20.09 - HR - Zadar

Hommikul sai magatud jälle mehiselt, niipalju kui torust tuli. Ja sealt ikka tuli. Positiivne oli see, et vastupidiselt eilsele hommikule, täna ei sadanud. Negatiivne oli aga see, et oli endiselt pilvine ning kuumus (ja ka soojus laiemalt) oli kadunud. Väljas tervitas meid selline sombune sügisilm. Aga arvestades eilse päeva imelist muutust, ei lasknud me enda tujul langeda. Pealegi ootas meid ees üsna pikk sõit lõuna suunas, kus võis olla hoopis teistsugune ilm (võis muidugi ka mitte olla). Ilmateate järgi oli igatahes Dubrovnikus näiteks 34 kraadi sooja ning pilvitu.

"...tõeline kontrastide mäng..."

Selleks, et sõita lõunasse, pidime aga esmalt sõitma põhja, sest Krki saart ühendas mandriga üks ja ainumas sild. Pakkisime oma kraami kokku ja asusime teele. Kõrgematelt kohtadelt hästi silma paistvad pilvefrondid ja kohatine päike tekitasid kohati päris vägevaid looduslikke vaatepilte. Oli tõeline kontrastide mäng – sünkjasmust ja selgepiiriline pilvekogum (mille all maa/vesi oli praktiliselt pimeduses) vs heledamad ja helgemad laigud. Kuigi pildid on väga sünged, siis reaalselt vihma ei sadanud.

Teel lõunasse

Mandrile jõudes keerasime auto nina uuesti lõuna poole ja tee hakkas piki rannikuäärt loogeldes vaikselt kõrgust koguma (eilse päeva eelviimasel pildil on see ülespidi kaldega teeviir ka hästi näha). Sõit toimus päikese käes ja ka kraadiklaas hakkas hüppeliselt suuremaid numbreid tuvastama, kuid mere ja saarte kohal oli endiselt pilvine. Ka teisel pool, mägede kohal, võis aimata pilvemütse. Kogu see kaldapealne tee oli tegelikult väga maaliline, mis sundis jälle ja jälle kinni pidama, et pilti teha või siis niisama, silmitsi, seda kaunidust endasse imema.

Ühel hetkel pidime tegema aga valiku – kas jätkata piki rannikut ja veeta terve tänane päev rahulikult sõites (kiirus praktiliselt üle 60-70 km/h ei ulatunud tänu asulatele ja aeglastele sõidukitele) või siis sirgata üle mägede, kus asus kiirtee ja ka üks rahvuspark. Valisime viimase. Kuigi mägedest paistev hallus väga seda ei lubanud, et Pltivice Rahvuspark meie teekonnale sisse võtta, siis vähemalt saaksime kiiresti selle sõidupäeva tehtud ja võib-olla jõuaks pärastlõunal veel midagi asjalikkugi teha.

Velebiidi mäestik

Aga selleks, et liikuda kiiresti, tuleb liikuda esiti aeglaselt. Kui sai mainitud, et tuleb minna üle mägede, siis mõtlesin seda otseses mõttes. Esmalt tuli kruttida kitsaid serpentiinepidi mäetippu ja siis sealt teiselt poolt jälle alla. See tee tuletas taas meelde, et miks me vihkame matkaautosid ja –kärusid. Need on saatana poolt loodud õiglaste ja ausate inimeste ahistamise põrgutõllad. Kui 80 km/h alas sõidetakse 30-40-ga ning poole tunni jooksul ei ole ainsatki kohta möödumiseks (sest serpentiinidel sa mööda ei sõida kuigi matkaauto jõudlus on tõusudel katastroofiline), siis tekivad…tekivad pahad mõtted. Maandasime pingeid sellega, et pidasime tihedaste kinni ja vaatasime, et mida meile näidatakse – isegi halli ilmaga võivad mäed olla vaimustavad, eriti kui taamal paistab meri. Siis tekib selline eriti „väikese mutri“ tunne kui avarust on järsku nii palju.

"...paistis kogu Aadria mere rannik kui peo peal."

Kui tee jõudis mäe tippu, siis paistis kogu Aadria mere rannik kui peo peal. Aga… seal oli selline tuul, et sõna otseses mõttes pidi pikali puhuma. Pole ka ime, sest ühel pool oli avameri ja teisel pool sisemaa – meie seisime nende kahe vahel oleva mäe tipus asuvas tuulekoridoris. Tuul oli nii kõva, et ei kuulnud mida kõrval seisev inimene rääkis. Auto õõtsus parklas seistes päris kurjakuulutavalt. Kui lisada veel siia juurde see, et väljas oli 12 kraadi (mis tuulega võimendus sinna miinuskraadideni), siis hoolimata võimsatest vaadetest, neid väga kaua nautida ei kannatanud. Lõpuks lausa jooksime autoni, sest näpud hakkasid vaikselt jäätuma. Aga mõned klõpsud saime.

Mäest alla sõitmine väga palju kiiremini ei läinud, tänud nendele eelpool mainitud saatanasigitistele. Aga vahet pole, meil oligi vaja mõttetööd teha – minna Pltivice rahvusparki või ei. Kuigi otseselt endiselt ei sadanud, siis hall ilm ja madalad temperatuurinäitajad viisid meid lõpuks selleni, et sõitsime pargi poole viivast teeotsast mööda ning jõudsime peagi Zagrebit Splitiga ühendavale kiirteele, suunaga Spliti poole, eesmärgiks Zadari linn.

Kuivanud sõnajalgade väljad

Kiirtee lookles sisuliselt piki tühermaad. Dinaari Alpid, mis rannikul sõites olid vasemal käel, olid nüüd paremal käel. Tühermaad ilmestasid kuivanud sõnajalgade väljad ja üksikud puud, vahepeal tuli lausa selline Aafrika savanni tunne peale, kui aknast välja vaatasid. Siis läks pilk termomeetrile ning ikkagi Euroopa, mis Euroopa.

Muide tee ise oli ideaalses korras ja lubatud 130 km/h oli pigem selline võimaluse alahindamine. Liiklus praktiliselt puudus ja sõitu ilmestasid pikad, sirged lõigud. Kuigi olime ühed vähestest liiklejatest teel, siis samas olime ka ühed aeglasematest. Sajakolmekümnesest piirkiirusest kinnihoidmine pani kaasteelised meist aeg-ajalt mööda vuhisema. Samas olime puhkusel, kiiret polnud (kui sellise kiiruse puhul on kohane nii üldse öelda). Hinna mõistes oli antud kiirtee Euroopa keskmisel tasemel – vanas rahas ca 1EEK/km.

Justkui Aafrika :)

Meie tee Zadarisse lõppes 5,6 kilomeetri pikkuse tunneli läbimisega. Teisel pool tunnelit oli hoopis teine ilm. Pilvede ja sombususe asemele säras siin päike ning temperatuur tõusis hoobilt üle 20°C, jälle tuli peale suvine tunne. Mis aga ei muutunud, oli tohutu tuul. Seda iseloomustab näiteks asjaolu, et tuule tõttu oli kiirteel kiirust lõiguti  piiratud 60 kilomeetrini tunnis. Ning ka 60-ga sõites muutus auto osadel kurusid ületavatel sildadel äärmiselt kergeks. Kõikumisest ei hakka rääkimagi, päris karm oli, tõmbasime tee kõige parempoolsemasse ritta ära. Seega oli võimas torm, aga ilus ilm.

Käigu pealt tegime otsuse, et kuna kellaaeg varajane ning ilm suhteliselt ok (kui tuul välja arvata), siis ei sõida mitte Zadari linna vaid vaatame üle siinsamas asuva Paklenica rahvuspargi. Enne tuli aga kiirteetolli putkas tasuda sõidu eest. Kuna „Dobredan“ (tere) ja „Hvala“ (aitäh) olid meil juba selged ning venekeelsed numbrid töötasid väga hästi, siis saime „kohalikus keeles“ suurepäraselt hakkama.

Kohe pärast tolliputkat premeeriti meid imekauni vaatega ühele lahesopile, ümber mille tee sinna rahvusparki läks. Pargi väravasse jõudes aga otsustasime rahvuspargi külastamise osas ringi. Mägede vahelt paistsid pilved ning lootes ilmaennustuse õigsusele (et homme tuleb väga ilus ilm), leppisime pärast pisikest vaidlust kokku, et teeme selle treki ikkagi homme. Niisiis – tänasesse menüüsse ilmus Zadari linn, ega’s päeva saa raisku lasta. Õnneks asus linn mõnekümne kilomeetri kaugusel, seega väga palju ei pidanud tühja sõitma. Poole tunni pärast otsisime juba Zadari vanalinnas parkimiskohta, mille ka lõpuks leidsime.

Püha Donatuse kirik Zadaris

Autost välja astudes tabas meid mõnus soojus (+25°C), kuid pilvine ilm. Pilvi oli, kuid sadu jälle polnud. Mis oli tore. Tumedad pilved ja heledast kivist vanalinna hooned võimaldasid teha väga kontrastseid ja efektseid kaadreid. Kontrastiderohke on ka Zadari ajalugu.

Iidne nimi selles paigas olnud asulal oli Iadera, mille päritolu pole kahjuks teada. Kuna dalmaatsia keeles hääldub Ja- nagu Za-, siis varasel keskajal oligi Zadera linn sündinud. Eri keeltes on nimetatud paika erinevalt (Jadharast Zarani), kuid Zadar on kokkuvõttes püsinud.

Linn asub neemel, mis kunagi oli mandrist sügava vallikraaviga eraldatud – tänaseks on kraav kinni aetud. Juba kiviajal leidsid inimesed, et see paik on elamiseks ja kiviaja tegemiste tegemiseks hea paik ning sellest saadik ei ole tagasi vaadatud. Üheks oluliseks plussiks Zadari asukoha juures on selle sobilikkus sadamaks – linna eraldavad merest 2 saart, mis käituvad naturaalse lainemurdjana. Seda olukorda on edukalt ekspluateerinud kõik rahvad, kes linnas elanud. Sealhulgas ka liburnlased, kes olid merega väga sina peal ning kasutasid oma oskusi muuhulgas selleks, et kolmandatele isikutele kuuluvatelt meresõiduvahenditelt seal veetavaid materiaalseid hüvesid mittelegaalsel teel omastada. Ehk siis oldi ka piraadid, kes röövisid laevu. Zadarist sai keskus, kus siis kokku krabatud kraam foiniiklastele, etruskidele, kreeklastele ja teistele Vahemere rahvastele pähe määriti.

Püha Maarja kirik, esiplaanil Foorumi varemed

Meie ajaarvamise nullpunkti paiku sai linnast Rooma Impeeriumi osa ning tänu oma asukohale jõukus jällegi voolas linna. Ehitati foorum, termid, kanalisatsioon, 40km pikkune akvedukt ning palju muudki, kuigi Zadar polnud kaugeltki olulisim linn Dalmaatsia regioonis. Kolmandal sajandil lõi õitsele ka kristlus. Kogu see heaolu kestis aga kahjuks ainult paarsada aastat, sest siis langes Rooma Impeerium, tullid hunnid, tulid sõjad. Ida-Gooti kuningriigi all lakkas Zadar praktiliselt eksisteerimast - kõik hea, mis oli loodud, varises vaikselt põrmu. Ning nagu sellest veel vähe oli, siis 6.-l sajandil raputas piirkonda maavärin, mis pühkis linnast praktiliselt kõik olulisemad vana-rooma ehitised.

Linn hakkas taastuma alles keskaja alguses, Bütsantsi keisririigi all. Keskenduti kalapüügile ja merekaubandusele ning see tõi ka edu, kuid vihane konkurent – Veneetsia – oli üsna lähedal.

Zadari vanalinn ja...

10.-l sajandil võtsid horvaadid linnas võimu üle. See sai teoks tänu sellele, et aastatega olid zadarlastel tekkinud tugevad ärisidemed sisemaa horvaatidest talunikega ning koos kaubaga tulid Zadarisse ka horvaadid. Lõpuks olid nad hõivanud kõik olulised positsioonid ning nii oligi. Aga õnne see õuele ei toonud, sest veneetslastele ei andnud see linn rahu ning seetõttu toimusid ka pidevad rünnakud. 1202 jõuti nii kaugele, et linn praktiliselt hävitati (taas) ja peale selle jäädi veel ka veneetslaste mõjutsooni. Selline pidev kemplemine kestis sajandeid, mille jooksul toimus ka siiski teatav areng. Kaubandusega äri tegevad horvaadid arendasid jõudumööda ka oma kodulinna ning näiteks aastal 1396 loodi Dominiiklaste Ordu poolt ülikool (mis on tänini Horvaatia vanim).

...uuslinn

16-17 sajand tulid oma matti võtma türklased, see muutis oluliselt kogu linna väljanägemist. 40 aastaga ehitati võimas kindluste ja vallide süsteem, mis tegi Zadarist Dalmaatsia suurima kindluslinna. Türklased küll linna kätte ei saanud, kuid pidev oht 150 aasta jooksul pani Zadari närbuma nii rahvaarvult kui jõukuselt. Pööre tuli 18. sajandi lõpul, mil veneetslased ta jälle oma kaartidelt üles leidsid. Linna saadeti juhtima uus piiskop ning see võttis asja käsile. Väga kaua tegutseda ta ei saanud, sest Veneetsia võimu langemisega, liikus Zadar Austria impeeriumi rüppe, kuid see ei peatanud arengut. Linn oli tollel ajal selge Dalmaatsia keskus.

Mis selle linna puhul veel huvitav on, et pärast Esimest Maailmasõda jäi linn itaallastele. Tekkis väike Itaalia enklaav Horvaatia rannikul ning seda tänu sellele, et enamik elanikest olid Itaalia päritolu. Sellele tehti lõpp II MS järel, mil kõik lapsed saadeti päevapealt horvaadikeelsesse kooli ja asi mutt. Selline jõuline „integratsioon“ viis selleni, et täna koosneb itaaliakeelne kogukond Zadaris mõnest sajast inimesest.

Püha Donatuse kirik ja kellatorn

Linna olulisimad vaatamisväärsused olid (kindlasti turistile mõeldes) sobivalt koondunud keskplatsi äärde. Siin olid vana roomaaegse foorumi varemed ning 2 suurt kirikut. See pildilt paistev ümarate vormidega kirik (Püha Donatuse kirik) tundus piisavalt huvitav selleks, et sammud sinnapoole seada. Sisse astudes saime kohe mitme üllatuse osaliseks – esiteks küsiti piletiraha ja teiseks selgus, et see polegi enam väga kirik. See kirik on olnud mitte-kirik ka teistel aegadel. Veneetslaste ja türklaste valitsusajal oli siin ladu, samuti prantsuse ja Austria võimude all. Pärast II MS oli see hoone lühiajaliselt muuseum ja pärast seda muutus Püha Donatus kontsertide korraldamise paigaks. Ehk siis tegelikult on tegemist laohoonega, mida on hooti kasutatud ka pühakojana ja kunstitemplina.

Audiokunstiteos 1

Meie külastamise ajal oli sinna püsti pandud üks audioekspositsioon, mis lausa kargas näkku ja kõrva. Kui nüüd kujutate ette kolmekorruselist suurt ja vanaaegsest kirikuhoonet, mis on keskelt tühi ning lisate sinna väga hea akustika ja moodsad heliinstallatsioonid, siis tulemuseks on…on…midagi kohutavat ja kõrvulukustavat. Kuidas seda kirjeldada? Nendest installatsioonidest on ka siin pilt. Kui hoolikalt vaatate, siis selle kettakese peal on kümneid metallpulkasid, ketas ise pöörles ja kõik need pulgad kolksusid kord üht, kord teistpidi vastu neid metallseinu (loomulikult mitte ühe korraga). Ja neid installatsioone oli vast paarkümmend! Kajavas kirikuhoones! Tunne oli selline nagu oleks seisnud ühes suures metallist tünnis ning paarsada seppa taovad järjepidevalt suurte väikeste haamrikestega vastu tünniseinu. Näituse pealkiri oleks vabalt võinud olla: „Kuidas tappa pohmellis inimene 10 sekundiga?“ See oli kohutav kakofoonia, midagi nii ebameeldivat polnud ma kuulnud pärast Luci & Ane „Pannkoogilaulule“ sattumist Alo-TV-s. Kuna hoone ise oli huvitav, siis käisime küll piineldes kõik need korrused läbi, kuid selle eest veel raha võtta – sadistid!

Audiokunstiteos 2

Hoopis lahedam oli kellatorn. Kuigi need peahoone „kellad“ tegid meid üsna hellaks, eeldasime, et kellatorn on veidi rahulikum paik. Ning õnneks ei olnud see arvamus ekslik. Kilinat-kolinat seal ei olnud, oli vaid üks suur turnimine, mille eest tasuti siis Zadari panoraamvaatega. Tjah, see vanalinn mahtus ilusti ühele väikesele saarekesele ära, taamal aga paistis selline tavaline, sotsialismiaja mõjudega linn. Endiselt lisas vaatepildile kõvasti efekti pilvine taevas.

