14.09 - SLO - Vintgari kuru, Ljubljana

Vintgari kuru
Poole üheksa paiku hommikul hakkas kämpingule vaikselt elu sisse tulema ning see äratas ka meid üles. Nagu varasemalt sai mainitud, siis Bledi kämpa asub mägede vahel kurus, mistõttu hääled kippusid kajama. Kui niisama inimeste sumin väga ei häirinud, siis kusagil kõrgel, ühe mäe külje peal, oli raudtee ning kui rong läks, siis oli tuulevaiksel hetkel selline tunne nagu magaks otse raudtee kõrval (või peal). Õnneks öösel ronge ei sõitnud, küll aga hommikul.
Vintgari kuru
Kümneka eest pakuti meile kämpingu puhvetis ka hommikusööki, seega ei saa öelda, et odav. Tähelepanekud siinsete toiduhindade kohta olid üldse sellised, et Eestis on söök kõvasti soodsam. Võimalik, et see on lihtsalt Bledi ümbruse fenomen, sest tegemist on väga populaarse suvituskohaga, samas ka supermarketi hinnad olid selgelt kõrgemad. Küll oli kodutanumast soodsam kütusehind, vahe oli ca 10 eurosenti Sloveenia kasuks. Seda kütust asusime ka kohe pärast hommikusööki kulutama.
Piki kitsaid ja kurvilisi teid üritasime jõuda Vintgari kurusse. Kuigi tegemist on väga populaarse matkarajaga, siis ilma GPS-ta oleks selle leidmine osutunud väga raskeks. 
Üllataval kombel oli see tähistatud ainult ühe väikese sildikesega, mistõttu tükk aega tiirutasime edasi-tagasi, et õiget teeotsa leida. Võimalik, et peasissepääs oli kuru teises otsas, kuid arvestades parkla suurust, oleks oodanud ka paremat tähistust sellel poolel, kust meie sisenesime.
Vintgari kuru kärestikud
Ilm oli meid jälle soosinud, sest taevas oli praktiliselt pilvitu ning väljas sooja 30 kraadi ligi. Samas teistpidi vaadates sobiksid mõõdukamad temperatuurid matkamise jaoks isegi paremini. Aga see mõte kadus hetk pärast läbipääsuvärava läbimist, sest nagu sõna „kurugi“ ütleb, jalutasime kahe mäe vahel orus, karge mägijõe kaldal. Seal aga oli tunduvalt jahedam kui „väljas“, sest kuru oli kitsas ning päike igale poole ei ulatunud. Kohati oli seal isegi jahe. Kokku oli raja pikkus vaid 3,2 km (1,6 km kuru teise otsa ja tagasi), kuid vaatamist oli seal kuhjaga.
Ega ilmaasjata ei ole Vintgari kuru üks popimaid looduslikke vaatamisväärsusi Sloveenias. Kõrgete kaljude, kiirustava mägijõe ning lihtsa ja kerge matkaraja kombinatsioon muudkui paneb inimesi sinna voorima. Õnneks tollel päeval oli olukord suhteliselt rahulik, kuid võib täiesti ette kujutada seda, kus pead rahvamassi seas tunglema, et edasi liikuda (nt mõnel suvisel nädalavahetusel).
"...ehitati sinna ka laudteed..."
Kuru ise on turiste võõrustanud juba üle 100 aasta. Aastal 1891 see avastati ja peagi pärast seda ehitati sinna ka laudteed, et rahvas saaks neid maalilisi kärestikke, kaljusid ja koopaid oma silmaga vaadata. Kõige järsemas kohas on kaljude kõrgus Radovna jõe kaldal ca 100 meetrit ning kohati on vastaskallas nii lähedal, et lausa tunned mägijõe jahedat hõngu sealt vastu peegeldamas. Kuru lõpus on aga looduskaunis Šumi kosk, väidetavalt kõrgeim jõekosk Sloveenias. 
Vintgari kuru kärestikud
Meie kasutasime neid pakutavaid võimalusi igati ära ning edenesime seetõttu väga aeglaselt. Teed ühest kärestikust pildi ära, lähed 10 meetrit edasi ja vaatad, et see on ju veel lahedam kärestik. Ja niiviisi kogu aeg. Käisime ringi suu ammuli, hea, et vette ei kukkunud.
Kohas, kus kuru jälle veidi laiemaks muutus, paelus meie tähelepanu aga üks eluslooduse esindaja. Õigemini öeldes päris mitu esindajat. 
Kuru lõpp paistab
Selgus, et Vintgar on sobilik elupaik vesi- pappidele – lindudele, keda Eestis on pigem vähe ja keda on üpris keeruline pildile saada. Pildistamise teeb keerulisemaks veel ka see, et vesipapp on Eestis nn külma aja lind (st saabub sügisel ja lahkub kevadel), mistõttu hea pildi saamiseks on lume sees külitamine ja/või jäises vees kahlamine pigem eeldatud. Aga nüüd – palun väga – vesipapid suvises soojuses ja siinsamas. Selja tagant mööduvad inimesed alguses häirisid veidi pildistajat (fotokaga jõe ääres, kivi taga külitav isik tekitas hämmastunud pilke), kuid peagi sai fotojaht kõigest võitu ning peaeesmärk oli maksku mis maksab linnule võimalikult lähedale saada. Sinna läks vast tunnike – tulemusi näeb siin ja siin.
Šumi kosk
Peagi pärast linnuvaatlust olime Vintgari kuru teises otsas. Lubatud looduskaunis Šumi kosk oli tõepoolest üks visuaalne kompvek, kuid rohkemgi veel paelusid pilku sügiseselt kollapunakad metsad taamal asuvatel mäekülgedel. See tuletas jälle meelde, et sügis on, kuigi ilmast seda otseselt välja ei lugenud. Kui Eestis oleks juulis nii soe kui Sloveenias oli sellel septembrikuul, siis kirjutataks „Postimees“, et „üle mitme aasta jälle üks tõeline suvi“ ning „Maaleht“, et „Jälle ikaldus!“
"...paelusid pilku sügiseselt kollapunakad metsad..."
Nagu eelnevalt mainitud, tuli meil tagasi minna sama rada pidi. Kui arvate, et tagasitee oli igav, siis eksite, sest kõrged kaljud ja kärestikuline mägijõgi oma maalilisusega köitsid ka teist korda sama koha peal peatudes. Siiski läbisime need 1,6 km kordades kiiremini ning pärast väikest söögipausi Vintgari parklas, keerasime oma autonina pealinna Ljubljana poole. Tuleks ju Sloveenia mõni suurem linn ka üle vaadata ja lähedal asuv (tänu kiirteele) pealinn sobis selleks ideaalselt.
Kaunid vaated
Eneselegi teadmata olin Sloveenia pealinnast teadlik juba enda varases nooruses. See selgus pärast seda kui lugesin ühest infobukletist, et Ljubljana saksapärane nimetus on Laibach. Sellenimeline futu-industriaal-jakuratteabmisveel-rock band oli mingil hetkel mu lemmikute nimekirjas. Nad tegid sellist teistmoodi ja huvitavat muusikat, mis jäi silma ja kõrva. Pigem siiski kõrva. Ja nüüd aastaid hiljem siis selline seos, Laibach on loomulikult ka Sloveenia bänd.
Ljubljana kesklinn
Lisaks Laibachile on pealinna kutsutud veel Labacumiks ja Aemonaks, need viimased siis ladinakeelsed nimetused. Nime pärituolu päris selge ei ole – kõige loogilisem baas oleks muidugi sõna „ljub“ ehk „armastus“, kuid kõik teadlased sellega päri pole. Alternatiivina tuuakse välja Ljubija (täna Ljubljanica nime kandev) jõge, mis omakorda tuleneb vanast slaavi mehenimest Ljubovid („Ainulaadne Välimus“).
Ljubljana kesklinn
Olgu nimega kuidas on, aga esimesed asukad valisid selle paiga endale elamiseks kaks aastatuhandet enne Kristust. Ning ilmselt väga palju ei juurelnud nime üle ja kutsusid seda lihtsalt koduks.
Seoses sellega, et mägedevahelisel tasandikul paiknev asula oli mitmete kaubateede ristumiskohal, hakkas Ljubljana vaikselt kasvama. Kuid sellele kasvule tõmmati korduvalt pidur peal – pärast Rooma Impeeriumi langemist lasi hunnide Attila linna hävitada ning tundus, et see eeskuju oli nakkav, sest sama tegid ka idagoodid ja lombardid. Sellest, kuidas erinevad valitsejad Sloveenias vaheldusid, ma juba kirjutasin, seda kordama ei hakka.
Üks oluline linna mõjutanud sündmus toimus aga aastal 1895. Toimus 6,1 magnituudine maavärin, mis hävitas ca 10% linna majadest, kuid õnneks oli hukkunute arv kasin. Mis aga muutus oli see, et linn ehitati üles Viini Setsessiooni stiilis – mõnusad bulvarid ja toretsevad majad.
Meenutusi Jugoslaavia Föderatsioonist
Seda kõike me kaema läksimegi, pärast auto parkimist kesklinna parkimismajja. Et saada linnast ülevaadet tuleb minna võimalikult kõrgele – kas pole lihtne loogika. Selleks on Ljubljanas ka suurepärane võimalus, sest isalikult hoiab kogu linnal silma peal Ljubljanski Hrad e Ljubljana Kindlus. Kui vanasti pidi sinna üles saamiseks kasutama oma kondiauru ja südamehaigetel oleks olnud ilmselt tervislikum ilu kaugemalt kaeda, siis 2006 aastal üha vananevale Euroopale halastati ja ehitati funikulöör. Seda riistapuud oodati üle saja aasta, sest juba 19.sajandi lõpul kirjutas toonane linnapea, et nii elanikud kui kindluse külastajad oleksid valmis väikesest summast rahast loobuma, et jalavaeva vähendada. Ja tõsi ta on – täpselt nii me tegimegi ning ligikaudu minut hiljem astusime juba põrgulikult kuumava päikese kätte Ljubljana kindluse siseõues.
Ljubljana kunagiste valitsejate vapid kindluseseintel
Päikese eest varjul, et mitte öelda pimeduses, on aga Ljubljana ja tema kindluse saatus 700 aasta jooksul (5.-st sajandist 12.sajandini). See tundub küll müstiline, kuid selle perioodi kohta pole praktiliselt mitte midagi teada. Pärast seda kui Roomlaste kindluslinn hävitati, on tükk tühja maad ning alles keskajast pärinevad teated, et roomaaegset forti hakati üles ehitama. Kuna inffi pole, siis võib ju teha eelduse, et piirkonnas oli näiteks mõned sajad aastad tulnukate baas või siis kuulus ala asteekide suguharule, kes (kuuldes, et Kolumbus läheb Ameerikat avastama) panid padavai kodinad kokku ja purjetasid oma mandrile tagasi. Et tähtsaks külaliseks aegsasti valmis olla. Ajaliselt ju klapib, tõestage vastupidist!
Põrgulikult kuumav Ljubljana kindluse siseõu
1106 mainitakse Ljubljanat taas ning siis tehakse juttu ka puidust kindlusest mäe otsas. Üle 100 aasta hiljem oli kindlus juba oluliselt toekam ning alates sellest ajast hakkas ehitis ka käest kätte käima. Kes iganes tuli mõttele Ljubljanat rünnata, see ka selle endale sai. Ungarlastest türklasteni. 15. sajandil ehitati kants kapitaalselt ümber ja sellest sai moodne keskaegne kaitserajatis. Paar sajandit hiljem aga vajadus kindluse järele kadus ning seda hakati kasutama sõjaväe laona, nii algas ka allakäik. Iga torm oli ohuks, iga pikselöök oleks võinud lüüa torni, kus hoiti püssirohtu. Ja 4 korda lõigi, mistõttu 18. sajandi lõpul tuldi mõttele, et parim lahendus oleks see risu ära lammutada ning saadavat materjali kasutada ehituses. Nii see õnneks ei läinud ja täna on see suuresti taastatud ja külalistele avatud. Muuhulgas on seal korralik restoran ja saalides saab pidada ka pidusid. Ahjaa, enne muuseumiks saamist oli paik pikalt veel kasutusel vanglana.
