19.09 - HR - Krki saar

No tere talv! Ok, tegelikult küll tere sügis! Kui 10 paiku unenägude maailmast naastud sai, oli toas endiselt üsna pime. Ei, mitte päike polnud plahvatanud vaid hoopis taevas oli pilvine ja vihma sadas. Tegelikult olime selleks ka veidi valmis, sest õhtuselt söögiorgialt naastes nägime telekast ilmateadet, mis sellise võimaluse eest hoiatas. Ilmateade väitis ka seda, et see olukord on ajutine, kuid eks näis. Igatahes oli selge, et täna meil pole väga kiiret kuhugi.
Esimese asjana sai ära käidud toidupoes, sest selles majas hommikusööki ei pakutud. Aga kuna köök oli korteris olemas, siis see väga suur probleem polnud. Trepist alla minnes juhtusime kokku omanikuga ja uurisime, et kas me võime oma siinviibimise aega pikendada, sest soov oli ikkagi veel Krkil ringi vaadata. Ning kuna ilmakaardi järgi suundusid vihmapilved põhjast lõunasse, siis puudus meil soov nendega samas taktis liikuda. Omanik oli nõus ja selle tehingu kinnitamiseks surusime talle järjekordsed 300 kunat pihku.
Poeskäik oli selline tavaline, midagi ekstreemsest ei ostnud – lihtsalt võileivakraami, muna, liha, tuunikala, salativärgendust ja veini. Tagasiteel sai kinni peetud ka ühe pagariäri juures, kust sai hommikusöögiks värsket saia ja paar põneva väljanägemisega struudlikest.
Vihmane päev
Selliseid päevi tuleb osata tegelikult hinnata, ka puhkuse ajal. Mäletan, et esimese paari pikema väljamaa reisi puhul tundus kõige olulisem see, et saaks ikka võimalikult palju ära vaadata. Et kui mingi asi on ikka reisikavas kirjas, siis peab selle ära nägema. Selline strateegia – nimetagem seda tinglikult orienteerumisturneeks, vaatamist väärt kontrollpunktide läbimiseks - tegelikult võib tekitada üsna lihtsalt stressi, sest on selge, et algaja rändur ei oska reaalset plaani teha. Kodus arvuti taga istudes võib tunduda täiesti reaalne, et üks vaatamisväärsus hommikul, teine päeval ja kolmas õhtul, kuid reaalelus on see ulme. Kui sa pole just bussiturist, kus selline turnee ongi kogu reisi essents, siis juhtub üks kahest – sa kas marsidki kiirelt oma kava läbi ja tekib stress, et ei jõua süveneda/toituda/olukorda nautida või siis alternatiivsel juhul tekib stress sellest, et ei suuda kõiki kavapunkte läbida ja midagi jääb nägemata.
Mida aeg edasi ja mida rohkem reisikilomeetreid jalgade alt läbi oli käinud, seda selgemaks sai see, et reisikava on selline üldhariv raamistik, kust võib siis leida soovitusi. Jah, alati on mingid asjad, mida tahad kindlasti näha, kuid kõike ei saa kunagi. Sest elu näitab, et üsna olulise aja päevast võtavad ära: transport ühest paigast teise (ummikud, parkimiskoha otsimine, bussi/rongi ootamine jne), hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, niisama kusagil pargipingil tšillimine, mõne kavavälise põneva paiga avastamine ja sellega tutvumine, šoppamine, jala sirutamine, parema foto saamiseks koha otsimine, mõne põneva linnu/looma pildistamine, rannas lebotamine/ujumine jne. Olulisemaks saab protsess ise ja selle nautimine.
Nii ka täna – täitsa tore võib olla ka see kui pool päeva niisama laiaks lüüa (rohkem ei kannata, tahaks ikka midagi teha). Mõnus hommikusöök, nõude pesemine, reisikraami sorteerimine, reisikirja kirjutamine. Enne kui arugi saime, oli kell juba paar tundi üle keskpäeva. Kuna päris telekat vaadates ei viitsinud ka päeva õhtusse veeretada, siis otsustasime ringi sõita. Vihma küll sadas, aga mis siis. Ega me siis suhkrust pole ning autol on ka katus peal. Tõsi – vaated polnud nii maalilised kui eelmisel päeval, kuid ringi sõitmine oli ikka parem kui toas istumine.
Krki linn
Esimene peatuspunkt oli Vrbniku linnake Krki saare idakaldal, kõrgel kaljurüngal (kas ei kõla need nimed mitte hästi?). Vrbnikusse jõudes läks vihmasadu nii tihedaks, et ei tekkinud sellist mõtetki, et läheks välja ja vaataks veidi ringi. Vett lausa kallas alla. No selge siis, naapalju siis Vrbnikust. Järgmine peatus oli saarega sama nime kandev Krki linn, saare tinglik pealinn. Kuna sadu ei tahtnud järgi anda, siis otsustasime, et veedame veits aega mõnes kaubakeskuses. Kerge mõelda, raske teha. Ega see 6000 elanikuga linnake nii suur ka polnud, et seal metsikult suuri šoppamispühamuid oleks leidunud. Ühe lõpuks leidsime – oli teine selline aleviku kaubamaja moodi – all toidupood, üleval paar riidekauplust ja apteek. Ketse osta ei soovinud ning ka kitlid jäid meist sinna rippuma, vaid toidupoest haakisime endale üht-teist korvi. Kuna päev oli pime, otsustasime seda šampusega eredamaks muuta. Aga seda õhtupoole.
