18.09 - HR - Pula, Krki saar

Hommikul väga kaua ei maganud, samas väga vara ka ei tõusnud. Oli pühapäev. Siis kui protseduurid tehtud, läksime allkorrusele jälle oma moosilaksu nõutama. Ja ei tulnud pettuda – kõik moosid (džemmid, marmelaadid, povidlod, konfitüürid kui soovite) olid reas ning ole ainult mees ja võta. Naine võis ka olla tegelikult. Ehk siis moodsat, tolerantset ja diskrimineerimisvaba suhtumist silmas pidades – ole ainult isik ja võta. Ning isikud võtsid. Ega seda tihti ei juhtu, et hommikusöögis domineerib moos. Kuna oli Porečist lahkumispäev, siis toidu kõrvale sai uuritud, et kas kaardiga ka maksta saab – ei saanud. Kuigi algul leppisime kokku eurodes maksmise, siis eelneval päeval otsustasime enamuse oma eurodest kunadeks ümber vahetada (sest kurss oli hea) ning nüüd ei tahtnud sularahavaru ära kulutada. Igal võimalikul korral tasusime küll kaardiga, kuid teatav hulk paberraha tasub ka ikka taskus hoida.

Tegelikult me teadsime vastust sellele kaardimakseküsimusele ja seetõttu tuli minna pärast toitumist pangaautomaati otsima. GPS oli üle pika aja kasutu ning kaart vananenud, sest kõik kesklinna tänavad, kuhu suunati, olid ühesuunalised või üldse autodele suletud. Korra isegi nägin ATM-i, kuid seal polnud jälle kuhugi autot jätta. Nii andsin lõpuks alla ja valisin GPS-i otsingust ühe äärelinna Erste panga automaadi, mis asus kujundlikult ühe Säästumarketi-tüüpi poe tagahoovis. Automaadi kõrval oli poe laadimisestakaad ning suured prügitünnid erineva saasta jaoks. Aga sellele vaatamata sai masinast pärisraha ning sellest tasusime Marmelaadikuningannale kokku 400 kunat kahe päeva eest (see on siis 54€).

Pula keskväljak

Maksud makstud, jätsime Porečiga hüvasti ning panime Pula poole ajama. Ei, see pole mingi pulajutt – Istria poolsaare edelanurgas asub linn nimega Pula. Nali naljaks, hoopis tõsisem oli see, et reisiseltskonna naispoolel oli kehv olla. Vist oli palavik, aga päris kindlasti oli köha – isekeskis mõtlesime, et süüdlaseks võis olla auto kliimaseade, mis hoidis temperatuuri seal 22 kraadi juures. Ehk siis kui kolmekümnekraadisest kuumusest autosse istuda, said alati sahmaka jäist õhku krae vahele. Ning kui niimoodi pidevalt külmutada-kuumutada-külmutada, võib tervis järgi anda küll. Õnneks Pulasse kohale jõudes oli olukord selline, et kannatas linna peale minna.

Massina saime parkida kohe vanalinna serva ning vedas ka sellega, et kuna oli pühapäev, siis oli parkimine tasuta. Pula vanalinn oli taas üks paras kompvek – näpuotsaga rooma aega, lusikaga Itaalia keskaega ning kulbiga Austria-Ungari Keisririigi hõngu. Eks selliseid paksu ajalookihiga linnu oli tegelikult terve see Istria poolsaar (ning laiemalt võttes Aadria mere rannik) täis, seega see oli täiesti subjektiivne valik, miks me tulime just Porečisse ja Pulasse, aga jätsime vahele Rovinji, Umagi, Novigradi ja Vrsari. Pula puhul võlusid meid just Rooma Impeeriumi perioodist säilinud ehitised – nagu nt templid ja amfiteater, aga kõigest järgemööda.

Enne veidi ka minevikust, et kõik see nähtav/loetav mingisse konteksti panna. Illüürlaste (see oli rahvas, kes elas Balkanil enne slaavlasi) ajal oli Pula lihtsalt üks paik lähedal asuva keskuse Nesactiumi külje all. Kuid siis ühel päeval hakkas toimuma areng, sest Pula asukoht oli parem – arenesid kaubateed ning ka sõjalises mõttes asus linn strateegilisemas paigas. Tänu sellele arenes ka majandus kogu piirkonnas – põllumajandus, viinamarjakasvatus, oliivikasvatus, kalandus, mis omakorda arendas savinõude tööstus veini, oliiviõli ja kalade transpordiks. Koos bisnessiga tuli ka raha ja rahvas ning see tekitas vajaduse majade ja muude ehitiste järele, mis omakorda arendas ehituskultuuri ning tekitas lõpuks linna objekte, mida meiesugused käivad vaatamas.

Asi on detailides...

Kui Rooma leegionid Nesactiumist kivi kivi peale ka ei jätnud, sai Pulast regiooni tähtsaim linn, ainuvalitseja. Sellel ajal (1.-3.sajand) ehitatigi need peamised maamärgid, mis tänase Pula juures eriliselt võluvad. Tollal kasutati ära kõik moodsad teadmised linnaehitusest – Pulal oli oma veevärk ja kanalisatsioonisüsteem, Foorum (mis oli administratiivne, religioosne ja ärikeskus), kapitoolium (templitega), 2 teatrit, triumfikaar, suur surnuaed ning hulgaliselt rikkalikult kaunistatud majasid. Linn oli müüriga ümbritsetud ning sellel oli 10 väravat, mis küll kahjuks 19.sajandi algul suuresti hävinesid.

11.-l sajandil (pärast seda kui Istria poolsaar oli sajandeid olnud pidev sõjatanner) otsustas Pula linn hakata alluma Veneetsia Vabariigile, tasudes selle eest nii rahas kui kaubas kui inimestes. See siiski igavest õndsust ei toonud, sest mõned sajandid hiljem vallutati linn kordamööda Pisa, Genova, Horvaatia-Ungari ja Habsburgide armeede poolt, lisaks rüüstasid piirkonda katk, rõuged, tüüfus ja malaaria. Selle tulemusel hääbus Pula tasapisi olematuks, kuid päris ära siiski õnneks ei kadunud. Asukoht on paigal lihtsalt nii hea. Ning nagu ka kinnisvaragurud räägivad on kinnisvara jaoks 3 kõige tähtsamat asja asukoht, asukoht ja asukoht.

Uus tõus tuli 19.sajandi keskel kui Austria-Ungari kõrged pead nägid, et „Kurat, on jah ikka päris vinge koha peal see Pula.“ Linna ehitati suur sadam ja laevatehas ning 50 aastaga kasvas elanike arv 1100 pealt 40 000 peale. Heh, päris hull lugu kui niiviisi mõelda. Eesti konteksti üle tuues – Suure-Jaani või Abja-Paluoja suurusest asulast (mis muide mõlemad on linnad!) sai Pärnu suurune linn.

Koos raudtee ja sadama loomisega sai Pulast piirkonna olulisim sadam, tõrjudes Trieste ja Rijeka linnad tagaplaanile. Saksa-Itaalia mõjud kestsid kuni Teise Maailmasõja lõpuni, mil (sarnaselt Porečile) itaallased massiliselt lahkusid linnast ja asemele tulid horvaadid. Täna on Pula selline paraja suurusega (ca 60tuh inimest) ja rahuliku atmosfääriga paik. Võib-olla see viimane tulenes pühapäevast, kuid selline mulje meile igatahes jäi.

Tillitamismuuseum

Meie alustasime oma jalutuskäiku keskplatsilt – kohast, kus vanasti asus Foorum. Sellest ajast oli paar hoonet ka säilinud ning ühte neist oli tehtud (võib olla maailmas ainulaadne) tillist tõmbamise muuseum. Ning mis veelgi uskumatum - see töötab ka naiste peal! Idee ja äriplaani ülesehitus on üsna loogiline. Asus see tillitamismuuseum ühes vana-Rooma sammastega templis (Augustuse templis), millest ka pilt. Kuidas siis tillitamine käis? Turist vaatab, et „ohoo, lahe maja ning sisse lastakse kah!“ Väga tihti ju ei satu rooma-aegsetesse templitesse, eriti kui Eestis elad. Ukse peal on mees, kes ütleb, et pilet on 10 kunat (veidi üle 1€), seega pole kallis. Oluline on siinjuures see, et see mees on ukse peal, niisama üle ukse vaatamine on rangelt keelatud ning mees seda ka jälgib, et keegi seda ei teeks. Miks ei lubata üle ukse vaadata, selgus pärast piletiraha maksmist ja hoonesse sisseastumist. Sees on lihtsalt neli seina ja mõned kivist bareljeefid ning kujud imetlemiseks, üsna olulise osa moodustab ka Hiinas valmistatud suveniiride lett. Ehk siis 10 kuna eest saad vaadata templi seinu ja katust seestpoolt. Päris efektne turistilõks, kas pole? 10 kunat võib lausa korra elus maksta selle eest, et sind nii efektselt lolliks tehakse.

Pula Arena

Pärast sellist meeldejäävat kogemust sai niisama linnas ringi jalutatud, ärisid külastatud ning jäätist söödud. Haige inimene nimelt arvas, et jäätis aitab kurguvalu vastu. Kuna mõnikord on vastuväiteid ja -argumente ühe korraga niipalju, et mõistus kiilub kinni ja suu jääb vakka, siis olidki jäätised ostetud enne kui mul midagi tarka suust välja tuli. Niiviisi pisitasa lonkides ja kõigest väest kuumarabandust vältides jõudsime peagi Pula suurima vaatamisväärsuse – amfiteater Arena – juurde. Kuigi olime täna korra juba reha otsa astunud, otsustasime siiski ka siin piletiraha maksta ja sisse minna. No ja kui ongi niisama seinad – vähemalt pindala, kus jalutada saab, on kümneid kordi suurem.

Pula Arena

Pula Arena on üks silmapaistvamaid roomaaegseid amfiteatreid maailmas. Ta ei ole küll nii suur kui Rooma Colosseum, kuid ta on üsna hästi säilinud – väidetavalt on see ainus amfiteater maailmas, millel on alles kõik 4 küljetorni. Ehitati see Kristuse sünni paiku ning tarkade raamatute andmetel on see maailma kuue suurima amfiteatri hulgas. Selline sõnastus viitab ilmsesti sellele, et Pula Arena on suuruselt kuues. Sama hästi võiks ju öelda, et Eesti on maailma 153 suurima riigi seas – kõik ju saavad aru, et me esikümnes ei ole vaid olemegi 153.-l kohal.

Kuna see vabaõhuteater on ehitatud kallakule, siis merepoolne osa on kolmekorruseline ja vastaskülg vaid kahene. Maksimumkõrgus on 30 meetrit ja esimesel kahel korrusel on 72 kaart. Kunagi mahutas see kokku 23 000 pealtvaatajat (Lilleküla staadion mahutab näiteks alla 10 000 pealtvaataja). Nagu tavaks, siis amfiteatri all olid omad käigud ja ruumid, kus hoiti loomi ning kust võitlejad ja esinejad areenile astusid. Istekohtade all asusid aga poed ja söögikohad, seega tegemist oli korraliku meelelahutuskeskusega. Eelpool mainitud neljas tornis aga olid lõhnastatud vee tsisternid, mida kasutati publikumi pritsimiseks kuumade ilmade korral (Lillekülas vist seda ei ole). Päikese ja vihma vastu kasutati ka suuri purjesid, millega kogu Arena vajadusel kaeti. Kuigi täna oleks just paras neid tehnoloogiaid kasutada, siis seda siiski poldud tehtud.

Õlipress Arena keldris

7 sajandit käis seal kõva andmine – surmamõistetute omavahelised võitlused, metsloomade omavahelised võitlused, metsloomade ja surmamõistete võitlused, gladiaatorite võitlused. Siis keelati aga sellised asjad ära ja kuni keskajani ei toimunud Arenal väga midagi ning linnarahvas hakkas vaikselt sealt oma tarbeks kive urgitsema. Õnneks see keelati peagi ära ja seal hakati hoopis pidama laatu ja rüütlite turniire. Siiski aastal 1709 võeti siit matti Pula katedraali ehitamiseks, kuid see oli ka viimane kord kui seda paika rüüstati.

Viimase paarisaja aasta jooksul on seda aga hoopistükkis kõvasti taastatud ning alates 1932.-st aastast on seal tehtud teatrit, korraldatud sõjaväelisi tseremooniaid, peetud kontserte jne – tänapäeval mahub Arenale vaatajateks kuni 5000 inimest. Esinejaid on olnud seinast seina – Stingist, Sealist ja Jamiroquaist kuni Pavarotti ja Bocellini.

Vaated Arena "akendest"

Kuigi parasjagu seal keegi ei esinenud, siis vaatamist oli küll. Nagu mainitud asub Arena merekaldal, seega võlvkaarte all paistis kätte asuursinine meri ja neid ääristavad männipuud. Ning kui päike tõepoolest hakkab liiga tegema (nagu meiega juhtus), siis on võimalik minna allkorrusele, kus lõvipuuride ja gladiaatorite kongide asemel on praegusel aal hoopis muuseum. Lisaks amfiteatriga seotud muististele, oli seal pikalt ja laialt kirjeldatud ka õlitootmist, mis kunagi linnale suurt profiiti andis. Pildi peal on ka näha üks iidne õlipress – oliivid sinna suurde kasti ja siis muudkui litsud selle hoovaga ning oliiviõli muudkui voolab.

"...sissepääs ei olnud eriti sõbralik..."

Nüüd kui olime peamised vaatamisväärsused ära vaadanud ja vanalinna risti-põiki läbi käinud, hakkasid kepsud all väsima ning üha rohkem limpsas meeli pidi mõte, et tore oleks autos istuda ja edasi sõita. Enne veel kui meie unistus täitus, võtsime ette ühe ebainimliku pingutuse ning ronisime linna keskuse lähedal asuva mäe otsa, kus asus viisnurga kujuline vana fort. See ehitati veneetslaste poolt vana roomaaegse kapitooliumi kohale. See oli ka kogu info, mida me jaksasime tolle paiga kohta välja uurida, väsimus muudkui süvenes ja kuna ka sissepääs ei olnud eriti sõbralik (heatahtlike külastajate suunas oli sihitud suur hulk kahureid), siis panime sealt padavai minema (tänavatel hoolsalt varjulist poolt otsides) ja olimegi peagi auto juures tagasi. Ohh – jahedus, istumine, mmm… Ei hoolinud sellest, et äkki see konditsioneer teeb tervisele (veelgi) liiga. Liiga mõnus oli.

Lõunasöögi hankimiseks sõitsime kesklinnast veidi eemale, suurde kaubakeskusesse. Seal asus selline Lido-tüüpi söökla, kus suhteliselt mõistliku raha eest sai väga palju head süüa. Loosi läksid guljašš kartulipudruga + salat + joogid. Salati hulgas olid erilisteks hittideks marineeritud köögiviljad – paprikad, kurgid, mais jne.

"Eemalt näidati meile ka Rijeka linna..."

Lobi kõhus, alustasime üht pikemat sõitu – Istria poolsaarelt ära, tegelikult üldse mandrilt ära – sihtkohaks oli Krki saar. Kuigi täishäälikuid on nimes vähe, on see paik siiski kõlavalt kaunis. Aga sinna jõudmine võttis omajagu aega. Kuigi sõitsime kiirteid pidi. See muide ei tähendanud seda, et tee oleks olnud igav, pigem vastupidi – võimsad mäekurud, tunnelid, viaduktid kõrgetel kaljudel Aadria mere rannikul, sillerdav vesi. Eemalt näidati meile ka Rijeka linna ning peagi pärast seda leidsime end ühelt vingeimalt teesillalt, kus kunagi oleme sõitnud. Kujutage ette üht suurt spiraali, mis kalju servalt keerutab alla mere äärde – just selline see teekond oli, et jõuda lõpuks sillani, mis viis Krki nimelisel saarele. Sillamaks oli 30 kunat ning pärast selle tasumist leidsimegi end saare kiviselt pinnalt.

Krk on Aadria mere suurim saar (kuid siiski poole väiksem kui Hiiumaa) ja väga popp turismisihtkoht. Muuhulgas läbistab teda 45-s paralleel, mis tähendab seda, et ta on täpselt põhjapooluse ja ekvaatori vahel. Kuna meie liikusime veidi vastuvoolu (st jõudsime saarele pühapäeva õhtul ja off-seasonil), siis väga palju saare sisemuse poole minevat liiklust ei olnud. Samas neid kitsaid ja kurvilisi teid arvestades ning vastutuleva liikluse hulga järgi otsustades, võivad tipphooajal olla siin lausa liiklusummikud. Põhimagistraale on siin ju sisuliselt üks (mis liigub põhja-lõuna suunas), seega ei ole nii, et põikad kusagilt ringi.

Meie soovisime jõuda saare kõige lõunapoolsemasse tippu, Baška linna. Tagantjärele vaadates võib öelda, et see oli hea plaan, sest Baška osutus väga mõnusa atmosfääriga, vaikseks ja rahulikuks suvituslinnaks (kui säärasest asjast muidugi lugu pead). Esmalt sai autoga paar tiiru linnale peale tehtud, et sotti saada mis kus asub ning siis läks öömaja otsimiseks. Kuna oli madalhooaeg, siis eeldasime, et see pole probleem. Võtsime käsile esimese rannaäärse tänava, kus vist igal majal oli silt Sobe/Apartments (st renditi massiliselt tube välja). Valisime isegi maju, et kuhu võiks ööbima jääda.

Peagi lasime esimese villa ukse taga kella ja selle peale ilmus välja üks vanamutt. Küsisime saksa keeles, et kas vabu tube on, mille peale mammi vaatas meid vaikides pool minutit (seal kullipilgu all seistes tundus nagu ta oleks mitu tundi meid passinud). Selle kalkuleerimise tulemusel tuli tema suust vaid üks sõna: „Nein!“ ja uks sulgus. Ahah. :P Vaatasime teineteisele otsa ning oma arust me ei paistnud just maanteeröövlite või asotsiaalide moodi välja. Aga no kui nein, siis nein. Võtsime ette järgmise maja.

Meie öömaja Baškas

Teises majas oli veidi lahkem vastuvõtt ning küsiti, et kui pikaks tuba vajame. Kui vastasime, et üheks ööks, siis öeldi ka seal meile ära – otsitakse veidi pikemalt ööbijaid. Ilmselt ei viitsita iga päev tube koristada. Seal oli hind ka pisut kallim kui ootasime – 50€/öö (mujal Euroopas oleks see olnud odav, aga siin oli antud summa pigem üle keskmise). Kolmandas kohas näkkas. Suurt tuba + köök + rõdu = 300 kunat öö (ca 40€). Meri oli 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja suur restoran otse üle tee. Väga lahe koht. Positiivne oli ka see, et auto sai parkida katuse alla, mitte ei pidanud jätma tänava äärde nagu enamuste teiste majade puhul.

Mõned minutid hiljem rannast meid leida võiski. Päev hakkas otsa saama, mistõttu veel vaid loetud hetked sai rannamõnusid nautida. Vesi oli mõnus, kuid sellegipoolest käisin üksi ujumas, sest naispoolel oli endiselt haiguseuss sees.

"Mõnekümne meetri kaugusel asus platvorm..."

Mõnekümne meetri kaugusel rannast asus meres suur platvorm, kus siis nii kohalikud kui ka turistid käisid õlle libistamas. Vähemalt selline mulje jäi küll kui sinna jõudsin. Enamus rahvast paistis seal auru all olevat, vaid mõned üksikud tegid seda, mida mina sinna läksin tegema – vettehüppeid. Merepinnast 3-4 meetri kõrgusel asuvalt kõrgendilt sai päris korraliku õhulennu. Ja sulpsatuse. Seda harjutust sai korratud päris mitu korda.

Kaldale tagasi jõudes hakkas päike vaikselt loojuma. Värvides mere ja ümbritsevad mäed mõnusalt mahedatesse toonidesse. Õhk oli soe ja puhus vaikne briis, oleks see küljealune vaid veidi mugavam olnud. Kiviklibul külitamine ei olnud kõige mugavam. Samas merepõhi (ca 3 meetri kaugusel kaldapiirist) oli kummalisel kombel liivane. Parem oleks olnud kui oleks olnud vastupidi. Peagi oligi leotamine nii ebamugav, et tuli jalad selga võtta ning midagi muud teha. Jalutasime piki rannapromenaadi ja veendusime, et nn turistipoodides müüakse ikka jubedat kaupa. Plastmass ja odavad kangad materjaliks, mõttetud stampsuveniirid (pastakad/õllekannud/välgumihklid jms sõnaga „Croatia“) ja uskumatult kehva kvaliteediga rõivad (nt särgid „I ♥ Krk“) aga kaubaks. Pakun, et kõik on Hiina Rahvavabariigi töörahva toodang. Huvitav, kes neid ostab?

Vaated Baška lahele

Mida aga ei müüdud, oli toit. Mõtlesime algul, et kasutame oma apartemendi köögivõimalusi ära, kuid kuna oli pühapäeva õhtu, siis eranditult kõik toidukauplused olid suletud ja sinna see mõte jäi. Ei saanud ise süüa teha. Mis siis ikka - kus häda kõige suurem, seal kemps kõige lähem. Meie „kemps“, nagu mainitud, oli majutuskohast üle tee – seal asus nimelt selline vabaõhu restoran/pubi/õllesaal nimega „Saloon“. Ning paremat valikult oleks vist väga raske teha, sealt saime lisaks täis kõhule ikka tõelise elamuse.