Ljubljana kindlus ja linn
Lisaks mainitud meelelahutusvõimalustele on Ljubljana kindluses ka muuseum. Ka sealne väljapanek pole teab mis esinduslik, kuid interaktiivsus ja videoinstallatsioonid tegid külaskäigu nauditavaks. Sealt siis jäigi meile arusaam, et Sloveenia väga ei häbene ega kiru oma sotsialismiminevikku. Natsirežiimi all olek oli kordades hullem (vastupidiselt Eestile siis) ning punapartisanid olid seal ka päriselt kangelased ja vabastajad.
Jugoslaavia Föderatsioonis olles tööstus ja teadus arenesid jõudsalt, inimesed olid pigem vabad (võrreldes meiega), väikeettevõtlus õitses ning rahvast vaeseks pidada ei saanud. Sõnavabadus oli küll kontrolli all, kuid see ei olnud nii hull probleem kui NSVL-s. See on ka põhjus, miks Sloveenia on olnud kõige edukam post-sotsialistlik riik – nr 1 vaata, et kõiges.
Tänu ilmale oligi kõige mugavam nautida siseruumide ekspositsioone, kuigi käisime ära ka kõrgeima torni tipus. Pealinn ja ümberkaudsed alad olid kui peo peal. Mnjaa, kindluseks sobib selline paik ideaalselt. Kummaline vaid, et teda nii lihtne vallutada oli. Vaated vaadeldud, sõitsime funikulööriga all-linna tagasi ning enne sellega lähemalt tutvuse tegemist, meelitas meid enda juurde üks vahva söögikoht.
Kirvega talumees ja hobusekronu
Panustasime kohalikele roogadele, mis olid õnneks eraldi spetsialiteetidena ka menüüs välja toodud. Hirsipallidega guljaššisupp ühele näljasele ja hapukapsas praevorstiga teisele. Tuleb tunnistada, et see viimane roog just oma eksootilisusega ei hiilga (vähemalt eestlastele), kuid selle eest oli väga maitsev. Nagu guljašški. Hapukapsas oli kohe eriti hapu ning see mulle sobis väga hästi. Söögi kõrvale pakuti meile lähedal asuvast kellatornis üht kummalist nukuetendust. Täpselt kell neli avanesid kellatorni luugid ja ühest tuli välja kirve ja hiidpudrunuiaga talumees ning teisest mingi nälginud hobusekronu. Selle sümbolismi sügavam sisu jäi meile kahjuks hoomamatuks.
Ljubljana kesklinn
Kõht täis, lubasime Ljubljana vanalinnal end üllatada. Kõige rohkem üllatas ta oma rahulikkusega. Ei mingeid rahvamasse, ei mingit kiirustamist. Vanalinna mõned tänavad oli täiesti inimtühjad. Tundub, et pealinn väga suur turismimagnet ei ole. Või siis olime seal valel ajal. Teisalt kaarti vaadates saab aru, et Ljubljanasse niisama ei satu. Sinna peab ikka konkreetselt minema. Meie läksime ja hästi tegime, sest selline unine, pärastlõunane Euroopa pealinn oli midagi uut. Laiad bulvarid, kuumus, laisalt veniv aeg, veel laisemalt laisklevad kassid kusagil põõsavilus…
Ljubljana katedraal
See metsik kuumus ja täiesti seisev õhk olid tegelikult ka üsna rasked taluda. Selleks, et mitte oimetult maha langeda, oli vaja karastust. Jäätis läks nagu kerisele. Tegelikult isegi nii ei saa öelda, sest jäätise viskamine kerisele annaks päris räpased ja kauakestvad tagajärjed. Ütleme siis nii, et söödud jäätis kadus hoopis nagu mutiauku, minut hiljem oli jälle palav ja loid olla. Alternatiivina teise ja kolmanda jäätise söömisele, läksime hoopis kirikusse jahedasse. Konkreetsemalt Ljubljana katedraali.