Parklast välja sõites tekkis järsku uitmõte, et läheks õige spasse. Miks mitte. Kuid ka see plaan põrmustus, kuna selgus, et sealsete spade pooled atraktsioonid (sh basseinid) asusid välitingimustes. Ning niisama protseduuride võtmine 50%-le reisiseltskonna liikmetele huvi ei pakkunud. Ja puhas mõtegi sellest, et peaks ujukate väel praegu kuhugi välibasseini ronima, tekitas paanilist õudu. No väljas oli lihtsalt nii jahe.
Kõik oli ühtlaselt hall
Tagasi Baška poole sõites jäi meile juhuslikult ette üks põnev teeots. Nägime kohe linna külje all silti, mis näitas mäetipu suunas ja kus peal oli kirjas, et seal asub kotkaste reservaat. Sellised märgid töötavad loodushuviliste piltnike peal nagu palderjan kasside puhul – silmad lähevad pahupidi ja suunurka tekib vaht. No peaaegu nii. Aga juba tee sinna oli põnev. Kitsuke (1 auto laiune) teeriba, mis ronis lähedal asuva mäetipu suunas. Ühel pool autot oli statsionaarselt kivisein ja teisel pool mitu meetrit tühjus – eksimistolerants oli null. Tee kitsust ilmestas ka see, et paaris serpentiinikurvis auto ühe korraga välja ei keeranud. Tuli tagurdada ja siis edasi sõita. Tee lõppes ühe surnuaia parklas, iseenesest oleks saanud mööda kruusast rada veelgi edasi sõita, kuid seal tuli füüsiline piir ette – meie auto lihtsalt ei oleks järgmist kurvi suutnud läbida (ei oleks kuidagi välja keeranud). Võib-olla Daewoo Tico oleks sealt edasi läinud, kuid sellel masinal oleks ilmselt jällegi võimsusest puudu tulnud, sest kallak oli üsna järsk.
Sama koht, mõni aeg hiljem
Hoolimata hallist ilmast ning asjaolust, et kotkastest polnud siin haisugi, olid vaated sellelt kõrgelt kaljuveerelt vinged. Vähemalt sama vinged kui see tuul, mis seal puhus. Ümberringi paistsid tinahall Aadria meri ning kivised saared, taamal manner oma pilvedesse mattunud mäeahelikuga ning teisel pool, all orus, Baška linn. Mõtlesime endamisi, et kui nüüd homme klaariks lööks, siis tuleme siia tagasi, sest ilusa ilmaga kannataks siin ka veidike matkata. Plaanid peetud, sõitsime alla tagasi ja padavai meie majutuskohta.
Lummavad vaated Aadria merele ja Horvaatia rannikule
See, mis järgmise tunni jooksul toimus, seda ei oska kuidagi isegi sõnadesse panna. Kuna väljas oli pime ja toas tuli põles, siis hoidsime kardinad ees, et igasugused kiibitsejad väljast kaeda ei saaks. Tegime endale ühe kiire snäki ning siis väikese uinaku ning kui pärast seda välja vaatasin, pidin peaaegu pikali kukkuma. Tunniga oli hallus väljast kadunud, taevas oli sinine (mõnede üksikute pilvedega) ja päike paistis. Kontrollisin üle – enda teada midagi hallutsinogeenset ei söönud. Ja isegi kui see kõik oli minu rikkis mõistuse vili, siis õnneks oli psühhoos täielik (st kõik meeled olid sellele allunud), sest rõdule astudes tundus, et ka temperatuur oli tõusnud oluliselt. No selge siis! Seda ei pidanud mitu korda ütlema – võtsime rannakraami ning ruttasime vee äärde. Oli küll tuuline (ning taamal paistis ka pilvi), kuid siiski soe ning vesi loomulikult polnud ka selle poole päevaga külmemaks muutunud.
Kivised saared
Ujuma läksin taas ainult mina ning taas ujusin sinna ujumisplatvormi juurde. Seal ootasid mind ees meie Poola imbetsillidest majanaabrid (palun mitte teha järeldusi, nagu meil oleks midagi poolakate vastu – lihtsalt need konkreetsed kodanikud olid sellised puudulikud), kes loomulikult tegelesid oma põhitegevusega – lausjoominguga. Paar tükki nendest oli silmnähtavalt purjus, huvitav kuidas nad elusalt kaldale jõuavad? Oma ebameeldiva oleku korvasid nad muuhulgas kõva poolakeelse laulujoruga. Ei, joru kõlab kuidagi vaikselt (et keegi jorutab kusagil nurgas) – nad ikka laulsid kõvasti ja valesti ning mingeid sõnu lausa röökisid. Nende huilgamist oli isegi siis veel kuulda, kui kaldale tagasi jõudsin.