Nüüd kui „olulised toimetused“ tehtud, soetasime enda jahutamiseks jäätisetuutud. Tõeliselt palav oli. Horvaatia on jäätisekultuuriga samal tasemel Itaaliaga st on ohtralt Jäätisepoode ning müüakse samamoodi väga suures valikus erinevaid pehmejäätiseid. Ning 5 kuna eest (alla 1 euro) lastakse suur tuutu ikka mõnuga seda väga maitsvat külmunud maiust täist. Ei koonerdata nagu mõnes kohas – a la kriimustatakse jäätisekulbiga õrnalt jäätisevanni pealmist kihti ja siis määritakse see siidõhuke „jäätisepall“ tööstusliku vahvlituutu äärtele, tekitades niiviisi illusiooni vahvlijäätisest. Kui korra hambad sisse lööd, vajub see jäätiseunistus sisinal kokku ning jääb vaid tühi vahvel ja pisar silmanurgas.

Jäätise kõrvale jalutasime veel veidi seal vanalinnas ringi. Uurisime Rooma foorumi jäänuseid, vaatasime kirikuid, vanu maju, inimesi (nii noori kui vanu) ja tundsime lihtsalt elust mõnu. Ühel hetkel tuli aga joon alla tõmmata, sest parkimisautomaadile antud raha eest soetatud piletile märgitud aeg hakkas kätte jõudma. Trahvi ei viitsinud saada ning selle tõenäosus oli siin 100% lähedal, sest 2 kontrolöri patrullis pidevalt seda kaldaäärset teed pidi, kuhu oma sõiduki jätsime.

Kaunis lahesopp

Tegime otsuse, et sõidame ööseks sinna Paklenica rahvuspargi sissepääsu lähedale, et hommikul kohe matka alustada (kui Jumal ilma annab). Sõitsime niisiis uuesti tagasi ning juba kolmandat korda ümber selle lahesopi, millest varem juttu oli. Muutunud oli see, et tuul oli läinud veel rajumaks ja seetõttu jooksid vee peal valged vahutordid nagu väikesed lambakesed ning silm seletas ka vähemalt kolme vesipüksi. Auto rappus päris kõvasti, no ikka torm täie raha eest.

Süütuna paistev kummitushotell

Paklenica rahvuspargi sissepääsu lähedal asuvates asulates majutuskohti jagus. Esimeses, kus kinni pidasime, ei näkanud. Hotell paistis küll täiesti tühi olevat, kuid meile öeldi, et vabu kohti pole. Kurat, sama asi, mis Krki saarel – selline asi hakkab juba vaikselt enesehinnangut kahjustama. Õnneks järgmises kohas meie tagasihoidlikud persoonid hotelliomanikus jälestust ei tekitanud, mistõttu 20€ tasumise tingimusel anti meile toa võti.

Tuumapäikese loojang

Kui nüüd päris aus olla, siis saime selle raha eest terve kolmekorruselise maja. Nii öelda vastuvõtt (loe: mingi mutike ühe väikese maja verandal) asus hotelli kõrval ning hotellihoone ise oli täiesti tühi. Ei ühtki hingelist – 20 apartemendiga maja ning meid viidi kolmandale korrusele kõige tagumisse tuppa. Hmm…Ei saaks öelda, et me nüüd ülemäära õndsad olime selles kummituste hotellis. Tuletan meelde, et väljas möllas torm, mis tähendas seda, et igal pool käis mingi vilin, vahest ka kolin ja nagin ning mingi toa aknaluugid olid kinnitamata ja need kolksusid vahet pidamata. Alati oleme hotellidesse jõudes mõelnud nii, et loodetavasti pole meie tiivas palju inimesi (st lärmakaid naabreid). Seekord ei oleks paarist kraaklevast naabertoa elanikust ära öelnud.

Aga oli ka positiivseid külgi. Rõdul serveeriti meile võimast tuumapäikese loojangut ning toas (meie endi poolt valmistatud) maitsvat õhtusööki ja -jooki. Siiski väga pikalt ei viitsinud jaurata – toitained makku ja tuli surnuks. Mida kiiremini magama jääme, seda kiiremini hommik tuleb. Kui tuleb. Igatahes oma kompsud lükkasime ukse ette, mis ehk annab mootorsaemõrvari puhul paar lisasekundit reageerimiseks. Samas vaikselt ikka lootsime, et saame homme näha kaunist Paklenica rahvusparki. Asi lahenes üsna positiivselt – mina magasin ja abikaasa valvas terve öö minu und ja ust. :P