Ljubljana katedraal
Cerkev Svetega Nikolaja e Püha Nikolai Kirik asus suhteliselt keskväljaku lähedal ning oli seest mõnusalt karge ja samas ka äraütlemata uhke. Nagu tavaks on, siis enne tänast kirikut, oli selles paigas olnud mitu eellast, millega midagi juhtus. 1262 mainiti siin asukohas olevat romaani stiilis kirikut, 100 aastat hiljem põles see maha. Siis ehitati see üles gooti stiilis – jälle põles maha (arvatavasti panid türklased tule otsa). Pärast seda loodeti, et äkki barokkstiilis kirik on tulekindlam ning nendel lootjatel oli õigus – see püsib siiani.
Algselt tegeleti ka väikese kokkuhoiuga (võib-olla seepärast, et vaadata, et kas võtab jälle tuld) ning kirikukupli loomise asemel see hoopis maaliti katedraali lakke. Kui 130 aasta jooksul midagi ei juhtunud, siis otsustati ka päris kuppel ehitada ja aastal 1841 see avatigi. Ning hästi tehti, sest see kuppel oli väga efektne oma ornamentide ja freskodega.
Ljubljana katedraal
Aastal 1996 külastas katedraali paavst Johannes Paulus II ning selle sündmuse puhul hoonet veidi vuntsiti ja paigaldati uued, võimsad pronksist uksed. Kohe nii võimsad, et nendele pandi isegi oma nimi. Esiuks sai nimeks Sloveenide Uks, mis tähistas Sloveenia kristluse 1250-t aastapäeva ning teine ristiti Ljubljana Ukseks.
Katoliku katedraalis tekib alati selline tunne, et oled jube väike ning tähtsusetu inimene ning eks see ole vist taotluslik. Kulda ja karda, ornamente, kujusid, maale, freskosid, vitraaže, altareid ja puitnikerdusi on nii ülevoolavalt palju, et ei suuda seda kõike alati kohe hoomatagi. Samas teevad need samad asjad ka selliste kirikute külastamise äärmiselt huvitavaks. Isegi kui spirituaalne pool täiesti kõrvale jätta, on seal peaaegu alati midagi kunstiväärtuslikku ja esteetilist naudingut pakkuvat. Sloveenia katedraal polnud erand, pildid ehk tõestavad seda väidet.
Ljubljana kesklinn
Pärast katedraali sai veel kuumal asfaldil ringi tatsatud, kuid midagi tähelepanuväärset enam silma ei jäänud. Soetasime veel mõned suveniirid ning liikusime tagasi parkimismaja suunas, kuhu auto jätsime. Ajaliselt olime jõudnud kesknädala õhtusesse tipptundi, kuid mida ei olnud, olid ummikud. Meil tekkis juba kahtlus, et kas siin linnas üldse elab inimesi või siis nad enamasti lihtsalt ei tööta kesklinnas? Ega siis 280 tuhat inimest ikka nii vähe ka ei ole, et üldse linnapilti ei mõjuta. Üleval piltidelt võib ju näha, et seda linna ikka oli, kuid ju siis meid õnnistati, sest veidi enne kella 6-t kesklinnas ringi sõitmine mingeid probleeme ei valmistanud.
Enne Bledi naasmist külastasime veel üht suuremat Mercatori Hypermarketit, et endale koju kraami kaasa osta. Andsime veel Sloveenia veinidele võimaluse ja krabasime võimalikult erinevaid marke ostukärusse (veinid seda võimalust ära ei kasutanud, sest head veini ei saanud), lisaks veel Ajvarit ning muud söödavat manti, mida kodupoest ei leia ja mis selle autoreisi ilusti ära kestaks.
Kämpingusse jõudsime juba pimedas. Kuna päev oli olnud üsna kurnav (peamiselt tänu kuumusele), siis peale kella kümmet kostus telgist juba norinat (mida summutas vaid kord tunnis mööduva rongi rataste kaikuv kaja mägede vahel).

2 kommentaari:

Veiko ütles ...

Hea kirjatükk! Oled hästi kirjeldanud kohalikke olusid ja ajalugu ja huumor ka olemas. Kõik see meeldiski.

Oleme üsnakohe minemas SLO alpidesse ja seelepärast siia lehele sattusingi.

Tänud!

Rännumees ütles ...

Tänan heade sõnade eest!