tuntakse seda pühakoda aga rohkem isegi Sveti Ivani (Püha Jaani) nimega, mälestamaks Trogiri piiskop Ivani, kes suri aastal 1111 ja oli omal ajal tuntud oma auväärsete ja usule pühendunud eluviiside poolest.

Trogiri vanalinn

Kellatorni ehitus algas 14.-l sajandil ning tänu sellele on seal ka näha tugevaid Veneetsia mõjusid. Korra lammutasid veneetslased kellatorni ka maatasa, kuid siis ehitasid (võib-olla süütundest) uuesti üles. Seda võib küll öelda, et päris hästi ehitasid, kuigi kellatorni tippu viivat puust treppi oleks võinud keegi ikka vahepeal uuendada – kõik ei pea alati nii autentne olema. Kui selline torn oleks näiteks mõnes „kõik-üle-1-meetri-kõrged-kohad-peavad-olema-trellitatud-ja-võretatud“ turvalisusastmega Põhjamaa riigis, siis ei lubataks alla 18-aastastel inimestel isegi selle torni poole vaadata. Ning torni siseneda võiks täisrakmetes inimene, kes on vallutanud maailma kümnest kõrgeimast mäetipust vähemalt kolm. Kirjeldan treppi: kellatorni siseseinal oli ürgvana ja kitsas trepp, mille kõrval haigutas tühjus st torn oli sees tühi – sisuliselt võisid üleval libastumisel üsna kiirelt maapinnale naasta.

Trogiri vanalinn. Või hoopis Veneetsia?

Horvaadid olid võimalikud turvariskid lahendanud aga lihtsalt ja elegantselt. Ukse juures oli väike sildike (terasemad nägid seda, enamus vast mitte), mis teatas, et torni sisened omal vastutusel. Punkt. Kui hoolas olla, siis oli tegelikult kõik tipp-topp. Samas selliseid sääreväristajaid (inimestel sääred reaalselt värisesid all) nägime seal ronimas mitmeid, peamiselt olid need tornist alla tulijad, sest siis oli „kuristik“ kogu aeg silma all.

Kamerlengo üks vahitornidest

Samas kuhugi üles ronimine tasub peaaegu alati seda vaeva ära, sest sealt ülevalt saab ju alla vaadata. Ning alla me ka vaatasime, kogu Trogiri tihedalt maju täis pikitud vanalinn oli kui peo peal. Tegelikult isegi paremini kui peo peal, sest peo peal olevat eset on keeruline mugavalt jälgida 360 kraadi ulatuses (proovige kui ei usu), kuid linna osas takistusi polnud. Ja kui nüüd neid pilte vaadata, siis pole midagi teha – Veneetsia, mis Veneetsia. Aga hea, et veneetslased olid arhitektuurilises mõttes jumaliku ilumeelega, mitte nagu meid viimasel aastasajal okupeerinud võimul. Nõukogude arhitekti peas oli ju kõige kirkam värv tumehall ja ideaaliks nii vormi kui ka näiteks elamispinna suuruse osas nr 36 suurusega meeste tänavakingade karp.

Kamerlengo fort

Oma Trogiri päeva lõpetasime vanalinnas sihitu kolamise ning Kamerlengo nimelise fordi välispidise vaatlusega. Sinna sai sisse ka, kuid kuna sulgemiseni oli jäänud 13-14 minutit, siis leidsime, et tuleme mõni teine kord. :) Aga ega väljast siis kindlus kehvem polnud, võib-olla isegi vastupidi. Asus ta vanalinna ääres ühe nuki peal, kolmest küljest ümbritsetud veega (üks „vesi“ oli küll kitsas kanal). Üks vahitorn oli tõeliselt võimas ja meenutas veidi Paksu Margaretat, fordi põhiosa aga näis veidi räsituna.

Kustuv päev

Šibeniki poole piki rannikut tagasi sõites eraldati meile jälle üks suurepärane päikeseloojang. Neid siin ikka jagub, et niiviisi laristatakse. Enne korterisse peitumist, põikasime taas läbi ühest Šibeniki mitmest hüpermarketist – seekord proovisime „Plodine“ nimelist. Midagi enneolematut sealt (võrreldes teiste megapoodidega) ei leidnud, aga oma söögid saime kätte.

Täna oli õhtusöögiks tuunikala salat, mis tundus olevat servapidi üks kohalikest spetsialiteetidest. Tuunikala ja sardiinid on siinsete restoranide menüüs sama kindlalt kui „Pippuripihvi“ Tallinna vanalinnas (mitte, et Pippuripihvi Eesti spetsialiteet oleks). Eriliseks tegi kalaroad ka see, et menüüdes ei olnud praktiliselt kunagi portsjonihinda – kalaroogi müüdi kiloga (ning kilohind polnud üldse mitte odav). See tundus veidi harjumatu – et tellid 300g lõhet ja lased sellest siis mingi roa teha? Kui just ise kokk ei ole, siis on selle õige koguse ära aimamine minu arust raske. Ise tehtud tuunikala salatiga oli lihtsam. Selle söömiseni jõudsime päris hilja, kuid kuna oli soe, siis otsustasime ikkagi einestada oma suurel väliterrassil. Söögi kõrvale vaatasime kuidas taamal asuva mäeaheliku tipus jooksva tuulegeneraatorite kee punased tulukesed sünkroonis vilkusid;  vaatasime kuidas pea kohal olevas selges taevas tähed paistsivad ning päris õhtu lõpuks vaatasime veel ühe osa CSI-d kah.