Nagu mõni tund varem sai mõeldud (et kui selgemaks läheb, siis tuleme tagasi), sõitsime taas sinna Baška külje all (tegelikult küll ülal) asuvasse kotkareservaati. Nonii, nüüd oli hoopis teine tera! Vaated lahele ja mandrile olid palju vingemad. Taamal eemalduvad pilved lõid veel eriti laheda fooni. Ning mere värvus mängis sõltuvalt sellest, et kuhu poole vaatasid. Mandri pool oli tumedam, päikese käes heledam ning kui päike korra pilve taha läks, muutus vesi tinahalliks. Tõeline värvide mäng käis seal, iga minut olukord muutus. Piltnikule muidugi selline seis sobis väga, mistõttu fotoka katik klõbises pidevalt.
Kalmistu
Kui tundus, et kõik asendid ja vaatenurgad on läbi pildistatud, siis hakkasime nägema ka muud kui Baška lahe vaateid. Selja taga asus meil üks vana kalmistu ning öeldakse, et surnuaed räägib päris palju riigi ja kultuuri kohta. Nagu pildilt näha, kasutab see kalmistu ohtralt betooni ja kive – kes on ehitanud suured mausoleumid, kes lihtsalt oma lähedaste hauaplatsi ära betoneerinud. Mida see siis inimeste ja kultuuri kohta räägib? Eks see peamiselt viitab katoliku usundile, kus sellised võimsad nekropolid moes on. Teisalt viitab see aga minu arust ka lihtsalt sellele, et siinne pinnas ei soosi teistsuguseid hauaplatse. Kivisse sa ikka ei raiu 2-3 meetri sügavust eendit, lihtsam on ehitada hoopis kalmuküngas.
"...manner, mis ägas raske pilvekoorma all..."
Aga aitab sellest morbiidsest mõtisklusest. Ega me seal surnuaial kaua ringi ei tuuseldanud, võtsime hoopis kätte ja hakkasime piki mägiteed edasi jalutama. Meil mõttes ikkagi vasardas see, et siin kusagil on kotkaste reservaat ja äkki… Vaimusilmas kujutasime ette kuidas lõpuks jõuame mingile lagendikule, mis asub mäe tipus, mere kaldal ja kus kasvavad suured põlispuud. Seal põlispuude alumistel okstel istuvad erinevad kotkad. Mitte liiga lähestikku, et ikka ainult 1 kotkas ühte kaadrisse mahuks. Fooniks mahe õhtuvalgus, taustal siis meri ja mäed. Siis võib-olla veel mõned pildiseeriad „Mina ja kotkas oksal“, „Kotkas õlal“, „Kotkaga maletamas“ jne.  
Põhimõtteliselt kõik läkski nii – jõudsime mäe tippu, seal oli väike lagendik, oli ka põlispuid, vaated merele ja mägedele olid lummavad, fooniks mahe õhtuvalgus – ainult kotkaid ei näinud. Tegelikult ei näinud üldse linde ja loomi, kui nüüd paar kaasmatkajat välja arvata. Aga no missaärateed. Mingeid looduspilte tegime, neid näeb siin ja siin.
Kivine maa
Silmaga nähtav matkarada lõppes ühel platool, mis kõrgus mere kaldal. Kogu ümbruskond oli justkui peo peal – selgelt paistis kätte manner, mis ägas raske pilvekoorma all, mere pool oli ilm ilusam. Krki saare lõunaosa on ikka tõeliselt mõnus ja maaliline paik, tore, et siia sai tuldud. Seda ilu nautlesime seal päris tükk aega, alla hakkasime kobima siis, kui päike loojuma hakkas. Linna jõudsime juba pimedas.
Kuigi eilne õhtusöök üle-tee-restoranis oli olnud oivaline, siis sellegipoolest otsustasime, et täna teeme ise süüa. Selleks oli meil liha ja muud materjalid olemas ning tulemus tuli suurepärane. Kõrvale jõime seda kohalikku vahuveini ja pärast esimest sõõmu tundsime (piltlikult), kuidas rehavars taas otsaette lajatas. Ikka seesama reha – no ei leia sellist head veini siit. Isegi mullide lisamine ei ole suutnud maitset parandada, endiselt selline väga toores, robustne ja lame mekk oli man’. No kohe üldse ei õnnestu see veinitegu Balkanil. Või siis variant 2 – kohalikel on veinide osas absoluutselt teine maitse kui muul maailmal. Ei sellel õhtul ega ka hiljem ei ole me suutnud seda tuvastada, et kumb variant õige on. Pigem arvaks, et kaldub sinna esimesse – et lihtsalt ei õnnestu. Aga no ära me selle pudeli lahendasime ning kuna järgmisel päeval pea ei valutanud, siis kõige hullem peet see ka polnud.

Kommentaare ei ole: