17.09 - HR - Poreč, Motovun

Poreči sadam ja vanalinn

Subota nagu kohalikud ütlevad. Ehk siis laupäev (nagu kohalikud ei ütle). Selline täitsa kodune laupäevane tunne tekkis – kodumajutus, hubane tuba, hiline ärkamine. Niipea kui aga akna eest kardinad tõmbasime, oli kodune tunne kui peoga pühitud – väljas oli ilus ilm, päike paistis. No see nüüd küll Eesti ei ole. Siiski ei tekitanud see ebatavaline olukord meis tülgastust, pigem vastupidi – süstis hoopis energiat juurde. Kujundlikult. Reaalselt sai energiat juurde allkorrusel pakutavast toidust. Kodumajutusele sobivalt pakuti külalistele muuhulgas kodutoitu, mis koosnes perenaise poolt valmistatud erinevatest marmelaadidest (loe: moosidest). Ning need polnud mitte niisama marmelaadid, oo ei! Meid võõrustati lausa kuninglikult, sest seina peal rippus uhke tahvel, kus oli kirjas, et perenaine oli 2009. aasta Marmelaadikuninganna. Keiserlik moosivalik oli lai – maasikas, kiivi, aprikoos, porgand, viigimari jpt. Parima mulje jätsid üllatuslikult porgandimarmelaad ja viigimarjamoos.

Kõht moosi täis, võtsime suuna vanalinnale. Tänavad olid veel üsna tühjad, kuigi kell näitas varast ennelõunatundi. 15 mintsaga olimegi päral. Sissejuhatuseks tiirutasime sadamas paikneval turul ja promenaadil, sest enne kui Horvaatia meile ennast avada saaks, oli meil vaja selle riigi rahatähti. Ega’s igal pool saa eurodega maksta nagu meil öömajaga juhtus. Leidsime päris mitu valuutavahetuspunkti, aga need olid sama usaldusväärsed kui odava šašlõki baar kasside varjupaiga kõrval. Samas saime nendest umbkaudse aimu kursside kohta. Linna keskväljaku lähedalt leidsime ka paar pangamaja ning ühel nendest oli parim kurss, mida siiani näinud olime – 1€ =7,49 kunat.

Roomaaegne maja Poreči vanalinnas

Kui nüüd arvate, et läksime lihtsalt panka sisse ja vahetasime raha ära, siis eksite. Panka minemine oli üks paras ettevõtmine. Lähed esiuksest sisse – oled fuajees. Seal on suured sildid, et mida kõike ei tohi sellest punktist edasi viia (põhitähelepanu oli nimekirjas relvadel ja lõhkeainetel). Siis läksid edasi – ükshaaval – turvakapslisse, millel olid mõlemal pool kuulikindlast klaasist uksed. Kui seljakott seljas oli, mahtus vaevu-vaevu sisse. Läksid sisse, uks seljataga sulgus ning alles pärast seda avanes uks pangasaali. Siis võtsid järjekorranumbri ning saidki lõpuks raha vahetama. Kui tehing tehtud, oli sama kadalipp ka välja minnes. Hoolimata rangetest turvareeglitest, oli teenindus väga meeldiv ja korrektne. Huvitav millest selline ettevaatlikkus ja põhjalikkus turvamisel?

Nagu Itaalia

Nonii, taskud sajaseid täis, olime valmis vastu võtma seda, mida Poreč meile peale tulikuuma päikese veel suudab pakkuda. Esmamulje oli igatahes väga hea – kaunis, keskaegse arhitektuuriga sadamalinn. Vanalinn paistis äärmiselt korras olevat ning puhas. Laiad mereäärsed promenaadid ja sadamas leiduvad purjekad, paadid, jahid paitasid silma. Kusjuures tuleb mainida, mööda rannikut lõunapoole sõites jäi meile pidevalt silma see, et igale võimalikule kaljunukile oli oma sadamake tehtud ja kõik need olid kaatreid ja jahte täis. Ok, siin oli kindlasti ka väljamaalaste laevukesi, kuid ega ka Horvaatia lipu all sõitvastest alustest puudust ei olnud. Vastupidiselt Eestile (kus sadamaid ja aluseid vähe), oli Horvaatia ilmselgelt mereriik. Ning rahval paistis olevat nii tahet kui võimalusi endale paate osta.

Kivised saared ja sinine meri

Aga Poreč siis. Või siis Parenzo, Parentium, Parenthos (itaalia, ladina ja kreeka versioonid). See Istria poolsaarel asuv linn on peaaegu 2000 aasta vanune. Mere poolt kaitseb linna väike saareke, mistõttu on see ideaalne paik sadamaks. Seda taipasid ka roomlased, kes siia oma väikese kindluse ehitasid. Imperaator Augustuse ajal sai Parentium endale linnaõigused. Linna teeb eriliseks see, et juba kolmandal sajandil oli siin arvestatav kristlik kogukond, kes oli omale ka pühakodasid ehitanud. Selleaegse suurima ja tähtsaima basiilika mosaiikpõrandad on siinse peamise vaatamisväärsuse – Euphrasiuse basiilika – tagaõues ka veel tänapäevalgi vaadeldavad ja üheks suureks tõmbenumbriks turistidele.

Euphrasiuse basiilika

Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist, käis Poreč käest kätte. Idagoodid, Bütsants ja Frangid olid järjepanu valitsejateks. 1267 otsustas linn saada Veneetsia Vabariigi osaks ning see tõi piirkonda ka jõukuse. 5 sajandit tehti veneetslastega koostööd ning vastutasuna kogutud rikkust jagus ka linnale endale – paleesid, väljakuid ja kirikuid kerkis kui seeni pärast mõõdukat vihma. Peale veneetslaste allajäämist tugevamatele jõududele, lang Poreč järjepanu Habsburgide, Napoleoni, illüürlaste ja siis uuesti Habsburgide võimu alla. Viimane oli süüdi ka selles, et Porečist sai populaarne suvituskoht Austria-Ungari aristokraatide hulgas. Jugoslaavia osaks saadi alles aastal 1947, mil itaallased linnast lahkusid ja asemele tulid erinevad rahvad Jugoslaavia aladelt. Selles mõttes on tegemist justkui uus-vana linnaga - hooned on vanad, aga inimesed suhteliselt uued.

Euphrasiuse basiilika kuulsad mosaiigid

Pärast rahavahetust kolasime algul niisama sihitult vanalinnas ja ühel hetkel seisime eneselegi ootamatult Euphrasiuse basiilika ukse ees. No kui me juba siin oleme…

Euphrasiuse basiilika on UNESCO Maailmapärandi hulka kuuluv pühakoda. Ning nagu selliste puhul ikka, on põhjuseks miski, mida mujal maailmas pole või on väga vähe. Antud kompleksi peetakse varase Bütsantsi arhitektuuri üheks parimaks näiteks terves Vahemere regioonis. Aga kui sa just ajaloolane ei ole, siis muidugi ei pruugi seda „varast Bütsantsi arhitektuuri“ niiviisi kohe ära tunda, isegi kui see sulle otse vastu silmnägemist lajatab. Nagu meiegagi juhtus. Läksime sisse – kirik nagu kirik ikka, ainult selle vahega, et kirikul oli siseõu ja kõrvalruumid st tänavalt ei astunud kohe palvesaali.

"...mõnusad vaated Poreči vanalinnale,..."

Sellesse asukohta ehitatud kõige esimene kirik  oli pühendatud Poreči (siis veel Parentiumi) pühakule Pühale Maurusele. Aasta siis oli kolmsada viiskümmend viis (+/-30 aastat). Aga sellest, mis tollest ajast veel alles on, sellest hiljem.

Tegime oma elu kergemaks ja võtsime esmalt ette kellatorni. Ning kui torn on juba olemas, siis me ei suuda ennast kunagi tagasi hoida ja lihtsalt peame sinna tippu ronima. Olgu see ehitis nii kipakas kui tahes ning astmed nii mädad kui tahes. Ning parem oleks kui saaks selle turnimise kiirelt ära tehtud, siis on pärastpoole lihtsam.

Kunagise Rooma mosaiigi koopia

Tjaa, päris uhked, pole midagi öelda. Kuigi kõige ehedam roomaaegse linna tunnetus tekib ikkagi Pompeiis – seal saad ikka majades sees käia ja nende mosaiikide peal ka osaliselt kooserdada. Siin oli kõik nööri taga (mitte et see mosaiigil tallumine mingi erilise tunde annaks). Selliste vaatamisväärsuste puhul tekivad mõnikord sellised ajatud mõtted – mis elu siis elati, kui see põrand loodi? Kes ja kuidas selle mosaiigi ehitas? Mis olid tema mõtted, oli see tema jaoks lihtsalt üks tööots? Kes kõik siin põrandal käinud on? jne.

Basiilikas asuv suur saal

Praegune basiilika on pühendatud Neitsi Maarjale ning on ehitatud 6.-l sajandil piiskop Euphrasiuse poolt (sellest ka siis nimi). Ehituseks kasutati ohtralt ka marmorit, mida veeti siia lausa Marmara mere kaldalt. Ehituses domineeris selgelt juba eelnevalt mainitud bütsantsi stiil. 1440.-l toimunud maavärina tõttu sai kiriku lõunakülg endale aga gooti stiilis aknad. Mitte maavärin ei muutnud ehituse stiili vaid ülesehitus käis tollase moodu järgi.

Euphrasius-poiss oli vist olnud üsna edev piiskop, sest lisaks sellele, et kompleks nimetati tema järgi, esineb ta veel osadel freskodel ja mosaiikidel ja tema monogrammi on näha mitmel pool seintel. Kui ta elaks tänapäeval, siis tal oleks kindlasti ka oma ajaleht (nt „Euphrasiuse sõnumid“), oma televisioon ning loomulikult tviidiks ta netis värskemaid usuteateid. Aga ega ma paha pärast… Oli küll vaatamist väärt vaatamisväärsus. Näiteks kirikus sees asuvad mosaiigid Kristusest ja tema 12 apostlist arvatakse ühtedeks vingemateks bütsantsi mosaiikideks kogu maailmamuna peal. Ning altariosa e tsiboorium (jätke meelde – äkki kusagil ristsõnas küsitakse) on ehitatud Veneetsia Püha Markuse katedraali järgi (küll ca 600 aastat pärast kiriku enda valmimist).

Bütsantsi stiilis pühakoda

Pärast sellist vaimset ja esteetilist laengut, oli põhjust tegeleda palju materiaalsemate asjadega. Elu peab ju balansis olema. Selleks sobis väga hästi Poreči vanalinna poekestes uitamine. Meil jäi juba enne silma, et kohalikud ehtekunstnikud müüvad hästi palju türkiisist ehteid – järeldasime, et see võib-olla mingi kohalik spetsialiteet. Võib muidugi juhtuda, et olime samamoodi eksiteel, nagu need turistid, kes Tallinna vanalinnas ringi käies järeldavad, et merevaik ja matrjoškad on midagi ürg-eestilikku. Aga sellegipoolest astusime ehtepoodidesse (ja ka suveniiripoodidesse) sisse ja soetasime mõned iluvidinad. Niiviisi hektiliselt tänavaterägastikus ekseldes jõudsime ühel hetkel vanalinna „lõppu“ – vesi tuli vastu. Seepeale ei jäänud muud üle kui tagasi alguspunkti suunas tatserdada.

Tsibooriumi rikkalikud kaunistused

Nii viis me tee taas läbi sellesama sadamas asunud turu moodi asja, kus müüdi igasugust träni – hammasratastest kuni ballikleitideni. Ok, võib-olla mitte päris nii, aga sellist hiina kraami oli seal lademetes. Peamiselt riided, jalanõud ja suveniirid. Hinnatase oli üle keskmise, aga teiste inimeste ostupraktikale toetudes võib öelda, et kõik oli läbirääkimiste küsimus. See number, mis sinu küsimise peale öeldi, ei olnud mitte hind vaid üks suvaline arv, mis oli baas läbirääkimiste alustamiseks. Siis oli sinu, kui ostja, kord öelda, mingi suvaline number, mis oli sinu baas läbirääkimiste alustamiseks. Selle numbri peale loomulikult müüja naeris ja nuttis üheaegselt ning grimasside järgi öeldes oleks võinud arvata, et talle tehti pimesoole operatsiooni ilma tuimestuseta („Kohutav! Turistid tahavad mind röövida…“). Ning sedapsi numbreid ja grimasse kasutades jõuti ühel hetkel ka hinnani. Kuna me sellised kauplemisfännid pole ja midagi väga imelist sealt kaubavalikust ka ei leidnud, siis turumutid ja –kutid meie rahakotist kunasid kätte ei saanud.

Küll aga andsime need ise väga lahkelt käest Poreči Jahtklubi restorani väliterrassil. Spaghetti carbonara ja selline omamoodi juustuga täidetud hiigelsuur šnitsel olid suurepärased nagu ka külm Ožujsko õlu selle kõrvale. Karge linnasejook siiski pakkus kahjuks ainult osalist leevendust suvekuumusele. Nii saigi otsustatud, et on viimane aeg minna ujuma ja keha pruunistama. Võtsime oma majutuspaigast rannakola ning kahe paiku päeval olimegi rannas, sealsamas kus eile õhtul olime loojangut nautinud.

Nagu eelnevalt mainitud, siis Horvaatia ei ole tuntud liivarandade poolest vaid enamasti loksub Aadria mere laine vastu kiviklibulist kaldapealset. Porečis oli asi veel nigelam – kuna läks järsku sügavaks, siis sellist rannariba otseselt väga polnudki. Küll aga võisid laenutada lamamistooli (päev 50 kunat e ca 6,7€), mille said siis asetada kas rannamändide varjulisse embusesse või betoonist astangule mere kaldal, kust läksid redelid otse vette. Meie valisime viimase variandi, kuna sees pulbitses suur ujumis- ja jahutussoov. Ujudes ja praadides lendas poolteist tundi, piir tuli ette siis kui hakkas tekkima tunne, et äkki oleme päikesega enestele liiga teinud? Päikesekreem on ju nõrkadele… Mõtsime, et me ju Mehhikos ja Indoneesias karastanud päevitajad, mis see Euroopa sügispäike ikka teeb? Eks järgmistel päevadel vaatab, et mida ta teeb…

Sinine taevas, punane muld, rohelised viinapuud

Kuna tänast päeva oli veel üsna palju järgi, siis otsustasime teha ühe väljasõidu. Linnulennult 25 kilomeetri kaugusel asus Motovuni linn, mis pidi olema Istria poolsaare veinitootmiskeskus. Kõlas huvitavalt, kuna ka Horvaatia veinid olid meie jaoks tundmatud suurused.

Kui sai öeldud, et linnulennult, siis autotee läks veidi teisiti – nagu mõni purjus geograaf oleks ta sinna maastikule joonistanud. Eks sinka-vonka tee põhjuseks olid muidugi ka maapinna kumerused, sest mägesid ja orge ikka jagus. Ning viinapuuväljasid. Ning väikeseid asulaid. Sinise taeva, roheliste viinapuude ja punase mulla kombinatsioon oli mõnusalt maaliline.

Kusagil poole tee peal Motovuni oli meil ka üks omapärane läbielamine. Ühel mägisemal lõigul, kus tee voogas serpentiinina oru põhjas suunas, oli tee ääres üks sõiduk. Tegemist oli üsna kalli maasturiga, millel oli Itaalia numbrimärk. Väljas oli ohukolmnurk ning tundus, et autoga oli midagi juhtunud. Auto kõrval seisid ja üritasid möödasõitvaid autosid peatada kolm tursket, tumedat verd noormeest. Kuna liiklust väga palju polnud, siis paistsid nad seal üsna õnnetud. Meil hakkas natuke sees närima, et me kinni ei pidanud (eriti siis kui nad tagasi sõites ka veel seal olid ning väljas hakkas pimenema), kuid millegipärast kogu see situatsioon ja subjektide välimus natuke heidutas. Ning pealegi – mida oleks meie teha saanud? Autot me kumbki remontida ei oska ning kohalikku autoabinumbrit või lähima töökoja asukohta me ka ei tea. Loodetavasti nad ikkagi said seal mingil hetkel minema ning usutavasti neil tõesti oligi auto katki…

Motovuni linn 

Igatahes…igatahes Motovuni linn hakkas meile juba kaugelt silma, sest ta asus mäe otsas. Ja me teadsime mida see tähendab – kas palju ronimist või siis väga palju ronimist. Õnneks halastati vähemalt niipalju, et autot ei pidanud mäe jalamile jätma. Mõõduka tasu eest lubati ikkagi sõita üsna üles välja, kuigi päris tippu (keskväljaku lähedale) oli sealt endiselt parasjagu maad.

Tegelikult oli kohe aru saada, et miks Motovun on veinitootmise poolest tuntud. Ümberringi leidis nii lagedamal maal kui mäekülgedel hulgaliselt viinamarjaistandusi. Ega’s neid rosinate pärast kasvatata, ikka tünni ja kärakaks. Peale selle on ligi poolte linna elanike emakeeleks itaalia keel, seega ootasime siinsetest veinidest veidi rohkem kui Sloveenia omadest (itaallased ju oskavad ometi veintsi teha). Motovuni vanalinna vinoteegid kahjuks meile sobivaid jooke pakkuda ei suutnud. Jah, veinivalik oli suur, kuid hinnatase oli selline, et ohhoohooo. Kuigi me üht-teist veinidest teame ja Eesti „rahvusveini“ Dreamerit („pikutaja“) heaks joogiks mitte ei pea, siis sellised gurmaanid ja eksperdid me ka polnud, et oleks suutnud sealsetest veinikeldritest endale midagi teadlikult välja valida. Ning kui kõige odavama veinipudeli hind on ca 10€, siis päris huupi ka ei viitsi tulistada. Sloveenia kogemus õpetas ning heidutas ka see, et „odavama“ otsa veinide viinamarjaks oli seesama Refosco, milles Sloveenias suuresti pettusime. Väga kummaline see Sloveenia-Horvaatia hinnatase. Itaalias saad 1€ täiesti joodava lauaveini, Horvaatias ei saa selle raha eest restoranis klaasigi. Eeldasime, et siin lihtsalt on vanalinna hinnad, jäime lootma mõnele supermarketile.

Motovuni keskväljak ning peakirik

Kuigi veiniärist asja ei saanud, siis siiatulekut me ei kahetsenud. Motovun on keskaegne kindluslinn, mis asub iidse linna Kastelijeri koha peal. Kuigi see mägi, millel linn asub, ei ole teab mis kõrge (270m üle merepinna), siis asjaolu, et see on ümbruskonna üks kõrgemaid punkte, teeb vaated nauditavaks. Motovun on kindluslinnale omaselt võimsate müüridega (vähemalt vanalinna osa), millesse on talletatud kivibareljeefidena teda valitsenud perekondade vapid. Tegelikult on need müürid pärit lausa Kastelijeri ajast, olles ehitatud 10-13. sajandil. Tänasel päeval on need kaitsevallid aga muudetud jalutusalaks, kus ringi kooserdades on nii ümbrus kui Motovun ise kui peo peal.

Siiski ei jäänud silma ainult lilled ja liblikad. Linna au ja uhkus – kirik – oli tõeline pettumus. Keskplatsil asuv pühakoda peaks olema kui auhind selle eest, et viitsisid ja jaksasid nii kõrgele ronida. Aga kui sisse astudes näed kiriku seintel narmendavat ja räpast, roosat tapeeti (!!), siis on raske midagi arvata. Ma arvan, et selline keskmine Eesti Muinsuskaitse ametnik langeks selles „hilisrenessanssi pärlis“ sekunditega koomasse. Seal võib ju olla kuulsate Itaalia kujurite skulptuure ja Veneetsia kunstnike maale, aga no päriselt kah – tapeet seinas??

"...nii ümbrus kui Motovun ise olid kui peo peal."

Ronisime pärast seda klerikaalset fopaad veel veidi müüridel, kuhu paistis muuhulgas kätte ka Motovuni mets, mis on osati kaitse all. 280-l hektaril asuvad paigad, kust võib leida hinnalisi valgeid trühvleid, mida siis otsitakse spetsiaalsete koertega. Ka neid seeni võis vanalinna butiikidest osta, kuid ka need väärisesemed jäid meie poolt soetamata. Toorelt neid ilmselt ei söö ja gurmeeroogade valmistamist polnud lähiajal plaanis. Kui tekib hirmus kihk trühvlit maitsta, siis esimene valik oleks trühvlikommid (ok, ok see pole sama) ning teine valik oleks restorani minek, kus trühvliroogi pakutakse. Ise tehes võib sellest hinnalisest seenest väga kergelt ühe paraja tatika valmis treida.

Vaated vaadatud, kobisime auto juurde tagasi ning siksakitades olime varsti maanteel tagasi. Tagasiteel Porečisse läksime muuhulgas ka ühte Konzumi nimelisse hüpermarketisse Motovuni vanalinna pakutavatest soodsamaid Horvaatia veine otsima. Veinid leidsime, kuid hinnatase oluliselt ei langenud. Odavaimad olid seal seitsme-kaheksa euro juures pudel (keeratav kork ja sildi kujundus viitasid „odav peet“-tüüpi veinile), siis oli auk ning enamik veinidest maksid orienteeruvalt 15-20€/pudel. Hmm… Refoški ja Malvazija viinamarjasordid ei öelnud meile endiselt väga palju, aga mõned prooviostud tegime. Ja hiljem jälle pettusime. No ei õnnestu siit head veintsi mõistlikku hinna eest saada. Aga soetasime veel muudki – kohalikku õlut (maitses hea), pasteeti, puuvilju, saiatooteid jne. Viimastest tegime rikkaliku õhtusöögi enda isiklikus apartemendis. Ei viitsinud enam välja minna pärast seda kui olime oma tagumikud diivanipatjadesse pressinud. Selline mõnus väsimustunne tuli peale. Olime ju täna päris palju vantsinud ja roninud. Nüüd oli aeg jalad sirgeks lükata ja õhtut nautida.