Esiteks võttis meid vastu selline kahe Mati Nuude suurune härra, kes juhatas lahkelt lauda, tõi menüüd ja võttis tellimuse. Oli aru saada, et ta oli selle koha peremees, sest ta tegi sedasama kõikide klientidega – tellimuse tassisid kohale samas teenindajad. Lisaks sellele, et ta oli peremees, oli ta ka selle koha hing. Kui juba korra Mati Nuudet sai mainitud, siis oleks kohane selle võrdlusega ka jätkata - ta nimelt laulis kõva häälega kaasa kõlaritest kõlavaid lugusid, mis olid täpselt nagu Nuude laulud (osad olidki Nuude laulud), kuid horvaadi keeles. Ning väga hästi laulis kaasa.

Teiseks tõi ta meile peagi tervitusnapsu, mis, nagu pärast selgus, polnudki tervitusnaps. Meesterahvastele pits slivovici, naistele pits meelikööriga, kõik restorani kulul. Kui sul oli jultumust öelda „ei“, siis vupsas taskust välja pulgakomm, mis tegi sind kiirelt ülejäänud külastajate seas kuulsaks. Aga miks see ei olnud tervitusnaps? Sellepärast, et seda pakuti veel teine kord ja ka korda kolmandat. Peremees muudkui taarus kandikuga ringi ja pakkus napsi. Eks vahest võttis ise kah ning lauluhääl muudkui valjenes…

Tegelikult toodi muidugi meile süüa kah. Õllekõrvast. Mulle oli Hawaii pizza XL (50kn) ja kaasale kalkunipraad (75kn). No ja selle raha eest toodi niipalju toitu, et Somaalias saaks külatäis inimesi sellest 2 nädalat söönuks. Näiteks minu pizza mahutamiseks oli võetud kõige suurem pizzataldrik, mida näinud olin ning pizza ulatus sellest selgelt üle ääre. Kaasa praad oli suurel praetaldrikul ja samuti äärest ääreni toitu täis, suur kuhi ka veel peal. Ikka tõelised hiigelportsjonid. Ja see tähendas, et kõike ära süüa me ei jaksanud. Inimmagu ei ole nii suur, et üht „Salooni“ portsjonit suudaks vastu võtta.

Enne kui leppisime sellega, et rohkem ei mahu, tegi peremees oma kundedele veel ühe žesti. Nimelt said kõik restoranis olevad naised temalt ühe roosi. Lihtsalt niisama. Lääne-Euroopa ja Skandinaavia naisõiguslased ning meie zoovolinik kindlasti praegu kriiskavad õudusest sellise seksistliku käitumise peale, aga see toimis! Kõigi nende komponentide – karismaatiline peremees, tasuta napsud, suured ja maitsvad toidud, lill naistele – koosmõju tähendas seda, et koht oli pidevalt puupüsti täis. Siit ka väike mõttetera meie pubipidajatele. Tehke ka midagi teistmoodi! Lisage sellist isiklikku, meeldejäävat touchi. Võib-olla laulmine ja lille kinkimine meie kinnisemate inimeste jaoks on liigne privaatsuse rikkumine, kuid tasuta napsist ei ütle vast keegi ära. See ei pea olema ju mingi Hennessy XO, piisab lihtsast kuid isikupärasest joogist. Ja ma usun, et sõna levib…

Vaarusime siis lõpuks sealt väga hea tuju ja ebanormaalselt täis kõhuga kodu, mis õnneks asus üle tee. Küll aga tuli ronida teisele korrale, mis valmistas sellel hetkel väikest raskust. Sel õhtul saime ka teada, et meie naabriks on 6 lollakat Poola noormeest. Neid nägime ka eelnevalt rannas, olid vist mingi jalkaklubi andunud fännid (see ütleb paljutki). Nad jõid juba rannas (olles kõva auru all) ja jooming jätkus ka õhtul, allkorrusel. Sellest väga aru ei saanud, et mida nad kurat seal veel tegid. Hääle järgi võis arvata seda, et nad hüppasid vooditel, saagisid midagi, keevitasid midagi, tantsisid, laulsid jne. Õnneks see magamist ei seganud, nii suur see lärm ei olnud, kuid kummaline mulje jäi neist küll. Miks peaksid 6 noormeest sõitma Poolast Horvaatiasse ja ennast tuppa sulgudes kuulikindlaks jooma? Võib-olla on sellel oma võlu, kuid meie tollest igatahes aru ei saanud. Selle vanainimeseliku sajatusega, et Poola noored on hukas, ka selle päeva lõpetame.